"Saladustes" ilmunud novell "Ühel pimedusepäeval Tartus"

Kuna mu siinse blogi suunitlus on jätkuvalt lahti rääkida enda ilmunud novellide ja romaanide sisust, siis pisut "Saladuste" juulinumbris ilmunud novelli sisututvustust.
Kaks inimest – haavatav haldjalik naine, Angelisa, ja teda kaitsja ning toetajana ümbritsev meessoost sõber, Margo. Üsna tahtlikult lõin mina-tegelaseks taas meeskarakteri, nagu "Martin Greeni juhtumiski." Ilmselt on see taas end kirjutades ilmutav mänguline soov üritada maailma näha läbi mehe silmade. Kellegina, kellel on südametugevust olla oma sõbranna pimedusepäevas alati ja tingimusteta olemas.
Angelisa elab sõltuvussuhtes karismaatilisest kallimast Ralfist, kes tuleb ja läheb meelevaldselt, nagu tahab. Suutmata end taolisest kurnavast suhtest, mis pakub ühtaegu nii taevast kui põrgut, lahti rebida.
Inimesed, kel on võimu muutuda me eludes kinnisideedeks. Sõltuvus, mis murrab, kurnab ja hävitab meid, pelgalt seetõttu, et me ise lubame endiga seda teha.
Elu rasketel hetkedel vajame igaüks kedagi, kes ostaks poest me lemmikšokolaadi, tuleks kella helistamata, rabaks riidepuult otsustavalt me jope, sunniks selle meile selga ja kamandaks leinameeleolust välja. Kusagile, kus rõhuvate hämarate ruumide ja iseenda südamepimeduse asemel leidub tuult, õhku, päikesepaistet. Kusagile, kus saaks olukorda näha korraks distantsilt, kus on võimalus mõtetele anda ehk teisem ja märksa värskem, iseennast väärtustav suund.
Nõnda jõuvad Angelisa ja Margo umbsest täissuitsetatud Ropka üürikorterist võililli täis külvatud Emajõe kaldapealsele, et saada selgust iseendas ja teineteises.
Tartu valisin asupaigaks seetõttu, et seni on mu romaanid pöörelnud rohkem pealinnakeskses miljöös, mis mind ennast, maalähedust ja rohelust armastavana, inspireerib tegelikkuses üsna vähe. Tartu on minu jaoks suurepärase energeetikaga linn ning ilmselt tahan seda asupaigana edaspidigi sisse tuua.

Novell kujutab endast suhteliselt tavapärast armukolmnurka – meespeategelane Margo armastab naist, Angelisat, kes armastab omakorda kedagi kolmandat, Ralfi, kes temast suuremat ei hooli.

"Ühel pimedusepäeval Tartus" arutleb dilemma üle, miks me jookseme järele kellelegi, kes kurnab meid energeetiliselt, kes meist tegelikkuses hoolib ainult nii palju, kui talle endale parasjagu vaja ja sobiv? Kes me oleme ise ja mida tahame ja kas me oskame seda sõbra silmadest lõpuks üles leida või mitte?

Novell valmis kiiresti, seda oli väga hea ja lihtne kirjutada, kuna taoline tingimusteta sõbra-temaatika on mulle endale alati paeluv tundunud. Samuti õnnestus ta ehk stiililiselt mõttelt ka märksa enam kui eelmised. Seejuures ilmselt pean silmas pidama, et mu laused ei muutuks liiga keerulisteks ja kunstilisteks ja ühtlasi ka kunstlikeks, milleks mul on ajuti arvatavasti kalduvus.