Katkend novellist "Lillherned lumes"

Lisan siia katkendi novellist "Lillherned lumes." Mingis mõttes sai see selline hästi kodune ja armas lugu, milles siin-seal vilksatab midagi tuttavlikku ka minust enesest. Minus on alati olnud mingi seletamatu sümpaatia lahkete ja pisut nukrate vanaprouade vastu, seega oli Rita karakterit luua üpris lihtne. Samuti on lillherned minu jaoks ühed armsad ja pisut seletamatud lilled. Justnagu inimesedki, kes näivad oma hapruses erakordsed ja vajavad õilmitsemiseks tuge.

Täismahus lugu loe Saladused Extra talvenumbrist.

„Mu tütrel olid samasugused kollased kummikud,“ nendib mu kõrval istuv naine.
Vaatan ta pruunidesse silmadesse, surun oma külmetavad sõrmed sügavamale käpikutesse varjule ja taipan, et olen bussi oodates võhivõõrale ära rääkinud enda kõige salajasema ja sügavama kurbuse põhjuse.

Me ümber langeb pakse lörtsiseid helbeid, mis heljuvad külmas õhus, keerlevad tasa allapoole ja kleepuvad lõpuks asfaldi määrdunud kattele. Kõikjal me ümber tõttab inimesi – villastesse sallidesse ja paksudesse talvemantlitesse mähitud kiirustavaid kogusid, aga me kumbki ei pööra neile suuremat tähelepanu. Me meeli on haaranud pigem me ümber laiuv karge talvine pärastlõuna ja üksteise lood, mis me mõistmist leida püüdes teineteise ette oleme laotanud. Naise jutule mõeldes taipan ühtäkki, et jagame sama valu – naine oma tütre, mina kaotatud kallima pärast.

„Üldse, ta oli väga sinu sarnane,“ jätkab naine ja vaatab õieti midagi nägemata enda ette. „Vahel otsin ma teda ikka veel kõigis neis inimestes, kes mulle tänaval vastu kõnnivad. Mõnikord lahkungi kodust kõigest selleks, et siin istuda ja lahkuvatele bussidele järele vaadata.“ Ta naeratus on vaevaline, kuid vapper. „Just nagu saaks see ta tagasi tuua.“

„Ma tean seda tunnet,“ lausun mõru muigega ega taipa imestadagi, kui kummalisi kohtumishetki ja äratundmisi veeretab vahel me teele elu. „Minagi tavatsesin vahel koolipõlves täpselt samamoodi istuda.“

„Tõesti?“ imestab naine.

„Jah,“ nendin vaikselt ja mu vaimusilmas rullub lahti mälestuste nukratooniline kangas. „Mu esimene sügis Tartus. Õhus leviv lehtede kõduhõng. Punased vahtrad. Koolimaja tumedad seinad ja läikivad põrandad. Kõrgel laes säravad kristall-lühtrid. Kuulsa impressionisti maalid seintel. Keemilised lokid ja võltsnaeratused. Klasside kriidilõhn. Inimesed, keda sai minu, maalt linna õppima tulnud plika jaoks korraga liiga palju. Võõrad, kärarikkad ja liiga teistmoodi maailmanägemusega, kuid sellegipoolest pidin nende seltsis kuidagi hakkama saama.“ Ohkan. „Mul oli bussijaamas oma pink, kus ma esmaspäeva õhtuti samamoodi bussidele järele vaadata tavatsesin ja sisimas soovisin, et reede jõuaks juba kiiremini kätte. Seesugune ootamine leevendas pisut sisemuses põlevat koduigatsust. Vahel põikasin ka turult läbi ja ostsin lillemüüja käest lillherneid. Lihtsalt selleks, et need ühikatuppa vaasi pista. Tead ju, kuidas need lõhnavad? Vängelt ja magusalt?“

Naine noogutab.

„Veider, et see lõhn on mul seniajani meeles.“

Naise kortsulist nägu valgustab põgus naeratus. „Need on imearmsad lilled. Haprad, kuid kaunid. Täpselt nagu meie sinuga.“

„Mis mõttes?“

Naine joonistab käega õhus ebamäärase kaare. Märkan, et ta rohekaspruun villane mantel ilmutab kergeid kulumismärke, samuti on naise müts luitunud ja saapad kantud. Vana inimese ilmselge vaesuse tajumine tekitab minus kurbusepiste. Sellegipoolest on naises mingit seletamatut sitkust ja sisemist soojust, mis paneb mu unustama kõik muu – ammuse heitliku ja ähmi täis hommiku, kiirustava ja hoolimatuseseguse lahkumise Rasmusest lennujaamas ja otsatu tühjusetunde, mis haaras mind selsamal hetkel, mil ta pikk nõtke kogu väljuvate lendude turvaväravate taha kadus. Isegi kurbuse, mis on minus ajaga pigem süvenenud kui lahtunud.

