Katkend lasteraamatust "Keteriin Salaaias."

Postitan siia katkendi oma värskelt ilmunud lasteraamatust "Keteriin Salaaias." Esimese osa sisu on lühidalt öelduna seesugune, kuidas väike ja natuke üksildane tüdruk Keteriin avastab veidra juhtumuse läbi kummalisi olevusi täis võlumaailma, sõbruneb karvase olevuse Kreebuga, kes tutvustab teda Salaaia asukatele. Valisin katkendiks stseeni, kus Keteriin kohtub esmakordselt kammkarudega. Aga miks just kammkarudega, küsite võib-olla. Ehk seetõttu, et "kammkaru" tundus mulle kõlaliselt kaunis.


Kammkarude isevärki maja asus väikesel mäekünkal keset haljast aasa. Õige pea sai selgeks, et seegi oli üks üsna kummaline ehitis. Isegi maja ümbritsev aed oli veider, majast endast rääkimata. Aialippide asemel olid maasse torgatud kõikvõimalikku värvi ja kujuga kammid, mis osavalt risti-rästi põimituna moodustasid midagi aia taolist. Ka maja ise oli üleni kammidest punutud ja katusel seisis tuulelipuks tumepunane kamm, mis pöörles vaikselt kriuksudes loode suunas.

Kreebu ei pööranud ümbrusele vähimatki tähelepanu, vaid avas kammidest meisterdatud värava ja hõikas tervituseks. Ta hääl kõlas selgelt ja valjult üle tühja avara aia, ent mitte keegi ei vastanud. Kusagil polnud näha liikumas ainsatki hingelist, kõigest üks suur vikerkaarevärviline liblikas heljus vaikselt üle õue ja kadus peagi ererohelise heki taha.

„Arvatavasti teevad lõunauinakut,“ pomises Kreebu endamisi. „Mida muud sellise leitsakuga peale hakata ongi.“

Nad ootasid natuke aega, kuid peale aeg-ajalt üle õue lendlevate kirjute liblikate ja paari suure sirelivärvi kiili ei märganud nad kedagi.

„Ma arvan, et me ei hakka neid vist üles ajama,“ otsustas Kreebu ja pani kastekannu lillepeenra juurde maha. „Tead ju küll, mis tujus on karud, keda on vastutahtsi üles aetud. Küll nad aru saavad, et ma siin käisin.“

„Nojah, mis siis ikka,“ nõustus Keteriin leplikult, kuigi tegelikult oli tal kangesti kahju, et kammkarud nägemata jäävad.

Nad olid just minekule pöördumas, kui maja uks korraga kääksatas ja selle vahelt ilmus nähtavale sagris karupea.

„Ohhoo, Kreebu!“ hüüatas karu külalisi silmates kõmiseval häälel ja nühkis uniselt silmi.

Kreebu pööras end otsekohe hääle suunas ja ta ümarale näole ilmus lai naeratus. „Tere, vanapoiss!“ hüüdis ta lõbusalt ja hakkas tagasi maja poole sammuma.

Järgmisel silmapilgul löödi uks valla ja ruudulistes pükstes vana Kammkaru-papa tatsas mõõdetud sammul külalistele vastu.

 „Olin just ärkamas, kui kuulsin mingit häält ja kobisin vaatama, mis siin sünnib.“

Ta patsutas Kreebule mehiselt õlale ja müristas rahulolevalt naerda. Paistis, et tal oli ootamatute külaliste üle silmanähtavalt hea meel.

Värava juures seisnud Keteriin oli ainiti jäänud silmitsema ehtsat elusuuruses kammkaru, oskamata õieti midagi kosta. Kuigi karu tundus umbes sama suur nagu ta maja, paistis ta samas veidral kombel üsna ohutu, isegi mõnevõrra naljakas. Ta nägi välja peaaegu nagu tavaline karu ikka, aga üle terve ta selja turritasid pehme kasuka asemel turjast välja igasuguse suuruse ja värviga kammid.

Viimaks märkas ka Kammkaru-papa jahmunud Keteriini, kes seisis ikka veel kuldkollasest kammist väravaposti juures ja näppis ebalevalt selle üht piid, mis tõi kuuldavale veidrat pininat.

