Heakene küll. Kuhu see aeg küll kaob, küsiks kelleltki ehk mõnikord.
Ent kellelt? Võib-olla Sinult, kes Sa tänaval minust möödud ja mulle põgusa naeratuse pillad? Või hoopis Sinult, kes sa leti taga seisad ja neid värvikirevaid suvelilli müüd? Või Sinult, kes Sa neid esimesi tumepunaseid maasikaid müütad, mis endast suhkrumagusat lõhna levitavad ja päikese käes isuäratavalt läigivad? Või Sinult, kes sa enda päevalillekollase rannalina kaldale maha unustasid, mille Sulle järele joostes Su päikesest põlenud pihku pistsin?
Terve suve algus on olnud tõtt-öelda nii kummaliselt ja veidralt ja samas rõõmu tegevalt tegus, et ma tegelikkuses pean lausa mõtlema, kuhu enda energiat jagada, et vähemasti olulisemad asjad ära teha.
Ent kellelt? Võib-olla Sinult, kes Sa tänaval minust möödud ja mulle põgusa naeratuse pillad? Või hoopis Sinult, kes sa leti taga seisad ja neid värvikirevaid suvelilli müüd? Või Sinult, kes Sa neid esimesi tumepunaseid maasikaid müütad, mis endast suhkrumagusat lõhna levitavad ja päikese käes isuäratavalt läigivad? Või Sinult, kes sa enda päevalillekollase rannalina kaldale maha unustasid, mille Sulle järele joostes Su päikesest põlenud pihku pistsin?
Terve suve algus on olnud tõtt-öelda nii kummaliselt ja veidralt ja samas rõõmu tegevalt tegus, et ma tegelikkuses pean lausa mõtlema, kuhu enda energiat jagada, et vähemasti olulisemad asjad ära teha.
Hetkel siis lihtsalt mõned põgusad uudised, kuid hiljem kirjutan neist kindlasti ka pikemalt, laen üles fotosid ja postitan mõne katkendi värskematest kirjutistest.
Kel huvi minu kirjutatu vastu, siis soovitan näiteks sirvida mai, juuli ja suve extra "Saladusi." Värsketes suvistes numbrites leidub kaks minu kirjutatud novelli - "Ühel pimedusepäeval Tartus" ja "Lugu sellest, kuidas me ööklubis Anni ego turgutamas käisime. "
Need pole küll taas lood minu elust, vaid lihtsalt ilukirjanduslikus võtmes loodud teemaarendused. Ja millest siis ikka muust, kui inimsuhetest, mis on alati mulle kuidagi kirjeldamatult köitev tundunud. Inimesed ümbritsevad meid, toovad endaga midagi, viivad meist midagi. Suhted on üldse keerukas ent huvitav ja mitte iial lõppev teema, sest me arusaam maailmast ja iseendastki on erinev, muutuv ja köitev. Ja väärtus, mille kaks inimest koos suudavad tekitada, on kirjutamist väärt. Olgugi, et nad on kõigest illusoorsed, mu enda fantaasia sügavusest pärinevad tegelased.
Kel huvi minu kirjutatu vastu, siis soovitan näiteks sirvida mai, juuli ja suve extra "Saladusi." Värsketes suvistes numbrites leidub kaks minu kirjutatud novelli - "Ühel pimedusepäeval Tartus" ja "Lugu sellest, kuidas me ööklubis Anni ego turgutamas käisime. "
Need pole küll taas lood minu elust, vaid lihtsalt ilukirjanduslikus võtmes loodud teemaarendused. Ja millest siis ikka muust, kui inimsuhetest, mis on alati mulle kuidagi kirjeldamatult köitev tundunud. Inimesed ümbritsevad meid, toovad endaga midagi, viivad meist midagi. Suhted on üldse keerukas ent huvitav ja mitte iial lõppev teema, sest me arusaam maailmast ja iseendastki on erinev, muutuv ja köitev. Ja väärtus, mille kaks inimest koos suudavad tekitada, on kirjutamist väärt. Olgugi, et nad on kõigest illusoorsed, mu enda fantaasia sügavusest pärinevad tegelased.
Wordpressis tahaksin jätkata "Lapse ja Võluri" lugude kirjutamist, et neist kunagi kokku panna kunstiliste muinasjuttude kogumiku materjal täiskasvanutele. Ma ei tea, kui pikaks ma selle teema venitan, hetkel lihtsalt pakub selle kirjutamine mulle tohutut rahulolu ja on ühtlasi hea võimalus kunstilist kirjutamist arendada. Seega nopin neist kunagi ehk välja paremiku. Sellised omamoodi, natuke "Väikese Printsi" mõttemaailma sarnased lood, mis arutlevad tundlike emotsionaalsete teemade üle.
