Lugu sellest, kuidas ma näidendit kirjutasin

Nädalake tagasi panin punkti oma näidendi käsikirjale "Jõetüdruku needus" ja saatsin ära. Käsikiri valmis kahe nädalavahetusega ja on ligikaudu 30 000 tähemärki pikk. Tegelasi, kelle kaudu sündmus lavale tuleb, sai kokku 21, millele võivad vajadusel lisanduda mõned tantsulised osatäitjad. 

Tagasivaatavalt tunnen loomulikult rahulolu, et ühe kirjatööga taas õnnestunult maha sain, kuigi esialgu tundus see veidike suur tükk, mille olin heauskselt hammustanud. Kas ma suudan genereerida piisavalt hea teksti, mis oleks lakooniline, sündmustikku kiirelt edasiviiv ja üheaegselt kümneid inimesi korraga tegutsema panev, ühtlasi ka meeldejääv, kuna inimesed peavad olema suutelised teksti pähe õppima? Näidendi esitajate seas on täiskasvanute kõrval ka lapsi, kelle võimekus ja lavanärv võivad olla väga erinevad. Kõik need küsimused ei trüginud mulle esiotsa muidugi pähegi, kui rõõmsameelse nõusoleku andsin, sest uued väljakutsed ja enda kirjandusliku võimekuse proovilepanek on mulle alati meeldinud. 

Küllap kõige ebamugavamad olidki need hetked, mil ma polnud veel kirjutama asunud, kõigest juurdlesin teema ja kirjutamissuuna üle. Teatava omapärana on mul kirjanikuna kõige võimatum täit sündmustikku enne valmis mõelda ja alles siis kirjutama asuda. Vajasin kirjutama hakkamiseks pigem ühtainust inspiratsioonikübet, mingit nägemust, mis oleks piisavalt ere ja kandev, et mõte hakkaks tööle ja asuks järgnevaid sündmusi looma. Arvutist eemal, hoopis teises keskkonnas, oli see visa, peaaegu võimatu tekkima. Seetõttu olidki need mõned nädalad enne kirjutama hakkamist kõige keerulisemad, kuna mul polnud aimugi, mida, milleks ja kuidas. Kuid kakskümmend ja enamgi inimest lootsid mulle ja ma ei saanud neid alt vedada.

Legendid, pärimused, muisendid. Tahtsin neid mingit moodi au sisse tõsta ja tänapäevastada, samas nendega otseselt sinasõber olemata. Kõik eeldas loomulikult eeltööd, raamatukogu külastamist, lugemist.
Aeg? Seda on alati vähe. Vajalikku aega tuleb lihtsalt tekitada millegi muu arvelt. Vabal nädalalõpul võtsin kätte Aime Maripuu jõeteemalise jutukogumiku "Jõgi ei peatu kunagi" ja hakkasin lugema. Paar ideed jäi sealt kohe silma, kuid lugu ennast veel polnud. Tekkis kõigest paari üksikut mõttesähvatust, mis mind eriti ei veennud ja kirjutama ei inspireerinud.

Mingil viivul, kui mõistsin, et mul lihtsalt pole reaalset aega kõhklustega võidelda ja kirjutamist üha edasi lükata, vaid tuleb tööle asuda, see ka tuli. Vaimusilm manas silme ette tantsuringis keerleva lõbusa sünnipäevaseltskonna, mille üle jäin pisut pikemalt mõttesse. Sünnipäev? Miks ka mitte? Samas pidi aines saama legendidepõhine. Ma ei suutnud esimese hooga meenutada ühtegi sünnipäevaga seotud legendi. Kas neid muistsel ajal üldse peetigi? Ja kui, siis mis moodi? Tahe minna tänapäevasemat teed ja jääda truuks tuttavale, harjumuspärasele kirjutamissuunale ja -eelistusele ilmselt mu päästiski. Legendid elavad me keskel ka tänasel päeval ja miks mitte neist mõni pisut kaasajastada, tänapäeva üle tuua?

Nõnda saigi näidendi alguspunktiks ühe peategelase, Maarjaroosi kirev ja meeleolurohke sünnipäevapidu, millest võtab osa kogu Pühajõe ehk Võhandu jõe ääres elutsev rahvas. Lugu ongi kirjutatud pühenduseks kogu Võhanduveere rahvale, tänapäevane ja kaasaegne, hoides samas elus ka muistseid legende ning nende sõnumit tänapäeva inimesele.

Esimesel vabal nädalavahetusel kirjutasin kümnetunniste tsüklitena, tundes elevust ja vaimustust nagu ikka iga uue loodava alguses. Enamasti ongi kõige viljakam aeg uue käsikirja juures paar esimest päeva, mil mõtted on uued, värsked, võimalikke tegutsemissuundi hargneb peas palju ja jaksu on piisavalt. Mustand sai enam-vähem valmis kahe ja poole päevaga. Järgmisel nädalavahetusel andsin käsikirjale keelelise lihvi ja kohandasin teksti päheõppimiseks sobivamaks.

Näitetrupp "Pungad" alustab õppimisega juba maikuus ning on igati optimistlik, et 1. augustil jõuab näidend "Jõetüdruku needus" Võhanduveere kodukandipäevade suurte pidustuste raames ka lavale. Käsikirja üks eksemplar jääb Leevi kooli muuseumile. Kuigi on tehtud ettepanek anda näidend välja illustreeritud raamatuna, esialgu ma seda ei plaani. Mõeldav oleks ehk kogumik, kui ainest koguneb rohkem, aga see pole hetke perspektiiv. Pigem kogun praegu mõtteid ja ainest, et kirjutada üks kodumaine tõsieluline romaan.

Pildil nähtav tüdruk võiks ehk mu vaimusilmas sarnaneda Jõetüdruku karakterile, kelle ümber mõtteliselt kogu tegevus ka keerleb. Mulle kuidagi istuvad unistuslikud ja pisut ebamaised olevused, miks nad muidu mu loomesse trügivad. Foto on pärit internetiavarustest.