„No näed, mis tore tilluke külaline meil siin veel on,“ mõmises Kammkaru-papa ja tõttas otse Keteriini suunas, nii et maapind ta raskuse all värises.

Keteriin ajas silmad suureks, teadmata, kas oleks igaks juhuks targem jooksu pista või hoopis käsi tervituseks välja sirutada. Kuid ta ei jõudnud selle üle kuigi kaua aru pidada, sest juba järgmisel silmapilgul seisis karu otse tema ees, varjates oma suure kerega kogu vaatevälja.

„Tere, väike tüdruk,“ mõmises hiiglaslik kammkaru lahkelt ja ulatas tervituseks karvase käpa, mida Keteriin peale mõningast kõhklust ettevaatlikult surus. Kammkaru oli küll hiigelsuur ja karvane, ent kummalisel kombel ei tundnud Keteriin korraga mingit hirmu.

„Tulid kah vanaätti vaatama?“ muigas karu ja silmitses teda uurivalt.

„Jah, siin on väga tore,“ kostis Keteriin viisakalt. „Ilus … aed,“ lisas ta kiiresti esimese asja, mis talle pähe turgatas.

„Ähh, see,“ lõi kammkaru käega. „Poiste vigur. Aiapostid puha viltu. Ma õpetasin küll, aga kes siis vanameest kuulab! Ära pane tähele, küll ma need nädalavahetusel korda teen.“

„Su aed on väga vahva,“ kinnitas Keteriin tunnustavalt. „Ma pole kunagi midagi nii omapärast näinud.“

Karu sügas ebalevalt kukalt ja piidles tüdrukut üksisilmi, pilgus lahke uudishimu.

„Tõesti? Noh … mis siis ikka. Aga mis me siin seisame, tulge ometi edasi!“

Nad läksid koos aeda, kus Keteriin märkas vana tammepuu all mugavat puhkenurka – mitut väikest kammidest punutud nägusat tooli, mida katsid lumivalged istepadjad, ja madalat lauda selle ees. Toolide ümber õitses lopsakate puhmastena hulgaliselt helekollaseid, kassikõrvakujulisi õisi. Seltskond suundus joonelt sinnapoole ja võttis viluvarjus istet.

„Kuidas siis kammid kasvavad?“ võttis Kreebu jutuotsa üles ja sirutas jalad välja.

„Ähh, kasvavad teised nõnda, et pole neid enam kuhugile panna,“ kurtis Kammkaru-papa, kratsis end korraks selja pealt ja tõi Keteriini suureks üllatuseks nähtavale pihutäie erksavärvilisi kamme.

„Võta mängimiseks,“ kostis karu sõbralikult ja toppis tüdruku pihud kamme täis.

Keteriin vaatas kamme uskumatul pilgul ja märkas, et need ei erinenud tegelikult kuigivõrd nendest kammidest, mis tal koduski olid. Ainsa erinevusena kaunistasid kammide käepidemeid keerukad kuldsed mustrid ja tundusid pihus veidralt soojad.

„Eit punub mul kammidest juba vaipu, ei mõista nendega enam midagi peale hakata,“ mühatas vana Kammkaru-papa. Ta silmad libisesid veel kord kammidest aiale ja seejärel jälle sõpradele.

„Ma tõin sulle kastekannu parandada,“ ütles Kreebu mõne aja pärast. „Kipub teine lekkima.“

„Ah soo.“ Karu silmitses punaseid õisi täis lillepeenra servas seisvat rohelist kannu. „Aga mis sellest ikka parandada? Ma teen sulle pigem uue.“

„No kui sa mahti leiad.“

„Jähh, mida mul siin siis ikka muud teha on, kui igasugu kraami nikerdada!“

Keteriinile meenus Kreebu magamistoa mööbel ja nüüd sai ta aru, kust see pärit oli.

Vanad sõbrad sattusid otsekohe jutuhoogu, Keteriin aga mängis ajaviiteks kingiks saadud kammidega. Ta püüdis ära arvata, mismoodi neist vaipa saab valmistada. Mõnda aega selle kallal pead murdnud, tundis ta korraga kanget joogijanu. Ta silmitses ümbrust, kuid kaevu ega midagi taolist polnud kusagil näha.

„Mida sa otsid?“ märkas vana Kammkaru-papa lõpuks tüdruku ringi rändavat pilku.

