Isetegemise rõõmu jõululauale

See talv on muutunud kuidagi kummaliselt värviliseks. Justkui vastukaaluks väljas valitsevale valgele, värvivaesele talvele on mu elutoalauale ajapikku sugenenud igasuguseid värvirõõmsaid esemeid, mis, nii veider, kui see ka pole, on mu enda tehtud.

Suvel käsitööpoode pidi ringi kolades vaatasin mingist seletamatust imetlusest haaratuna vilditud esemeid ja mõtlesin endamisi, mis isevärki nõidus ja salakunst see küll on, mis seepidele niiviisi ümber poeb ja nad seesuguseks mõnusaks villalõimeseks muudab. Kohaliku käsitöö müügiga tegeleva "Pitsu käsitööpood" omanikud ei pidanud paljuks mind ja mõnda uudishimulikku veel enne jõuluaega seesugustesse saladustesse pühendada. Viltimine iseenesest on üks üpris veider ja tore ettevõtmine – mähkida seebile ümber erinevat värvi villajuppe ja hõõruda neid läbi märja kaltsuriide, kuniks kogu kupatus korralikult vahutama hakkab, seebi külge kinni jääb ja iseäraliku pühadekaunistuse moodustab. Kuumast ja külmast veest vaheldumisi läbi lastuna jääb taiesele peale kuivamist külge mõnus mustsõstra- või mis iganes seebilõhn.  Tehtut pesunuustikutena kasutada ma siiski ei söandanud, vaid ladusin need lauale vaagnale pühi ootama.
 

Pildil nähtavad küünlajalad on saak kohalikult käsitöölaadalt. Mulle meeldivad naturaalsed materjalid. Müüja jutu peale sai ära testitud, et teeküünla soojus hakkab tõesti aegamisi kadakapuidu nõrka mõrkjat lõhna levitama.

Mõte tekitada mingist odavast taaskasutatavast materjalist nagu näiteks ajalehepaber ja papptaldrik, midagi lihtsat, uut ja originaalset tasub samuti ära. Vähemasti tasub see ära märksa enam, kui poest endale mõni järjekordne elutu ja hingetu plastpärg koju soetada. Mõned pärlid või natuke katkist ehtepuru või kunstlund võiks samuti olemas olla. Jõulupärja omistamiseks alustada sellest, et papptaldrik seest õõnestada ja  ajalehtedega üle kleepida. Rooside tegemine on kobakäpluse eemaldamise paras proovikivi – lõigata ümmargune paberitükk spiraali-kujuliseks ja veeretada rulli, alt kinnitada kuuma liimiga, mis on tunduvalt vastupidavam kui tavaline. Peale toppida mõni särav pärlisilm. Must pits tundus samuti tähendusrikas. Kaunistuse osas pole mingeid reegleid, võib lisada mõni kuivatatud sidrunisektor, kõrvitsaseemned või mis iganes, mida fantaasia vaid välja kannab.

Soolataigen valmibki tõepoolest 2 osast jahust, 1osast veest, soolast ja natukesest õlist. Süüa selline kooslus muidugi ei sünni, aga sellegipoolest on üpris lihtne ja odav voolimismaterjal. Värvideks on lisatud näpuvärve ja punapeedi mahla, mis annab küünlaalustele toreda roosa tooni. Tainas on mätsimiskõlbulik siis, kui enam käe külge ei jää ja värv jääb ühtlane. Vormida plasttopsiku ümber ja teha vatipulgaga augud, et küünlavalgus läbi kumama pääseks. Mina lähenesin asjale suti loomingulisemalt, väga ühtlast vormi ei hoidnud, vaid üritasin midagi soolaküünla-sarnast meisterdada. Küünlad vormitud, lähevad nad koos plasttopsidega ahju. Hoida seal kuuma vangistuses mõni minut, et tainas kivistuks, peale väljavõtmist võib plasttopsi välja koukida. Pimedale õhtule lisab seesugune kompositsioon üpris omapärast värvilist valgust.

Huvi korral vaata ka Pitsu poe kodulehte: http://pitsu.ee/pood.html