neljapäev, 9. november 2017

Pildigalerii: Kirjaniketuur 2017 Hiiumaal



Hiiu Valla raamatukoguhoidja Pilleriin Altermann 

Külalised

Igor Kotjuh


Carolina Pihelgas


Triin Soomets

Kaur Riismaa


Tänusõnad





Carolina Pihelgas (s. 1986) on Eesti luuletaja ja tõlkija. Ta tegutseb tõlkeluuleajakirja Ninniku toimetajana ja töötab noorte loomingut avaldava ajakirja „Värske Rõhk“ peatoimetajana. Carolina on avaldanud neli luuleteost: „Sõrmemuster“ (2006), „Metsas algavad hääled“ (2010), „Õnnekangastus“ (2011) ja „Kiri kodust“ (2014). Lisaks tegutseb Carolina tõlkijana. Eesti keelde on jõudnud Pablo Neruda „Kapteni laulud“ (2010), Miranda July „Siin oledki sa kõige rohkem oma“ (2012), Tor Ulven’i „Sinagi kuulud kiviaega“ (2012), Konstantinos Kavafis „Kogutud luuletused“ (2014) ja Nikola Madzirov’i „Valgus ja tolm“ (2016). Oma panuse on andnud Pihelgas koos Hasso Krulliga erinevate Osho teoste tõlkimisse. Carolina luulet ja tõlketöid on saanud erinevaid tunnustusi, 2012. aastal omistati talle Gustav Suitsu nimeline stipendium.

Igor Kotjuh (s. 1978) on luuletaja, ajakirjanik, esseist ja tõlkija. Ta on õppinud eesti keelt võõrkeelena, eesti kirjandust, kõrvalerialana suulist ning kirjalikku tõlget. Ta on kirjastuse Kite ja eestivene kirjandusportaali Tuulelohe asutaja ja toimetaja. Ta kirjutab nii eesti kui ka vene keeles. Eesti keeles on ilmunud luulekogud „Teises keeles“ (2007), „Usaldusliin“ (2010) ja „Kuidas kujutada päeva?“ (2015). Ta on saanud erinevaid luulepreemiaid ning 2015. aastal anti talle Valgetähe V klassi teenetemärk.

Kaur Riismaa (s. 1986) on eesti luuletaja, dramaturg ning näitleja. Ta on avaldanud seitse luulekogumikku: „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“ (2011), „Rebase matmine“ (2012), „Majus ja majutult. Naeru ja yksilduse raamat“ (2013), „Metamorfoosid“ (2013), „Teekond päeva lõppu“ (2014), „Merimetsa“ (2014) ja „Soekülm“ (2016). Lisaks luulele on Riismaa sulest ilmunud kaks proosateost: „Pühamägi“ (2015) ja „Pimede mehe aiad“ (2015). Tema luulet on tunnustanud kriitikud ning teosega „Pimeda mehe aiad“ võitis Riismaa Tänapäeva kirjastuse romaanivõistluse.

Triin Soomets (s. 1969) on luuletaja, kelle esimene luulekogu ilmus 1990. aastal („Sinine linn“). Ta on pälvinud Juhan Liivi luuleauhinna ning on olnud Kultuurkapitali Kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaat ning 2014. aastal Riigi kultuuripreemia nominent. Soometsa sulest on ilmunud veel luulekogud „Janu masinas“ (1994), „Randmes unejanu“ (1994), „Pidurdusjälg“ (1999), „Soon: luuletusi 1989-1999“ (2000), „Toormaterjal“ (2004), „Leping nr. 2“ (2004), „Väljas“ (2006), „Varjatud ained“ (2009), „Asjade omadused“ (2013), „Hulgakesed“ (2015) ja „Valitud omadused: valitud luulet 1990-2015“ (2016). Lisaks on Soomets kirjutanud jutukesi ja luulet, laulusõnu lastele: „Miks sul pole saba?“ (2012), „Unerong“ (2013) ja „Hea ja kurja jutud“ (2015). 2017. aastal ilmus Soometsa jutukogu „Targa ja rumala jutud“.