Keteriin punastas kergelt, justkui oleks ta milleltki piinlikult tabatud.

Tüdruku kimbatus paistis millegipärast karule nalja tegevat. Ta kummardus sõbralikult ettepoole ja silmitses oma väikest külalist üksisilmi. „Ütle-ütle, ära häbene. Ega onu ei hammusta. Hambad on mul kõrge vanusega nagunii päris viledaks kulunud.“

Ta haigutas häälekalt, tuues nähtavale terve rea teravaid valgeid ja hirmuäratavaid kihvu, mis oleks ilmselt iga mõistliku olendi kohkuma pannud.

Kreebu puhkes kärinal naerma ja Keteriin tõmbus näost veel punasemaks.

„No mis mure sul siis oli?“ uuris karu hoolitsevalt, nähes samas välja umbes sama ohtlik nagu lepatriinu Keteriini kleiditaskul.

„Juua tahaks,“ söandas tüdruk viimaks pomiseda.

„Oh, mind ebaviisakat,“ torises Kammkaru-papa. „Ei taipa väiksele tirtsule limonaadigi pakkuda!“ Ta raputas laitvalt pead. „Kuigi limonaadililled pole vist oma õisi veel täielikult avanud. Toored teised.“

Limonaadililled? mõtles Keteriin kuuldavalt ja lisas siis:

“Pole lugu, vesi sobib väga hästi.“

„Mine siis tuppa, ämber on otse ukse kõrval,“ pakkus Kammkaru-papa

lahkelt.

Keteriin tõusis püsti ja hakkas areldi kammkarude elamise poole kõndima. Lähemale jõudnud, märkas ta, et isegi trepp oli kammidest valmistatud. Roosadest kammidest kauni ornamendiga kaunistatud punutud uks avanes vaikse naginaga ja tüdruk astus sisse.

Ta uudistas veidrat ümbrust, unustas korrapealt oma janu ja jäi uudishimulikult ruumikas elutoas ringi vaatama. Kuhu ta ka pilku ei heitnud, märkas ta igal pool kõikmõeldava kuju ja värviga kamme. Kogu mööbel oli meisterdatud kammidest – nii aknaraamid, lauad-toolid, hiiglaslik pruunikirju diivan akna all kui ka suur veeämber kööginurgas, millest helkis talle vastu juba tuttav tumelilla vesi.

Huvitav, kuidas selline küll vett peab? mõtles Keteriin, võttis kammist riiulilt kammist tassi, ammutas kammidest punutud ämbrist vett ja jõi januselt.

Vähemasti on vesi suurepärane, mõtles ta rahulolevalt ja pani tassi riiulile tagasi.

Majas oli vaikne, ainult kusagilt tagantpoolt kostis nõrka norinat, mis kuulus arvatavasti lõunauinakut tegevale Kammkaru-mammale. Keteriin märkas seinal kammist raami sees hiigelsuurt värvilist fotot, millelt vaatasid talle naeratades vastu märksa noorem Kammkaru-papa ja tema kõrval helesinises kleidis Kammkaru-mamma, pisike põngerjas süles, kõrvade vahel kasvavad kammid piikidena igasse ilmakaarde turritamas.

Keteriin naeratas endamisi, söandamata võõrastes ruumides rohkem aega viita. Ta läks vaikselt tagasi esikusse, sulges enda järel välisukse ja kõndis teiste juurde aeda.

Vana kammkaru seletas parajasti midagi energiliselt ja Kreebu naeris kogu südamest, tagudes endale käppadega vastu põlvi. Tulijat märganud, taltus ta pisut ja pühkis silmanurka sattunud naerupisara.

„Noh, kas vaatasid viinerikilpkonna ka üle?“ päris Kammkaru-papa heatujuliselt.

Keteriin jäi seisma ja väänutas arusaamatuses suud.

„Viinerikilpkonna? Kahjuks vist mitte.“

„No pole lugu. Eks ta olegi laisk nagu vana kärbes ega anna end kunagi näole. Justkui peaks meie endi mure olema, mida hommikusöögiks praemuna kõrvale süüa!“

„Oi, kas te sööte kilpkonni?“ küsis Keteriin rumalalt, mispeale Kreebu uuesti täiest kõrist naerma purskas.

