Kolmapäeva keskpäev, maagilise kuupäevaga 12.12.12. Vaikne talvine Hiiu saar upub lumehangedesse, millele langeb hallidest lumepilvedest aegamisi lisa. Kollane puumaja, mida teatakse Ave Vita! keskusena, kaunis puidupits akende kaunistuseks, tervitab nii lähedalt kui kaugelt tulijaid kutsuvalt valla uksega. Enne kui välisukseni jõuan, märkan juba eemalt trepil seisvat väikest seltskonda, nende seas turrisjuukselist, ererohelise salliga näitlejat ja pärusmuusikut Jaak Johansoni, kes lööb käe uljalt puusa ja meelitab hõbeläikelisest jahisarvest saabunud keskpäeva auks välja paar mehist törtsu.
Majast kostab naeru ja melu. Hetk hiljem tuleb keegi inglijuukseline, lumekarva seelikus ja pitsilise pearätiga, istub koduselt külmale kivitrepile ja alustab akordionil tundmatut nostalgilist viit. Kui maja ees lumehangede vahel tukkuv raagus sirelivõsa selja taha jääb ja akordionisõrmitsejat lähemalt näen, mõistan, et tegu on luuletaja Kristiina Ehiniga, kelle sulest on ilmunud mitmeid kaunisõnalisi luulekogusid ja kelle poolt illustreeritud värvirõõmus luule- ja proosakogu „Viimane mohikaanlane“ valiti 2011. aastal 25 kaunima eesti raamatu hulka. 
Trepist üles saanud, märkan maavillases kampsunis Tõnu Õnnepalu. End rahva südamesse luuletanud autori viimane romaan „Mandala mustrid“ jõudis kohe pealt trükist ilmumist müügiedetabelite tippu. Õnnepalu silmitseb talle omasel sõbralikul ja tasasel moel ümbritsevat lumevalgust, justkui otsiks ikka veel mingit olemise sügavamat saladust. Vahetame tervitusi, millele taustaks keerleb kõikjal õhus suuri valgeid räitsakaid.
Koputan jalad lumest puhtaks ja astun hämarasse esikusse. Ruumides valitseb mõnus soojus. Valgeks võõbatud tellisahi õhkab soojust justkui elav inimene. Õhuaken on kergelt paokil, klaaside vahel värvilised vitraažid, mis peegeldavad detsembrilõpu nappi päevavalgust ja annavad sellele märksa pehmemad toonid. Akna all postamendil sirutab end valguse poole roosaõieline alpikann – rõõmus talvine värvilaik.
Lasen pilgul ringi käia. Enamik seinapindadest on tihedasti kaetud maalidega, mis annavad ruumidele palju värvi juurde. Mitmelt taieselt vaatab vastu Ave Vita! eestvedaja poetess Ave Alavainu. Värvilised mahlaklaasid, kirjuks võõbatud kringel, mis tasapisi kahaneb. Igale tulijale on selge, et see on maja, mis armastab värve, luulet ja elurõõmu.
Aegamööda täituvad ruumid inimestega, kes mahutavad end korraga päris kitsukesteks muutunud ruumidesse sõbralikult ära. Tulijate seas on linnapea Georg Linkov ja Kärdla ÜG direktor Ivo Eesmaa. Võtan istet ja hetk hiljem maabub minu ette sasipäine, ploomivärvi nahktagis kirjanik ja telenägu Kadi Kõusaar. Köögipoolel vilksatab purpurne naerune värvilaik, kelles tunnen ära näitleja ja luuletaja Merca – punases kampsunis ja lühikeste, sama tooni värvitud juustega.
avab poetess Alavainu ise, loetledes üles inimesi, kes varasematel festivalidel osa on võtnud. Karl-Martin Sinijärv, Jan Kaus, Asko Künnap, Juku-Kalle Raid, Jürgen Rooste…“ Nimetatud saab enamik luule- ja prosaistide raskekahuriväest, kes üle Ave Vita! keskuse lävepaku astunud. Alavainu nendib, et seekordne festival jääb viimaseks, kuna tema eluratas põleb liiga ereda leegiga. „Luule on maailma tunnetamise viis,“ võtab tippmeediategijaks nimetatud kirjanik ja publitsist Veiko Märka kokku mõtte, mis üldse paneb inimese luuletama.
„Mina teen luuletusi uudiste järgi,“ tunnistab triibulises särgis Võrumaa-mees, Lutsu huumoripreemia noppinud ja üle 20 luulekogu välja andnud Contra. Ta hoiab peos peotäit kapsakõrvadeks keerdunud paberilehti, trambib madalal poodiumil reipalt edasi-tagasi, nakatades oma särtsuva huumori ja ülekeeva energiaga otsekohe kogu publiku, kes ei väsi ta luuleridades peituvale vaimukusele kaasa naermast.
„On teile võru murrak ikka arusaadav?“ heidab ta poole esinemise pealt prillide tagant publiku poole küsiva pilgu. „See jäi mulle külge siis, kui ma postivedajana pensioni laiali vedasin,“ muigab ta.
Sama sütitavalt esinevad nii Veiko Märka kui ka luuletaja ja soolomuusik, pseudonüümiga Orelipoiss Jaan Pehk, kes pillab oma mustjaspunasest õhukesest, vaimuka nimega luulekogust „100% Jaan Pehk“ sarnaseid mõtteteri, mida iseloomustab mõnus minimalistlik huumor ja absurdlikkus.
Kurjakuulutav maailalõpp jääb sel saatuslikul kuupäeval siiski saabumata. Selle asemel vältab hommikul kell 9 alanud luulefestival reipa hooga edasi. Esinejad vahelduvad. Igal täis- ja pooltunnil astuvad üles uued tunnustatud ja hinnatud sõnasepad, lugedes valitud palu oma loomingust.
„Mina ei ole üldse luule kirjutaja, pigem prosaist,“ üritab end välja vabandada Kõusaar, ent esitab sellegipoolest suurepärase luuletuse. Veel esinevad ReinTootsimaa, Heli Kohv, Jüri Kaldmaa jpt. Hoopis teise tooni luulefestivalile annavad Kristiina Ehin ja Tõnu Õnnepalu, kes esindavad vastukaaluks seni valdavalt humoristlikus laadis kulgenud päevale luule märksa õrnemat ja ilusõnalisemat poolt.„Ma jätsin luulekogud koju,“ ütleb Ehin aegamisi heegeldatud pitsist pearätti juustelt libistades ja hõbehalli mantlit lahti nööpides. „Aga mida te kuulda tahaksite?“
Pakkumise peale esitada seda, mis talle endale kõige enam meeldib, ristab Ehin mõtlikult käed, heidab korraks pilgu kaugusesse ja kangastub keset oma tundlikke ja õrnu luuleridu ka ise justkui luule kõige ehedaimaks kehastuseks.
„Mulle meeldib luua liitsõnu,“ lausub ta haldjaliku naeratusega. „Näiteks kiigeltallahüppamiserõõm.“ Küsimuse peale, millega ta praegu tegeleb, vastab paljutõlgitud poetess, et kirjutab autobiograafilist romaani.
Üritus hakkab otsi kokku tõmbama poole nelja paiku õhtul. Kardina taha varjunud Ehin võtab uuesti välja akordioni ja laseb sel kõlada, köögis saab sooja suppi, siit-sealt kostab lõbusaid naerupahvakuid. Lõpuks jääb maja vaikseks, osalejad tõttavad taas praamile, mis nad tagasi mandrile oma tegemiste juurde viib. Aitäh, Ave, jaksu eest neid toredaid üritusi korraldada. Põlegu su eluratas siiski pisut aeglasema leegiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar