Eeltutvustus novellile "Kolm kuud keldris"

Mets. Mets. Mets. Nii palju metsa. Vist on juba sügis. Kas ma olen tõesti vangis veetnud terve suve? Jooksen, jooksen, kuni ei tunne enam oma jalgu. Ta on mul kannul.

Ärkamine saab olema imelik

Võeh. Siin ma siis olen. Mis põrgu koht see ometi on? Laest tilgub midagi. Tilk-tilk. Mis see on? Näeb välja nagu vedel hapupiim. Vastik. Voodi on kitsuke ja muhklik. Kohe kindlasti pole see minu voodi. Veider madal trepp viib ukseni. Nurgas seisab hunnik toole. Kas oli mingi pidu ja ma ei jõudnudki koju? Ei-ei. Ma oleks nagu suurde kolikambrisse sattunud. Kuigi kõik mu ümber on räämas ja lagunev, on mind valvav uks uus ja tugev. Kõvasti suletud. Ma tean. Käisin mitu korda katsumas. Mispärast see lukus on?

Mees. Mingi võõras imelik mees. Jajaa, ma mäletan sind küll. Mees pargist. Naeratuseks kaarduv suu ja hallid hambad. Miks me siin oleme? Tõi mulle padja. Ma ei taha su patja, tolgus. Mis paneb sind arvama, et mul su patja vaja läheb? Ütle parem, kus mu käekott on? Ja telefon? Siin pole nagunii levi, lausub mees. Veidra rahuga, mis mind ärritab. Mis kummaline koht see on, kus levi pole? Igal pool on levi. Mees võtab istet ja räägib midagi, aga ma ei saa ta jutu mõttest aru. Kõigepealt jahub oma koerast. Siis emotsioonide peegeldamisest. Inimesed peegeldavat vastu täpselt sedasama emotsiooni, mida oled nendega jaganud, väidab ta ja naeratab mulle. Mine põrgu! Mul on savi su penist ja su emotsioonidest! Ma ei kavatsegi vastu naeratada. Lase mind nüüd koju, eks? Mees ei tee mind kuulmagi. Uks sulgub. Padi jääb toolile vedelema.

Ikka veel see nõme tuba

See polnudki siis unenägu? Raske on meenutada, kaua ma siin lamanud olen. Päev. Paar. Võib-olla isegi kolm. Kella ei ole ja ajataju kipub hägustuma. Äkki mind otsitakse? Vaevalt. Paras tragöödia, kui vähe läheb meie riigis üks kaduma läinud isik teistele korda. Pealegi selline tähtsusetu nagu mina. Lastekodulaps. Põgus Õhtulehe-uudis, lugejate kerge närvikõdi, paar saamatut politseireidi ja kogu lugu. Oledki unustatud.
Pean üritama end siin mugavamalt tunda. Kes teab, kauaks jääda tuleb. Katsun veelkord ust. Lukus mis lukus. Toore jõuga ei tee selle kallal midagi. Üle põranda sibab hiir. Hüppan kiljudes voodile. Hiirel on pentsik valge sabaots. Loomake jõllitab mind rabatuna vastu. Sama eksinud ja arg nagu ma isegi.
Mees käib mind päeva jooksul vaatamas. Mitu korda, nagu kardaks, et võin muidu haihtuda. Tuleb ja istub alati ühele kindlale toolile, mis asub minust umbes kahe meetri kaugusel. Tool on vanamoeline, punase katteriidega ja räbaldunud. Säärane, mida kohtab vaid pööningutel või vanainimeste elamistes. Mees pole kuigi vana. Kolmekümnene või midagi sinnakanti. Pruunid juuksed. Pikk, kõhn. Tavaline tüüp. Vist venelane. Vahel ei räägi ta pikka aega midagi. Põrnitseb ainiti enda ette, nagu vaevaks teda miski. Vahel vaatab mind. Pika veidra pilguga. Õnneks ainult vaatab. Toob süüa ka. Küsib, mis mulle maitseb. Ta võivat kõike valmistada. Või veel. Vaevalt küll, et sellist õunapirukat, mida meile lastekodus pühapäeviti pakuti. Mis isu siin olla saaks? Näkitsen niisama. See ei meeldi talle eriti.
Hiljem katsun läbi kõik taskud, et leida midagigi, mis mind põgenema aitaks. Kõik mu asjad on see neetud mees ära võtnud. Kõigest kommipaber ja eurone münt. Seda pole just palju. Ainsad tõendid, et olen kunagi pärismaailma kuulunud ega sündinudki keldris kartuliiduna. Otsustan magada, aga uni ei tule.

See film...

Mees küsis minult täna, kas ma olen näinud seda uut filmi silmadest. Ma ei teadnud. Pole just kuigi palju filme vaadanud. Ütles, et vaatab palju. Isegi väga palju. Muud ei teekski, kui vaataks filme. Need olla nii tõelised. Palju tõelisemad, kui elu. Rääkis mitmest filmist, mis olid talle muljet avaldanud. Imeliku kirega, nagu oleks ise režissöör. Filmid ei peaks nii hullult korda minema, et kaotad sideme reaalsusega. Ma polnud neist ühtegi näinud. Väitis, et mul olla just sellised maagilised silmad, nagu filmitüdrukul tema lemmikfilmist. Seepärast ta mind märkaski. Neetud silmad. Tegid mu psühhopaadi märklauaks.

Ma vihkan seda tuba. Kõige enam tunnen puudust päikesest. Sellest, et ma ei saa aru, kas on öö või päev. Vahel magan, kuid mu uned on heitlikud ja täis painajaid. Ehmatan end tihti ärkvele ja kardan iseenda hingetõmbeidki. Väljast ei kosta ainsatki häält. Isegi mitte koera haukumist. Ilmselt olen mingis täielikult eraldatud kohas, inimasustusest eemal. Keldris võib-olla, kuigi õhk pole otseselt rõske. Ehk on siin mingi ventilatsioon, ent ma pole seda märganud.
Kontrollisin täna sentimeeterhaaval üle kõik toa seinad ja põrandad, lootuses leida mõnda luuki, pragu või nõrka kohta, mille kaudu endale pääsetee uuristada. Kõik asjata. Seinad on tugevad ja kindlad, luuki pole. Tõbras on oma perversse plaani hoolikalt läbi mõelnud ja ruumist täiusliku vangla teinud. Kas mul tulebki tõesti igaveseks siia jääda?
Igavik tundub selles kontekstis hirmutav.

Dialoog hiirega

Vahin toa pragunevat lage ja kujutlen, kuidas mu eakaaslased gümnaasiumi lõpetavad, tekleid hurraa-hüüete saatel õhku heidavad. Need moodustavad korraks pilkupüüdva lillat värvi vihma ja potsatavad siis maha. Naer. Kallistused. Lillesülemid. Rõõmsad näod. Hetk, mille nimel pingutasin ja milleni jõudmist tervelt kaksteist aastat ootasin. Viiv, mis jääb mul selle filmihullu tõpra tõttu nägemata. Mu aju maalib kujutluspilte, kuidas mu klassikaaslased abielluvad, lapsi saavad, edasiõppimise plaane teevad. Perega pühapäevaväljasõite korraldavad. Bridžiklubides aega surnuks löövad. Uusi autosid ostavad. Mina aga olen siin. Selles määrdunud seinte ja kunstvalgustusega toas, mille ühest nurgast tilgub jäledat löga. Maailma poolt unustatud ja tähtsusetu. Käisin täna peeglit otsimas, et näha, kas olen üksildusest juba halliks läinud, kuid siin pole ühtegi asja, millega võiksin end või teda vigastada. Rääkimata mingisugusest peeglist, mille teravaservalisest killust endale relv teha. Ettenägelik tõbras. Suudaksin talle killu kaelaveeni suruda küll. Läheks enesekaitsena kirja. Süüdi ma ei jääks.
Küllap tal oli see juba ammu plaanis. Mõni gümnaasiumitüdruk ära lohistada. Ärge minge võõrastega kaasa! Ärge minge kaasa, tahaksin nüüd üle kooliõue ruuporist kõigile karjuda. Aga hoiatus oleks kõigest tagantjärele tarkus. Mu häält ei kuule peale mu enese ning valge sabaotsaga hiire keegi.

Täispikka lugu saab lugeda ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbri paberväljaandest, mis ilmub uue kuu alguses. 

Foto: DBM