Mu pilk rändab uuesti Angelisani, kes on silmad minult ära pööranud ja silmitseb kummalise süvenemisega akna taga tuules raevunult õõtsuvaid oksi, ise samal ajal mõtteis valgusaastate kaugusel.
„Kuule. Tühja sest tormist. Mul on pudel veini. Lähme teeme Emajõe ääres ühe tiiru. Saad pisut värvi näkku tagasi.“
Angelisa silmitseb vastamise asemel endiselt akna taga lõõskavat pärlhalli sudu. Ruumis leviv raske suitsuving, rõhuvalt tumedad, pooleldi läbipaistmatud kardinad ja lauanurgal põlev tilluke süsimust küünlajupp, mis hõngab endast mingit ebatavalist sorti vürtsikat aroomi, mis kõik kokku seguneb selgelt tajutavaks matusemeeleoluks, hakkab mind ühtäkki seletamatult ärritama. Tõusen ja rebin akna jõulise liigutusega lahti, mispeale hoovab tuppa otsekohe värske sirelilõhnane laine jahedat kevadõhku. Küünla nõrk leek kustub, jättes endast järele halli lae poole keerleva suitsuniidi, mis peagi hajub.
„Miks sa seda tõbrast üldse armastad?“ pärin lõpuks halvasti varjatud rahutusega. „Kas see on mingi elu reegel, et liiga head naised saavad alati need kõige sandimad mehed? Sa oled ilmselgelt liiga hea tema jaoks.“
„Margo,“ kostab Angelisa peale pikka vaikust peaaegu noomivalt. „Sa ei tunne teda.“
„Õnneks tõesti mitte,“ kohman pisut süüdlaslikult. „Ja mida aeg edasi, seda enam näib mulle, et ei tahagi tunda.“ Kõnnin otsustavalt esikusse ja tulen Angelisa merevaiguvärvi kevadmantliga, milles ta mulle alati pisut puhkevat kullerkuppu meenutab, tagasi. „Aja selga. Lähme.“
„Kuhu?“ küsib ta peaaegu abitult, vaadates mind seesuguste silmadega, mis pärinevad pigem Väikese Printsi muinasjuturaamatust kui kusagilt Ropka absurdihõngusest üürikorterist. Nende taga peitub kõige imelisem ja haavatavam maailm, mille lõksu ma üsna teadlikult ligemale pool aastat tagasi astusin, olles me esimesest kohtumisest saati lootusetult sinna vangistatud.
Me tutvusime ühel kolletaval sügispäeval täiesti juhuslikult kesklinnas, ühel veidravõitu art déco kunstinäitusel, kuhu ma tänavalt vihma eest märja ja pisut pahurana sisse sadasin, mapp läbiligunenud dokumentidega kaenla all ja triiksärgi rinnaesine läbi vettinud. Õhetavapõsine Angelisa avas parasjagu oma esimest maalinäitust ja silmates teda elevil õhinas rahva ees oma maalide saamisloost rääkimas, olin temast esimese silmapilguga lausa absurdsuseni lummatud. Mälupilt sellest vihmasest pärastlõunast kangastub vahel nüüdki mulle just seesugusena – Angelisa oma liblikalikus hapruses seismas oma eriskummaliste unenäoliste maalide keskel, kõrgetest kaarakendest tuhmilt sisse tulvavas päevavalguses, valge kampsun seljas ja maailma kõige ebatavalisemat sinilillesinist tooni silmad hämmeldunult ja kaitsetult pärani. Ning tema ümber peaaegu hüpnootilises tardumuses seisev ja ainiti kuulav inimsumm, kellest igaüks näis justkui tükikest temast ja ta ebatavalisest ebamaisusest endaga kaasa viia tahtvat.
„Lihtsalt. Ära siit leinavast hullumajast.“
Angelisa tõuseb kuidagi kohmakalt ja poolkülitsi, karvane tekk variseb ta ette põrandale nukraks kämbuks. Sellest üle astudes ajab ta mantli kuulekalt selga ja järgneb mulle nagu unes, märkamata isegi ust lukustada. Seda viimast teen vilunult ja käigult tema eest, pistes võtme hoolitsevalt talle taskusse. Mu ees trepist alla heljuv Angelisa tõrges hele juuksepahmakas näib merevaigumantli taustal sama eksinud ja segaduses välja, nagu ta isegi.
