Hetki Taizé muusika õhtult

Küünlavalgus... nii hele, soe ja hea. Kumab oma läbipaistvat valgust kõrgetel akendel, mida katavad kaselehtede kevadrohelist värvi rulood. Sekka pajuurbade karget pehmust, mille sirged punavad varred kõrgetest klaasvaasidest tulijaid tunnistavad ja õhtule isekeskis kaasa elavad.

Ega ma täpselt teagi, mida sellelt Taizé laulude õhtult saama tulin, istusin lihtsalt maha ja otsustasin kohal olla. Nõnda, nagu hetkes oskasin. Tundsin muusika jõudu, mis kõikjalt vastu kumises, helises ja rõõmutses, mind ümbritses, iga salmiga kasvas ja kusagil inimeste rinnasügavustes paisudes üha võimsamaks muutus.

Rahu. Sügav ja hoopis isemoodi rahu. Kõikehõlmav rahu, mille järgi ei saa kunagi väe ja võimuga sõjaretkele minna, iseenda ego tagant kannustades ja väsinud meelt hoolimatu ratsanukuna erksaks piitsutades. Rahu saabub hoopis teistmoodi. Pigem kinnisilmi iseendasse eksides, mõtete pimedaid keerdtreppe pidi luusides, iga hingesopi tolmuse nurgaga silmitsi seistes, selle tühisust tajudes. Alles siis saabub mõistmine, kui vildakalt eelarvamuslikuks võib vahel kujuneda arusaam kõigest end ümbritsevast, kui end aja- ja energiapuuduse tõttu olemuslikult sellest maailmast kasvõi ajutiselt lahti lõigata, mis hääletu, armastava ja alati olemasolevana meie kõrval eksisteerib ja olemas on. Suutmatus õiget ära tunda. Kiirustades tehtud kehvapoolsed valikud. Omame nende tegemises tihtipeale meistriklassi, kuigi loodame ja igatseme sisimas siiski alati parimat.

Usk, lootus ja armastus, suurim neist olla viimane. Nagu see alati on olnud, ent mida ikka ja jälle sisemisest loiduse ja umbusu-umbrohu vohamise tõttu unustama kiputakse.

Lootus ja armastus? Kogu see hinnaline ja väärtuslik on üle maailma eri ilmakaatesse kergemeelse tolmuna laiali paiskunud, olles tänapäevase elu tähenduses alati nii tingimuslik ja väheveenev, et ühel hetkel otsustad meelekindlalt hakkama saada pigem selleta. On valutum. Kindlasti on. Kuid kahtlemata ka kurvem. Ometi omandavad need kolm lubadust nende rahu värvi roheliste seinte vahel hoopis teise jõu, tähenduse ja olemise. Hoolimata sellest, kui seesmiselt surnud vahepeal ollakse, ise seda lõpuni hoomamamatagi. Omandavad millegi, millele läheneda polegi hirmutav, vaid meeldiv ja turvaline. Nagu oleks see päikeselaigus kümblev kodutrepp, mis kutsub istuma ja korraks aega maha võtma.

Kergendus. Jah, kergendus tabab tihtipeale ootamatult nagu tulvavesi. Lahkudes oli kevadõhtu saanud sootuks teised värvid ja äkki avastad end mitte pelgamas selle suure maailma ükskõiksust, tundekülmust, pinnapealsust ja tühja egorebimist, milles seni nagu uppuja, kaelani külmas vees, omapäi hulpinud oldi. Tegelikud väärtused on ju alati olnud hoopis mujal. Inimmälu aga on paraku lühike ja vajab üha uut äratust.

Tänu selle õhtu eest!