Ajakirja "Saladused Extra" talvenumbri kaante vahel leidub taas üks minu lugu , sedapuhku siis pealkirjaga "Lillherned lumes."
Et miks just lillherned? Küllap seetõttu, et mulle endale meeldivad millegipärast need lihtsad ja samas erakordset intensiivset lõhna levitavad õied. Lisaks on kirjutades kuidagi märkamatult lisandunud mingisugune allegooria loomise vajadus. Novellis "Lillherned lumes" sümboliseerib lillhernes inimese meelelist nõrkust, inimtüüpi, kes on kaunis, kuid haavatav - vajab kasvamiseks ja õilmitsemiseks tuge.
Kuigi ma tavaliselt endast väga kirjutada ei armasta, on selles loos sedapuhku üht-teist ka autobiograafilist. Näiteks olen loosse sisse toonud elemente oma esimesest sügisest Tartus, mil sattusin pooljuhuslikult turule ja ostsin turumemme käest koduigatsuse leevendamiseks kimbu värvilisi ja hästilõhnavaid õisi.
Lugu räägib, nagu mu lood enamjaolt ikka, inimhinge üksildusest, leinaga toimetulekust, hingelisest sitkusest ja ühest veidrast kokkusattumusest, milliseid vahel me teele elu tõepoolest veeretada armastab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar