Magusalõhnaline Hiiumaa jõululaat

Kaks kõige kaunimat laata Hiiumaal, mis rahvast alati magnetina lähemale tõmbab, on igasuvine käsitöölaat ja talvine jõululaat, mil kohalikud kuldsete kätega käsitöömeistrid toovad oma põhjatutest varasalvedest välja vahepeal valmis treitud ja voolitud imeasju. Laudadel on koha sisse võtnud kadakapuidust meisterdatud küünlajalad, kaunis pruunikirjaline savikeraamika, sepistatud esemed, meetrite kaugusele magusat eksootilist lõhna levitavad käsitööseebid, tikandid ja maavillased kudumid, mis lõhnavad nii mõnusasti lammaste järele.

Ühel laual märkan suurt õrnroosat päevatekki, mille heelgeldatud roosid näivad otse pilgu all õitsele puhkevat. Teisal troonib vürtsikas tumepruun jõululeib, kuhu on varjule pugenud rosinad, aprikoositükid ja muud magusad saladused. Natuke aega mõtlikult leivavirna vahtinud, kohtan müüjanaise lahket naeratust, mille saatel leiba maitsta pakutakse. Pisut eemal hakkavad silma magusat lõhna tootvad küpsetised, mille pelgalt sisse hingamisest saab külmas detsembriõhtus meeltel märksa soojem. Edasi rännates köidavad pilku lahti keritud kõikvõimalikes värvides triibukirjas lapitekid, tillukestest pärlitest meisterdatud õrnsäravad ehted, valgust peegeldavad unstusesinised vitraažkaunistused, loendamatutest klaaspurkidest vastu läikiv merevaigukarva mesi. Korrapärastesse kuhjadesse laotud pähklid, mandlid, kilesse pakitud krõbisevad kukekommid, üpris samasugused nagu need, mis vanaisa lapsepõlves külakauplusest tõi.

Sidruni- mandli- nelgi, piparkookide ja muu sada erinevat lõhna ninas, uitasin mööda jõuluehetes saali ringi. Laval tantsis end jäähaldjateks ja lumekuningannaks maskeerunid tüdrukute tantsutrupp, kinosaali salapärases jahedas hämaruses jooksis vaadata soovijaile jõulufilm. Millegipärast meelitas lõhnataju mu see aasta õige kiiresti käsitööseepide leti äärde, leidmaks lõhna, mis meeltele kõige enam pai teeks.

Väikese koha puhul on iga sündmus justkui omamoodi seltskonnaüritus, näed tuttavaid, vahetad kauba ostmise juurde tervitusi ja räägid muud juttu. See ongi see miski, mis tekitab koduse tunde, teadmise, et kuigi olen mujalt tulnu, ei ole ma siin siiski võõras, vaid omade hulka arvatu.

Aitäh toredatele laadalistele, tegite mu olemise hääks!
Mõnusat jõululõhnalist advendiaega!