Luule osas ma väga ei ole kindel hetkel, kuidagi märkamatult on suundumus proosale üle läinud, sest proosat on kuidagi märksa haaravam hetkel kirjutada. Proosažanr näib kuidagi rikkam ja võimalusterohkem. Kuigi aeg-ajalt lisandub ka mõni rida luulet arvatavasti.
Lisaks ootab kirjutamist üks pooleliolev romaan, mille jätkamiseks üritan millalgi taas aega leida.
Kirjutamine on rõõm, vabadus, võimalus öelda välja mis iganes kummalisi mõtteid ja emotsioone, luua sündmusteahelaid, mida küll tegelikkuses iialgi pole eksisteerinud, ent mis läbi kirjaridade sellegipoolest justkui elusaiks muutuvad. Sest mis üldse on tõelisus? See, mis toimub tegelikkuses või see, mille ise luua võid? See kõik teebki kirjutamise kui protsessi juba iseenesest kuidagi lummavalt kõikvõimsaks.
Just hetkel lõpetasin artikli Põlva maakonnalehe "Koit" tarbeks, mille 17nda juuli lehes ilmub artikkel minu vanavanematest, kel täitub sel aastal 100 aastat sünnist. Artikkel sisaldab endas nii faktilisi materjale mu vanavanemate noorpõlvest, lisaks leidub meenutusi mu lapsepõlvest, erinevaid mälestuskilde, millest kõigest inspireerituna on sündinud niimõnigi värvikas detail ka mu teostesse.
Ja lõpetuseks on mul hea meel ära mainida, et mu kaks seni ilmunud teost ei jää sugugi viimasteks. Peagi on minult ilmumas kaks uut romaani – üks neist noorteromaan ja teine lasteraamat. Kuna viimane sai mahukas, siis ilmub ta kahes osas, üks neist sel aastal ja teine uue aasta algul.
Noortele kirjutamine tundub mulle vähemasti praegu paeluv ja südamelähedane. Lasteraamatut oli mul kirjutada päris esimene kord, ent see osutus päris vahvaks väljakutseks. Teos on väga fantaasiaküllane ja saab ilusad värvilised illustratsioonid tuntud kunstnikult. Aga sellest kõigest juba pisut hiljem.
Luule osas ma väga ei ole kindel hetkel, kuidagi märkamatult on suundumus proosale üle läinud, sest proosat on kuidagi märksa haaravam hetkel kirjutada. Proosažanr näib kuidagi rikkam ja võimalusterohkem. Kuigi aeg-ajalt lisandub ka mõni rida luulet arvatavasti.
Lisaks ootab kirjutamist üks pooleliolev romaan, mille jätkamiseks üritan millalgi taas aega leida.
Kirjutamine on rõõm, vabadus, võimalus öelda välja mis iganes kummalisi mõtteid ja emotsioone, luua sündmusteahelaid, mida küll tegelikkuses iialgi pole eksisteerinud, ent mis läbi kirjaridade sellegipoolest justkui elusaiks muutuvad. Sest mis üldse on tõelisus? See, mis toimub tegelikkuses või see, mille ise luua võid? See kõik teebki kirjutamise kui protsessi juba iseenesest kuidagi lummavalt kõikvõimsaks.
Just hetkel lõpetasin artikli Põlva maakonnalehe "Koit" tarbeks, mille 17nda juuli lehes ilmub artikkel minu vanavanematest, kel täitub sel aastal 100 aastat sünnist. Artikkel sisaldab endas nii faktilisi materjale mu vanavanemate noorpõlvest, lisaks leidub meenutusi mu lapsepõlvest, erinevaid mälestuskilde, millest kõigest inspireerituna on sündinud niimõnigi värvikas detail ka mu teostesse.
Ja lõpetuseks on mul hea meel ära mainida, et mu kaks seni ilmunud teost ei jää sugugi viimasteks. Peagi on minult ilmumas kaks uut romaani – üks neist noorteromaan ja teine lasteraamat. Kuna viimane sai mahukas, siis ilmub ta kahes osas, üks neist sel aastal ja teine uue aasta algul.
Noortele kirjutamine tundub mulle vähemasti praegu paeluv ja südamelähedane. Lasteraamatut oli mul kirjutada päris esimene kord, ent see osutus päris vahvaks väljakutseks. Teos on väga fantaasiaküllane ja saab ilusad värvilised illustratsioonid tuntud kunstnikult. Aga sellest kõigest juba pisut hiljem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar