Ilmunud on novell "Kolm kuud keldris"

Ilmunud on ka maikuu novell "Kolm kuud keldris," millest on siin blogis eeltutvustusena juba päris pikalt juttu olnud, sestap sel teemal ma pikemalt ei peatuski vaid sooviks kõigest hääd lugemist ja kaasaelamist. 

Hetkel üritan maha saada juunikuu looga, mille pealkirjaks saab tõenäoliselt irooniamaguline "Reisile sinuta." Ja ei, see ei ole kaugeltki vihje kunagisele Aunaste tutvumissaatele. Lõplikku otsust pealkirja osas ma veel langetanud ei ole, vahel turgatab midagi etemat pähe alles viimasel hetkel. Novell on mõned aastad tagasi kirja pandud romaani käsikirja "Ma armastasin Angelisat" esimese osa lühendatud ja stiilipuhtamaks lihvitud versioon. Romaani teine osa "Minu uus elu" ilmub ilmselt samasugusel lühendatud ja täiustatud kujul ajakirja Saatus&Saladused" juulinumbris, kuna eraldi raamatuna käsikirja välja anda ei tundu mulle momendil vajalik. 

Siinkohal kummutan tekkida võiva eksiarvamuse, nagu sorteeriks ma inspiratsioonipuudusest vanade failide kaustas, pigem lähtusin soovist kunagi kirja pandut väärtustada ja pisut teises võtmes ära kasutada. Kohandasin kirjutatu kõigest natuke kaasaegsemaks ja mõistagi tublisti lühemaks. Lugu selle tõttu kannatada ei saanud, pigem võitis, kuna jätsin välja nii mõnedki pikad ja ebaotstarbekad tegevusliinid ning ebaolulised tegelased. Inspiratsioon on õhus ja selle leidmine ei ole probleemiks, kuna elu on selleks piisavalt kõnekas. Vähemaga rohkem öelda on igal juhul mõistlik. 

Angelisat te mu loost enam ei leia, tema asemel astuvad rambivalgusse nimetu peategelane, Tauri, Uku ja viimase punane kass Red. Lemmiklooma sissetoomine loosse annab tegelaste omavahelistele suhetele omanäolist ja värvikat vürtsi. Neljajalgsete sõprade käitumine ja kohalolu võib tihtipeale mõjuda vägagi kõnekana.  Võib-olla tekitab uus kujundus teis küsimusi, miks ma panin blogile lõpuks nime, nimetades selle "Vihma hääleks"? Vihma häälekandjaks ma end kahtlemata ei tituleeri ja tõtt-öelda teeb vihm teeb mind alati pisut rahutuks. Nimi on mõeldud pühendusena inimesele, kellele kunagi meeldis vihma häält kuulata. Ole tervitatud! Blogi päises olev pilt pärineb fotograaf Joel Robisonilt.

Nojah, ja tegelikult, kuna on kevadpühad, tundub otstarbekas blogikujunduse kallal nokkimine siinkohal ära lõpetada ning näiteks rattaga kesk kevadet natuke ringi sõita.

MÕNUSAID KEVADPÜHI TEILE, HÄÄD LUGEJAD!