esmaspäev, 6. november 2017

Ilusate asjade võlu



Must turmaliin
Ajapikku koguneb ellu asju. Ilusaid, kunstipäraseid, kvaliteetseid, armastusega tehtud ja erilise tähendusega asju, mida oleme endile siit-sealt hankinud või mis on meile kingitud. Mida küpsemas vanuses oleme, seda rohkem peaks meil teoreetiliselt ka asju olema. Kas me üldse vajame neid kõiki? Mõistagi vaieldav, palju siis lõppeks on vaja, et rahul olla või kui tark tegu üleüldse on rahulolu võtme paigutamine asjadesse? Või milleks üldse omada, kui kõik on nagunii kaduv, liivaks ja mullaks murenev ning tuulde lenduv?
Ometi on teatud esemetel võime pakkuda head enesetunnet, kasvõi üürikest aega. Seda me jahimegi. Rahulolu, rõõmu, turvatunnet, kübekest õnnenatukest, ja seda kõikmõeldavas võtmes. Ka ilusate asjade omamise läbi, nii halvasti, kui see ka kõlab. Esemed, mida me välja valime, peegeldavad meid endid. Ehete läbi, mida kanname, soovime edastada maailmale sõnumit enda olemusest. Soovime meeleheitlikult, et meid mõistetaks, hinnataks. Inimlik. Otsime enese peegeldust laiast ilmast ja tavaliselt tunneme selle õige eksimatult teiste sarnaste, igatpidi ilusate, ent täielikult mitteõigete seast ära. Mina küll. 


Igal esemega käib kaasas oma lugu. Pisut selle inimese lugu, kes selle riiulilt võtab ja naeratuse saatel mulle loovutab. Loomulikult mitte täielik selle inimese lugu, vaid killuke selle inimese eluhetkest, põgusast kokkupuutepunktist minu ja tema vahel, mis sünnib eseme üleandmise hetkel. Näiteks jäi meelde m
essikeskuse ees avatud telgis külmetav noor vene tüdruk, kelle ilme rääkis selget keelt, et ta oli kaotanud igasuguse lootuse, et keegi sel päeval temalt veel midagi ostab. Jäin seisma ja avastasin, et kõige ilusamat keraamikat leiab just siit. 
Või siis sõbralik vanem naine ülerahvastatud keskuse kolmandalt korruselt, kes arvas lahkel, ent meeldivalt pealetükkimatul moel, et see soe roosikarva kunstipärane peakate sobib mulle suurepäraselt. 
Mõned sellised silmapilgud jäävad eredalt meelde, teised unuvad kohe, nagu polekski neil otseselt mingit väärtust. Ega võib-olla ei olegi. Piir olulise ja mitteolulise vahel on vahel nii õhuke ja mõnikord suisa mittetunnetatav. Puhuti taipan olulist alles hiljem, kui mälupilt salvestub ja muutub alles distantsilt omal moel hinnaliseks.

Mõnikord ei hooli äratundmishetk vahemaast. Hiljuti pani noor tüdruk Californiast mulle teele hinnalise turmaliinkäevõru, soovides saadetisega kaasa armastust ja valgust. Armastust ja valgust? Siia pimedale ja külmetavale Eestimaale, kus see on enam-vähem sama haruldane, nagu kingiks saadav ehegi. Need kaks pisut ebamaist ja kohalikku konteksti täielikult ära eksinud sõna hõljuvad seniajani mu ümber, päriselt isegi teadmata, kuhu nad sattunud on. Olgugi, et tegu on ainult pelga viisakusega, mis ei tähenda tegelikult mitte midagi, mõjub sõnumi ootamatus vahel nuiahoobina. Millal me viimati soovisime üksteisele armastust ja valgust? Oleme me seda üldse kunagi teinud?

Asjad ei ole ainult asjad. Neis talletub nii mõndagi. Meie endi energia, mõtted ja mälestused, mida tahame omada, kaasas kanda ja oluliseks pidada. Kui me tahame neile tähenduse anda, siis neis ongi tähendus. Kui me usume, et need on kõigest õhk ja mõttetus, siis on ka see tõde. Nii lihtne see ongi. Armastust ja valgust, kallid lugejad!

Pilt on illustratiivne ja pärit lehelt etsy.com


 

pühapäev, 5. november 2017

Valminud on detsembrinovell "Kaks naist ja vana maja"




Ja jälle libiseb nädalalõpp käest. Kahtlemata kiiremini, kui seda sooviksin, sest teha on nii palju. Kuigi, teha on alati palju ja asjatu on selle pärast meelt heita. Päevad on täis pärlhalli ja ootamatu rutuga ligi hiilivat pimedust, mis on esiotsa nii harjumatu, kuigi võib ajapikku suisa meeldivaks kujuneda, sest olen pimeaega omal moel alati armastanud.

Nädalalõputegemiste hulgas leidus lõputut leheriisumist, rooside ettevalmistust talveks, autosõitu läbi suduse õhtu, pikki troostituvõitu metsasihte, detsembrinovelli lõpetamist ning toimetusele ära saatmist. Vastvalminud lühilugu "Kaks naist ja vana maja" saate lugeda ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrikuu väljaandest. Tegelastena figureerivad seekord põnevate nimedega isendid nagu Häli, Margaret, Aap ja Oolep. Mehed küll ainult aimamisi. Tegelikult ongi see lugu ainult kahest õest ja nende kadunud vanaemast ning sellest, kuidas ühe lähisugulase kadumine elust mõjutab allesjäänute käekäiku. Võib-olla on see ka lugu ühest vanast majast, mida võib samuti mõtteliselt tegelaskujuks nimetada.

Novembrikuu novell "Lõpetamata lugu" viib teid aga mõistatuslikule reisile üksildasele saarele, kus pole peale vanade sirelipõõsaste ja üksiku matsaka ajahambast järatud tuletorni suurt midagi. Seda enam on seal minevikku, mis saab omal moel järje olevikuhetkedes. Ütleks, et isegi magusavõitu hetkedes. Seetõttu ongi kirjutamine ainulaadne lõbu, võimalus luua üht inimsaatust, olgugi, et väljamõeldut, täpselt oma tahte järgi. Novembrinovell põhineb kaudselt tõsielul. 




Pilt: internet







Novembrinovell "Minu ema mehed" ajakirja veebiväljaandes



Kellel jäi novembrikuu novell "Minu ema mehed" kogemata kahe silma vahele ja tahaks seda nüüd veel kangesti lugeda, siis ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaanne pakub võimalust tutvuda ülalmainitud loo katkendiga, mida saab teha järgneval lingil: http://www.saladused.ee/minu-ema-mehed
Täispika novelli lugemiseks annab ehk abi kohalik raamatukogu, mis teadupärast talletab teatud valikut müügilt kadunud ajakirju.






Pilt: internet







neljapäev, 2. november 2017

Ilmunud on novembrinovell "Lõpetamata lugu"



No ja otseloomulikult on kätte jõudnud uus kuu, kuigi ma justkui polegi seda enesele veel täielikult teadvustada jõudnud, kuna aeg lendab nii tohutult, talumatult kiiresti. Seoses lehekeeramisega kalendris ja uude kuusse sammumisega on ilmunud ka minu värskeim kirjatükk, "Lõpetamata lugu", mille leiab novembrikuu ajakirja "Saatus&Saladused" 12ndalt leheküljelt.
Katkendit saab lugeda siitsamast blogist, kui kerida tegumiriba paari postituse jagu allapoole või siis lingilt 

http://kiirisaar.blogspot.com.ee/2017/10/eeltutvustav-katkend-peagi-ilmuvast.html.  Täispika loo lugemiseks tuleks osta või laenutada ajakiri. Jah, hingele omamoodi armas lugu, millele on kuidagi soe mõelda. Tore siiski, et see trükki läks, kuigi kõhklesin enne selle pakkumist pikalt. Ma nimelt ei kirjuta kuigi meelsasti isiklikke lugusid, aga nüüd on see teie. 


Pilt: internet






Hilissügisesi hetki Tallinnast



Tallinna lauluväljakul käsitöömessil

Hilisõhtune linn

Korter kesklinnas

Säärane koridor

Ja vaade aknast

Vaade rõdult

Ning tagasi kodus





laupäev, 28. oktoober 2017

Valmimas on detsembrinovell "Kaks naist ja vana maja"



Inspiratsioon on õhus? On ja ei ole ka. Käsikaudu ja tikutulega pole ma seda õnneks kunagi otsima pidanud.
Väljas sajab halastamatut hallitoonilist nädalalõpuvihma. Täbaruse täiskomplektist on puudu ainult mõttetööd tömbistav ja jaksu nõrgestav luuvalupalavik, mida õnneks pole. Eks vist soodne aeg igasugu tubasteks tegemisteks. Kogust leitud raamat osutus ootuspäratult heaks. Miks ma üldse vahepeal arvasin, et kaasaegsed kriminullid ei kõlba lugeda? Kõlbavad ikka. Siiski otsustasin selle (Peter Swanson "Kõik tema hirmud") korraks kõrvale panna, kuna muidu oleksid kõik muud tegemised jäänudki tegemata. 