 „Lillhernes ei seisa iseseisvalt püsti, vaid vajab kasvamiseks ja õitsemiseks tuge. Küllap mingis mõttes me ootame täpselt sedasama.“

„Mida?“

„Et keegi meid oma olemusega toestaks. Püsti hoiaks, soojust ja mõistmist pakuks, et me rikkalikult õilmitseda ja ümbrusele magusat lõhna levitada saaks.“

Vana naise mõttekäik tundub mulle pisut kummaline, ent viisakusest ei vaevu ma vastu vaidlema. Mingis sügavamas südamesopis tean, et tegelikult on tal õigus. Ma olen alati liiga palju teiste toele ja tunnustusele lootnud, justkui puuduks mul iseseisvalt eksisteerimiseks vajaminev energia.

„Kui mul veel maakoht oli, kasvatasin lillherneid igal suvel,“ jätkab naine ja ta häälde sugeneb madal unistav toon. „Terve maja seina äär nägi välja nagu kirev lõhnav vaip. Lõhna oli tunda isegi aia taha teele. Vahel jäi mõni uudishimulikum suvitaja mu värava taha seisma ja tuli lõpuks aeda vaatama.“

„Mis su talust nüüdseks saanud on? Käid seal veel?“

„Ei.“ Vana naise häälde sugeneb rabe noot. „Peale tütre surma ei tahtnud ma enam seal olla. Liiga palju mälestusi. Müüsin maha ja ostsin linna korteri. Üksipäini ei jaksa nagunii seesugust suurt talukohta üleval pidada.“

Vaikime ja me ümber heljub endiselt valgeid märgi räitsakaid, mis teevad õhus piruette ja moodustavad aeglaselt liikuvaid ning muutuvaid mustreid. Pühin helbeid eemale ja taipan punavalgetriibulisele bussile järele vaadates korraga, et olen sellest maha jäänud.

„Kuidas see juhtus?“ uurin bussile rohkem tähelepanu pööramata edasi ja loodan, et mu uudishimu ei tundu kohatu. „Kuidas ta surma sai?“

„Avarii. Joobes juht. Libe tee. Koha peal, silmapilkselt.“ Naine osutab ristmikule, kus plingib suur neoonkirjas reklaamtabloo. „Sealsamas.“

Vahin tummalt padjasuurusele hamburgeri sooduspakkumisele otsa, mis posti otsas heleda, kohatu ja pealetükkivana särab ning vaikin. Seesuguse tragöödia toimumise paigaks ülimalt irooniline asukoht.

„Sa käid vahel samamoodi seal lennujaamas, eks?“ ütleb naine. „Istud seal läikivate akendega saalis ja kogud nagu viimane enesepiinaja endasse paratamatuse valu.“
„Jah,“ tunnistan kõlatult ja pisut vastu tahtmist. „Kust sa teadsid?“

Naine naeratab nukralt. „Sa oled seda tüüpi. Sinust on lihtne aru saada.“

„Tõesti? Mul oleks hea meel, kui ma isegi endast aru saaks.“
„See tuleb. Ajaga. Lõpuks mõistad, et vaid õige vähesed asjad omavad elus tähtsust. Ja pooled neist on nagunii paratamatus.“

„Eks see enesepiin toob valu kõrval ka kergendust.“

„Võib-olla. See sinu kallim… ta tundub tore poiss.“

„Ta oligi.“

„Toredad poisid teevadki kõige rohkem haiget. Veider, eks?“

„Ilmselt. Kui me muidugi lubame. Kõik on ju me endi valik, lasta kedagi oma hinge või mitte. Tegelikult käin ma lennujaamas harva. Pigem pargis. Seisan seal keset pimedust ja mõtlen.“

„Millele?“

Küsimus äratab mu otsekui unest, visandades mu pilgu ette ühiseid käest libisenud hetki mu kummalisest ekstsentrilisest ekskallimast Rasmusest, kes hoolimata oma päikeselisest loomusest suutis minusse alati jätta kerge distantseerituse tunde. Teadmise, et ma ei pääse kunagi päriselt temani, ta meelte salajasse kuningriigi sügavusse. See jäi minusuguse maaplika jaoks kättesaamatuks nagu läikivalt riiulilt vastu vaatav hinnaline kvaliteetvein. Aga seda kuuldavalt välja öelda ma muidugi  ei julge.