„Miks sa minust üldse hoolid? Mida sa tahad?“ küsib ta mõne aja pärast, kui me võililli täis külvatud kaldapealsele jõuame. Tuul on märkamatult vaibunud, teed täis oksa- ja lehepuru, mille vahel hajeli uidates mõtlikult kulgeme. Angelisa kõrval kõndides tajun tahtmatult, kui hästi me kulgemise rütm tegelikult teineteisega sobitub, justkui oleks me ühe ja sama inimese kaks erinevat poolt.
„Sa tead, ma ei taha midagi, mida sina ei taha,“ sõnan ettevaatlikult ja väldin talle millegipärast otsa vaatamist.
Angelisa sammud mu kõrval kõlavad peaaegu kuuldamatult, justkui tantsiskleks ta läbi kevadise karge õhu. Ta pistab käed taskusse, heidab pilgu kaugusse ja ümiseb midagi kuuldamatut. Lõpuks jääb ta peaaegu poolelt sammult seisma ja küünitab üle käsipuu rasket läbipaistmatut vahuselt voolavat vett silmitsema. „Nii ilus, ma armastan vett,“ sõnab ta eemalolevat, justkui olles taas astunud kuhugi enda isiklikku muinasjuttu, kuhu teistel juurdepääsu pole.
„Oh, pagan,“ pomisen kotis huupi sobrades. „Ma unustasin veini sinu poole.“
Angelisa naeratab kuningannaliku armastusväärsusega. „Sellest pole midagi, Margo. Tõtt-öelda ei meeldigi mulle niimoodi avalikus kohas juua.“ Ta küünitab end uudishimuliku lapse moel lähemale, nii et haistan temast hoovavat kerget ja ebamaist kannikeselõhna, mis teda vältimatu aksessuaarina pidevalt saadab. „Mis sul seal veel on?“
„Šokolaad.“ Tirin krõbiseva paki muiates küljetaskust välja ja ulatan talle.
Angelisa võtab tahvli imetleva hardusega vastu, justkui oleksin talle kandikutäie kalliskive kinkinud. „Sul on alati minu jaoks šokolaadi!“
„Muidugi.“
Jälgin lummatult, kuidas ta aegamisi tahvli ümbert hõbepaberit ära koorima asub. Ta liigutuste tahtmatu sujuvus ja graatsilisus jätab mulle iga kord mulje, et ükskõik, mida ta ka ei teeks, teeb ta midagi erakordset. Isegi, kui selleks juhtub olema taoline lihtne toiming nagu šokolaaditahvli ümbert hõbepaberi lahti harutamine.
„Sa armastad mind, eks?“ sõnab ta korraga. Lihtsalt, loomulikult, veendunult, täiesti vabana igasugusest täiskasvanutele omasest keerutamisest ja valehäbist.
Üks tilluke puru pärlendab ta huulenurgas, mida silmates surun alla instinktiivse soovi ta tormakalt lähemale tõmmata ja enda karuse keelega see poolnähtamatu šokolaadikübe kõige iharamal moel ära lakkuda.
„Jah,“ tunnistan viimaks tumedalt ja liikumatult.
Mu pilk libiseb ta sinilillekarva silmade haardest lahti, meie all vahutavalt voolavale tumedale veele, mille kohinasse tekib korraga mingi sünge raskus. Seda kuulates adun süveneva nukrusega, et tegelikkuses pole mul oma maises tavalisuses vähimatki õigust armastada seesugust õrna haldjataolist olendit. Kes pealegi ei ole mitte kunagi avaldanud vähimatki soovi mulle kuuluda, iga kord kõigest heatahtliku neutraalsusega mu kohaloluga leppides. Teda muretult šokolaadi pugimas silmates näib isegi pelk mõte sellest peaaegu pühaduseteotusena.
„Miks?“
Angelisa ei tundugi kuigivõrd üllatunud, just nagu olles juba aegade algusest teadnud, et elu kõige sügavamatel, süngematel ja raskematel hetkedel leian ta vaistlikult iga kord taas ise üles. Et teda toetada ja turgutada, kuniks ta taas nõnda elujõuliseks muutub, et särasilmselt enda hoolimatu kallima embusesse naasta ja mind unustada. Kuni järgmise pimedusepäevani. Kuni järgmise Ralfipoolse hülgamiseni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar