Juba pikemat aega on mind paelunud mõte kirjutada lugu psühhopaadi ja ohvri vahelistest suhtest, kuigi suhteks saab säärast võimu-alluja positsisoonilt lähtuvat kontakti nimetada loomulikult tinglikult. Kirja pandu on nähtu vangistatu silmade läbi, kes loo ka jutustab, tehes seda katkendlike hingetõmmete ja aeg-ajalt üle pea paiskuvate emotsioonitulvadega, mis vahelduvad täielike apaatiahetkedega.
Novell "Kolm kuud keldris" ei püüdle moraalitsemise "ärge minge kommionuga kaasa" poole, vaid edastab juhtunut pigem emotsioonipõhiselt. Peategelane kirjeldab oma üksluiseid päevi, mil on kadunud öö ja päeva tähendus, meeleheitlikku võitlust enda sisemise, üha nõrkeva enesetadvuse ning elutahtega. Maailmas, mis on taandunud ahtakeseks neljaks seinaks, kus puudub igasugune võimalus näha päikest ja aru saada enda asukohast, muutuvad oluliseks ja erakordselt kõnekaiks kõik pisidetailid vangistaja juures, kuna tüüp on ainuke ühenduslüli vaba maailmaga. Maailmaga, milles elamise iga prii hingetõmme on ühtäkki kulla hinda väärt, ent mida mõistab kõige ehedamalt just see, kellelt vabadus vägisi võetud.
Minult on küsitud, kas tegu on autobiograafilise looga, millele võin õnneks vastata eitavalt. Küll aga olen küllaldaselt näinud sellelaadseid filme, mille sisu on mind mõtlema pannud.
Kuid, nagu rõhutab loos nimetu peategelane, maagilise silmavärviga gümnaasiumitüdruk, pole meist keegi kaitstud psühhopaadi väärastunud igatsuse eest. Võimatu on ette näha, mis ühe pealtnäha tavalise ja märkamatu, seesmiselt katkise ja pahupidi pööratud psüühikaga indiviidi tähelepanu võib köita. Ega me tea sedagi, kes iganes on seeläbi määratud järgmisena tema huviorbiiti sattuma. Mina, sina, keegi meie lähedane, tuttav kõrvaltänavalt või võhivõõras, kelle sandist käekäigust lehest loeme.
Samuti on lugu põgus pilguheit inimese psüühikasse, mis püüab vastust leida küsimusele, mis võib inimeses teinekord käivitada koletise. Me kõik oleme pärit lapsepõlvest, vedades endaga kaasa selle nii helget poolt kui ka traumasid ja taaka, seega on juhtunu juured ja inimisiksuse väändumine enamasti pärit sealt.
Novell "Kolm kuud keldris" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbris, mis on omamoodi tähenduslik, kuna täpselt siis täitub mul kolm aastat igakuist kaastööd ajakirjale, mis algselt kandis nime "Saladused." Miks ma tähtpäevaks sellise süngevõitu loo valisin, polnud tahtlik, pigem juhindusin inspiratsioonist ja ainesest, mille see parajasti kätte mängis. Aeg kaastööd tehes on olnud pigem täis rohkeid eneseleidmisi ja toredat ja rikastavat suhtlust toimetajatega. Aitäh, Anne Lugima, Malle Toomiste ja Anne-Mari Alver!
Foto: Joel Robison Photography
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar