Talviseid muljeid Saaremaalt

Esmaspäeva varahommik. Lumine linn tukub alles ebamäärases talvepimeduses, kell on vaevu pool seitse hommikul. Hoolimata kehvasti magatud ööst on mõte veidralt ergas ja selge.
Pühin juukseid näolt, kõnnin teeristini ja potsatan oma kaks kompsu väikesele lumekühmule käest. Tänavalampide oranžikas kuma särab silma ja lumetolmusel maanteel ei liigu ühtki masinat. Tuul keerutab jäises õhus üksikuid helbeid ringi ja neid silmitsedes viibin justkui mingis veidras ebareaalsuses. Maailmas, kus kõik alles magavad, aga mina olen mingil seletamatul põhjusel ärkvel ja virge.

 Peale veerandtunnist ootamist, mil hakkan kokkulepitud kellaaja ja kuupäeva õigsuses juba natukene kahtlema, roomab nurga tagant siiski nähtavale väike valge buss ja korjab mu peale. Tee sahiseb kummide all, linn jääb kiiresti selja taha, bussis on soe ja mõnusalt hämar. Tukkumise asemel vahin kiiresti mööda vilksatavaid lumekoorma alla mattunud metsatukkasid, põlde ja heinamaid. Millal ma viimati Saaremaal käisingi? taban end mõttelt. Sellest näib olevat möödas terve igavik. Pealegi oli toona südasuvi, ent nüüd sügav talv.

Sõru sadamasse jõuame õigel ajal. Tuledesäras praam loksub kalda ääres ootel just nagu suur valge ja kohmakas loom. Kitsad kõrged trepid viivad üles teisele korrusele. Tillukesed koridorid ja pisut kõikuv jalgealune. Reisijateruumis on pisut jahedam kui bussis. Kõnnin jääkülmale tekile ja teen fotokaga mõne kiire klõpsu, ent väljas valitseva hämaruse tõttu jääb ja meist aegamisi eemalduv Hiiumaa kaadrisse kõigest hägusa mustja viiruna.
Tunni aja pärast törtsutab praam teisele kaldale ja mähib nina ankrusse. Buss roomab maismaale ja rataste alla jääb Saaremaa pind.

Mööda libisevad taas lumised männitukad ja teeäärse lume valged puutumata kuhjad.  Kuressaarde välja jõudnud, vaatan keskväljakul ringi ega teagi esimese hooga, kuhu kõigepealt suunduda. Väljakul on end püsti ajanud hiigelsuur rohetav kuldseehteline jõulupuu, valged majad selle ümber tukuvad paksude lumehangede vahel, millele langeb taevast järjest lisa. Veidi eemal, mustavate puude varjus märkan valget punase katusega kirikut. Raagus oksad loovad valge paeseinaga mõnusa minimalistliku mustvalge kontrasti. Kõik, mida silm haarab, on valge, liigagi valge. Rasketes lumepilvedes piimjas taevas, valgeks võõbatud ja lumega üle riputatud majad, lumekatte alla mattunud teed ja tänavad… Justkui oleks tegemist ühe seletamatu valge muinasjutuga, mida vestetaksegi ainult Saaremaal.

Edasi sukeldume mõneks tunniks kaubandusse, kus võtab vastukaaluks külmale talveõhule taas vastu soojus, valgus, piparkoogilõhn ja kõikjal saatev vaikne jõulumuusika. Siin-seal haarab silm mõnd ehitud kuuske, akendele laotatud jõulutulede sädelust, kuhjade viisi ehteid ja muud kaupa. Proovin mõnda mantlit selga, nopin siit-sealt mõne kingi jõuluvana põhjatusse kotti ja leian endale ühe armsa roosatupsulise salli.
Mõni tund hiljem, piparkoogimaitselist pühadekooki näkitsedes ja akna taga üha tihenevat valget sadu silmitsedes mõistan, et mõnusa Villemi pubi on tõepoolest üks mõnus, ilusa mahagonikarva interjööri ja heade pühadesöökidega koht.

Järgnevalt suundume Grand Rose Spasse, mis väärib igati oma nime nii basseinipõhja laotud hiigelsuure roosimosaiigi kui ka ruumides leviva õrnmagusa roosilõhna tõttu, mis meid igal sammul saadab. Kuuma ja jääkülma veega basseinid, lõbusalt mullitav mullivann, kuhu end jutustama unustades ei raatsigi lõpuks enam tõusta. Aurusaun, mille piimjas aurus end küpsetada lasta ja pisut pilvepealset olemist kogeda. Aroomisaun, mille hämaras, soojas rohekas valguses levib hulgaliselt meeli toniseerivaid looduslikke aroome, mida sisse hingates ja puidusoojal laval lebades sugeneb olemisse aegamisi mingi seletamatu rahulolu.

 Soolasaun, kus keset hämarat ruumi laiutab suur meresoolaga täidetud postament, millest iga soovija võib endale peotäie ammutada, nahka hõõruda ja soolal aegamisi nahal sulada lasta.

Mugavad ja nägusad mosaiikidest laotud pingid, millele istudes avastad enda üllatuseks, et need on mõnusalt soojad. Soome saun oma kõrvetavkuuma hinguse ja kasevihtadega ning sealsamas kõrval jääkülma veega täidetud sügav bassein. Jah, ma hulpisin hetke isegi seal ja jäin isegi ellu.  

Tagasi Hiiumaale jõuame poole üheksa ajal õhtul. Õhus keerleb endiselt helbeid, ümberringi lasub taas talvine pimedus, ent minuga on sedapuhku teadmine, et sinna spaasse tahaks kindlasti millalgi tagasi.

Vaata ka Grand Rose SPA Hotel kodulehte: Seda saad teha siin.