Kammkaru-papa keerutas kaalutlevalt vuntsi ja uuris Keteriini oma veidrat rohekat tooni silmadega.

„Ma oletan, et sa, sõbrake, pole vist kunagi üht ehtsat viinerikilpkonna näinudki?“

Keteriin lõi ebalevalt pilgu maha.

„Pole jah,“ tunnistas ta vaikselt.

„Ära kurvasta.“ Kammkaru kummardus hoolivalt ettepoole, nii et Keteriin oma põsel ta kuuma hingeõhku tundis. „Ma ütlen sulle täiesti ausalt, et ka mina olen oma pika eluea jooksul teda ainult kaks korda näinud ja ka siis põgenes see elukas ehmunult minema. Usu või ei, aga nad ei armasta päevavalgust. Viinereid, mida nad munevad, lükkavad nad kapi alt välja, ainult selle järgi saabki aru, et nad üldse siin pesitsevad. Mõned laisemad ei viitsi sedagi teha, ja siis peab viinereid alailma mööda elamist taga otsima. Ühekorra olid nad pesa teinud näiteks lambikupli sisse. Kujutad ette?“

Keteriin ei suutnud seda parimagi tahtmise korral ette kujutada.

„Heakene küll, aga mida ma teile siis pakuks?“ vaatas Kammkaru-papa hindavalt ringi. „Võib-olla ehk leivapuu vilju, need peaks küll juba üsna küpsed olema.“

Kellelgi polnud leivapuu vastu midagi ja nii läksidki nad koos maja taha, kus kasvas kõrge ja jäme valgetüveline puu, mille latv ulatus päris pilvedeni. Üles rohekaskollase lehestiku poole vaadates arvas Keteriin esiti, et kammkaru tahab neile banaane pakkuda, sest mida muud ühed leivapuu viljad olla saidki. Kuid oma suureks jahmatuseks märkas ta okstel lopsakate lehtede varjus hoopis väikeseid võileibu kasvamas.

„Missugust sa sooviksid?“ küsis Kammkaru-papa Keteriinilt. Ta ei pannud tähelegi, missugust hämmeldust see ebatavaline avastus tüdrukus tekitas. „Siin on sametvorstiga, angerjajuustuga, tuurikalaga, seal üleval isegi paar konnapasteedileiba, aga neid ei saa ma vist eriti kätte.“

Keteriin silmitses hiiglaslikku puud, mille ülemised oksad ulatusid kõrgele pilvepiirile. Vorstivõileib kasvas otse kammkaru pea kohal.

„Sametvorst sobib väga hästi,“ kostis tüdruk viisakalt ja püüdis mitte liiga jahmunud välja näha.

Kammkaru krabas paar võileiba pihku ja ulatas need ilma pikema jututa külalistele.

Keteriin uuris võileiba enda käes. See näis täiesti tavaline, nagu üks võileib ikka – paksu võikihiga kaetud tume leivakäär, peal roosakas, pisut lopergune vorstiviil, mis oli katsudes veidralt päikesesoe. Söandamata midagi ette võtta, piidles tüdruk silmanurgast Kreebut, kes samal ajal isukalt ja ilma vähimagi kõhkluseta oma konnapasteedileiba haukas. Sõbra veendunud olekust julgustust saanud, usaldas ka tüdruk lõpuks hambad kummalise toidupala sisse lüüa. Leib oli pehme, vorst täiesti värske ja natuke petersellimaitseline.

„Peaksid tuurikala ka proovima,“ soovitas Kreebu ja mälus kahe suupoolega oma võileiba. „See on väga tervislik.“

„Hea küll, ma võtaksin siis heameelega ühe,“ sõnas tüdruk ja toppis vorstivõileiva viilaka kähku suhu.

Kammkaru-papa ulatas talle uue võileiva, millel toretses rammus kiht kollakaspruuni ollust. Võileib maitses üllatavalt hõrgu, mahlase ja pisut sidrunimaitselisena.

Kõht täis ja jutud räägitud, asutasid külalised end lõpuks minekule.

„Su kastekann on homme õhtuks valmis!“ hõikas Kammkaru-papa neile järele, mispeale Kreebu talle kübaraga eemalt tänutäheks viipas.