Kehitan õlgu. „Kõigele. Olnule. Võililleväljale, kus me piknikku pidasime. Vahtralehesajule, millele me kunagi pargis järele vaatasime. Raamatutele ta riiulis. Muusikale ta kodus. Ta hääle eriskummalisele madalale tämbrile. Sellele, et see kõik on mu elust lõplikult kadunud, nagu oleks tuul selle minema pühkinud. Üheainsa hommikuga. Vahel mulle näib, nagu olnuks kogu me ühiselt veedetud aeg kõigest uni.“

Naine muigab ja patsutab mu kätt. Ta sõrmed on soojad, tajun seda läbi oma paksude maavillaste kinnastegi. „Vahel näivadki mõned sündmused me elus pigem reaalsus kui unenägu. Mida võimatumad, seda hinnalisemad nad tunduvad. Meil puudub võime muuta olnut, lepi sellega.“

„Ma lepingi. Muud valikut ju pole.“

„Võta olnut kui kingitust, mida endas pimedusepäevadel kanda. Kõik on ju lõppeks hoiaku küsimus, kuidas ühesse või teisesse suhtuda. Selle muutmine on me võimuses.“

Ta tõuseb püsti, mantel langevast lumest ühtlase valge kihiga kaetud.

„Mu nimi on Rita, muide.“
„Sille. Oli tore tutvuda.“
Tõusen samuti ja pühin juustest helbeid. Need kleepuvad ebameeldivalt mu näole. Vinnan koti vastutahtsi õlale ja taipan, et mul on külm.
„Mu buss läks ära,“ lausun ja tajun samas isegi kergendust, et võin seetõttu edasi lükata hetke, mil taas oma tühja kõledasse koju jõuan, kus mind võtab vastu seisnud lõhnaga õhk ja keegi ei oota.
Naine naeratab. „Märkasin jah. Mis sa peale kavatsed hakata?“

„Pole aimugi. Lähen kohvikusse ja teen aega parajaks. Kahe tunni pärast tuleb järgmine buss.“

„Või nii.“ Naine õngitseb turukoti pihku. Seegi on üleni lumega kaetud. Helveste alt paistab pisut käsitsi tikitud rõõmsavärvilist muhu mustrit. Värve, mille elurõõmus erksus tuletab mulle meelde, et kusagil on kellegi elu just seesugune. Ilus, õnnelik ja täis värve. Võib-olla on Rasmuse elu selline? Lihtne on õnnelikeks kujutleda neid, kes on meid õnnetuks teinud.

 „Tule oota parem minu pool, ma elan siinsamas lähedal.“

„Tõesti?“ pole ma pakkumise üle isegi eriti üllatunud. Veider tunne, et miski seob mind selle veidra ja sooja naisega, kelle südametugevus on muljetavaldav, süveneb üha.

„Miks mitte? Sa oled seda nägu, nagu kuluks sulle üks suur tass kodust teed hädasti ära.“
Naeratan hapukalt ja painutan käpikute sees kangeks jäänud sõrmi. „Pisut külm on tõesti.“

„Pole mingi ime. Seesugune niiske ilm teeb igaühel olemise pikapeale jahedaks. Eriti meiesugustele unistajatele, kes end kuhugi istuma unustavad ja mõtetel rännata lasevad.“

Nähes mind kõhklemas, lisab ta: „Tule-tule. Ma näitan sulle heameelega oma tütre pilte.“ Pruunisilmne pilk kompab mind lõbusalt. „Või oled sa selline moodsa aja inimene, kes albumipiltide vaatamisele enam oma aega ei kuluta? Kõik need skaibid ja nutifonid ja helendava ekraani lummusesse kadunud elu?“

„Vaevalt küll. Pigem olen vanamoodne. Tõtt-öelda pole mul õrna aimugi, mis pidi neid uuema aja telefone käes hoida.“

„Näed siis. Paar parajaid,“ naerab naine. Miski ta olemuses on nõnda soe, et see jätab varju isegi kogu ta eksitavana mõjuva vaesuse.

Asutan end pikemalt mõtlemata Rita kõrvale kõndima. Kõle bussijaam oma süngeid mälestusi kangastava hamburgerireklaamiga jääb selja taha ja peagi sumpame majade vahel põlvekõrguses lumes ühel kõrvaltänaval, mida ääristab ridamisi päevinäinud puumaju. Kollane välisuks avaneb käginal, trepikojas võtab meid vastu hämarus ja niiskuse ning mahajäetuse lõhn. Kõnnime trepist üles. Astmed nagisevad, justkui oleks neil vaev tulijat kanda. Toad seevastu on heledad, puhtad, soojad ja valged. Võtan akna all päevalillepadjaga korvtoolis istet ja lasen pärnaõietassi endale ette lükata. Akna taga jätkub räitsakate kaootiline keerlemine. Mõned neist kleepuvad aknale, justkui oleks neid tabanud ületamatu uudishimu sisse piiluda ja sellest kummalisevõitu kohtumisest osa saada.