Keteriini loost pisut lähemalt

Kuigi järjekorras viimasena ilmunud, oli "Keteriin Salaaias" tegelikkuses mu kõige esimene romaan, mille ma kirja panin. Mingis mõttes võibki ehk öelda, et Keteriini lugu oligi see, mis mu üldse kirjutamise juurde tõi. Oli hall novembripäev mõned aastad tagasi, mil tabasin endas mingi seesmise kripelduse, et tahan aja kuidagi otstarbekamalt ja tulemuslikumalt ära kasutada. Dilemma, mille eest toona seisin, oli seesugune - kas hakata maalima või kirjutama. Mõlemad tegevused on olnud mulle südamelähedased. Vahepeal oli mööda oli läinud hulga aega, mille olin sisustanud sootuks teistsuguste eesmärkidega ja kõige selle keskel ise justkui natuke kaotsi läinud. Kunagised lapsepõlves sirgeldatud koomiksid, mõned kohmakad luuletused ja paar novelli olid jäänud kuhugi sahtlipõhja sügavusse ammuunustatud asjade maale kopitama ja korraga ma ei teadnudki enam, kas ma üldse oskan kirjutada. Mäletasin kõigest emotsiooni, et kirjutades tabas mind alati mingi sügav sisemine rahulolu. Võib-olla tahtsin eelkõige tagasi just seda seisundit.
Mingis mõttes oli Keteriini käsikiri mingisuguseks omamoodi proovikiviks ka mulle enesele, kas mu fantaasia töötab veel. Kas ma üldse oskan sõnadele anda veel selle tähenduse, nagu kunagi ammu?

Keteriini maailma luua ei olnud tegelikult üldse keeruline. Alustasin üpris pilleriiniliku peatükiga sellest, kuidas väike tüdruk oma toas ärgates voodil päikesetriipe silmitseb. "Lumekuninganna" illustratsioone sirvides lisandus justkui iseenesest loo ajahetkeks soe suvine päev, väikelinn kogu oma unises tukkuvas ilus. Konkreetset asukohta ma ei pidanudki vajalikuks välja tuua, seega võib see olla ükskõik missugune armas väike Eesti väikelinn.

Kuigi kaitstud, hoitud ja armastatud, tunneb Keteriin end pisut üksildasena, kuna ta mängukaaslaste ring on napivõitu. Kõigest üks pirtsakas sõbranna ja mõned aastad noorem "ülemise korruse Kristiina", kellega ta ei saa siiski suhelda nagu päris võrdsega. Lapse seesmise üksilduse täidab fantaasia, muinasjutulik element, et tegelikult on võimalik üksildusest välja astuda, muuta enda maailm just seesuguseks seletamatuks muinasjutuks, mida vaid mõte välja kannab.

Kummalisele ebamaisele liblikale järgnedes satub Keteriin vanasse mahajäetud parki, kus vastukaaluks soojale suvepäevale on rõske ja jahe. See koht on üks konkreetne paik Hiiumaal, mitte kaugel Hellamaast. Suured põlispuud, väike rohtukasvanud rada, mis kulgeb mäekünkalt alla, kus avaneb pilgule ootamatult heleda päevavalgusega üleujutatud väike eraldatud lagendik. Kontrast pimeduse ja valguse vahel on selles paigas niivõrd võimas, et olen seal korduvalt just selle efekti pärast viibinud, et laadida endasse paiga magnetilist rahu. Nõnda sai see asukohana ka Keteriini loosse sisse toodud. Hiiumaa kogu oma puutumatuse ja privaatsusega on mulle olnud üks kõige paremaid inspiratsiooniallikaid, mille eest tänulik olla. Mõnes seesuguses paigas kõndides ärkab mõte tahtmatult ellu ja fantaasiategelased asuvad oma elu elama. Vahel näivad nad mu kujutlustes nõnda elavad, nagu oleks ka päriselt olemas.

Ma ei juurdle tavaliselt kuigi palju selle üle, mida kirjutada. Mu teosed kirjutavad end ise. Nõnda sündis ka kari veidraid eriskummalisi tegelasi otsekui iseenesest. Keteriini lugu kirjutades soovisin luua pelgupaika, maailma, mis oleks sootuks teistsugune tavapärasest igapäevaelust, kus kõik on ajuti liigagi tavaline. Ma ei ole kunagi tahtnud kirjutada lugusid koduvägivallast, vääritimõistmisest. Võib-olla ma väga ei oskagi, mine tea. Ma kirjutan pigem midagi seesugust, mis mu endagi naeratama paneb. Mind võlub absurdihuumor, veidrad totakad olukorrad. Natuke on neid ka Keteriini loosse sisse lipsanud. Oodake ära teine osa, siis kohtute näiteks Keeksivalvuriga, kes jutustab teile südantlõhestava loo iseenda eest põgenemisest, mis on veider ja humoorikas ühteaegu.

Miks ei võiks kammidest punutud ämber vett pidada? Võileivad puu otsas kasvada? Kusagil metsasügavuses leiduda metsik org, kus lilled teemante kasvatavad? Miks ei võiks saialillede roheliste lehtede vahel ka moositäidisega saiakesi kasvada? Ja linnud linnupiima lüpsta? Kirjutamine on selles mõttes kõikvõimas ja tänuväärne tegevus, et ta võimaldab luua ükspuha mida ja miski ei ole vale. Ja kui lugeja lubab end mu fantaasiaga kaasa viia ja tahab tulla kaasa rändama sellele kummalisele maale, on see parim võimalik kingitus.

Kui Keteriini käsikiri sai valmis, jätsin ta millegipärast seisma, kuna otsest mõtet kuhugi pakkuda toona ei olnudki. Seejärel lülitusin kuidagi tahtmatult noorteromaanide kirjutamise lainele.  Keteriini loo kaevasin uuesti välja alles sellel kevadel, töötasin teksti veelkord läbi ja saatsin kirjastusse. Lasteraamatu tegemine on noorteromaanide tegemisest mõnevõrra erinev seetõttu, et kunstniku osalus raamatu valmimise protsessis on märksa suurem. Näha, kuidas kunstnik mu fantaasia järgi konkreetsed tegelaskujud loob, on elamus omaette. Isegi niivõrd tore, et olen mõelnud, et Keteriini lugu ei pruugi jääda mu viimaseks lasteraamatuks.