Seega alustasin võrdlemisi varast hommikut tugitooli õdusasse pehmusesse vajununa uue novelli kirjutamisega. Tasapisi hiilis ligi ka mõnus meelerahu. Eelkõige teadmisest, et mul on piisavalt aega see ilma igasugu tõmblemise ja enese takkasundimiseta, mis on mulle loominguga tegelemise juures väga vastumeelne, rahulikult valmis kirjutada, mis on praegust elutempot arvestades juba iseenesest suur asi. Enam-vähem valmis ta saigi, vajades kõigest veel vähest keelelist kohendamist. Pealkirjaks saab "Kaks naist ja vana maja". Selline omamoodi melanhoolne ja mõtlemapanev, taaskordselt eritahulisi inimsuhteid ja -saatust lahkav lugu, millest räägin edaspidi kindlasti veel.


Pilt: internet





pühapäev, 22. oktoober 2017

Kirjutamisel on ajakirja detsembrilugu




Pika leheriisumise ja metsas kolamise päeva lõpuks jõudsin mõneks tunniks ka sinnamaale, et korraks läptop põlvedele tõmmata ja mõte lõdvaks lasta. Natuke aega sisutühja helendava ekraani põrnitsemist ja nii need read tulid. Seekordne detsembrilugu räägib kahest üksikust keskealisest naisest vanas, päranduseks saadud majas.

Loo keskpunktis on kaks õde, kel pole kedagi ega midagi peale teineteise ja ühe vana, tühjana seisva maja, milles kunagi ammu elas nende vanaema.  Minevik, olevik, valusad möödanikukangastused ning hahedad, kerge härmakorraga kaetud olevikurõõmud, mis võivad omandada just sedavõrd suured mõõtmed, kui seda ise lubame.

Jõudsin täna kirjutada tubli 800 tähemärki ning loodetavasti saan novelli õigeks ajaks valmis. Ma veel ei tea, on see õnneliku või õnnetu lõpuga lugu, kes on veel tegelasteks peale tasase maalähedase Margareti ja upsaka ning edeva Häli, kas tegevus toimub ainult ühes või mitmes paigas, kuid küllap jõuan seda edasi mõelda uuel nädalal. 



Pilt: internet





laupäev, 21. oktoober 2017

Eeltutvustav katkend peagi ilmuvast novembrinovellist "Lõpetamata lugu"



Foto, millel oled sina, paneb mu omal moel heasoovlikult muigama, nagu oleksin sinu ja su sügavaima olemuse taaskord ära tundnud. Sa oled justkui ikka ja endiselt see, keda teadsin peaaegu kolmkümmend aastat tagasi ega ole ka. Inimene muutub ajas palju ja võib-olla poleks ma mõne teise pildi pealt, kus seisad näiteks lipsustatuna ja ülikonnas, sind üleski leidnud.
Olid hoopis teised ajad. Kaheksakümnendad. Moodne pungiajastu, kus julgus erineda oli suur ja kohati isegi põrmustav julgus. Me mõlemad olime erilised noored inimesed, kes ei teadnud toona tegelikust elust tuhkagi, kuigi arvasime teadvat palju. Veel enamat – lasuvat enestel eesõiguse, lausa kohustuse midagi kardinaalselt muuta. Kui noored me olimegi, kui kohtusime? Kuusteist? Seitseteist? Sellest on nüüdseks möödas igavik.
Omamoodi võluv ja nii sinulik on see sinupoolne praegune maailma eest pakkupugemine. Kas selle võib liigitada elutüdimuse või tahtliku sotsiaalsest elust ning mõttetust sagimisest eemale tõmbumise alla? Oli see majakavahi koht lihtsalt üks juhuslik ja ajutine tööpakkumine, mille otsustasid enese proovilepaneku mõttes vastu võtta?
Üksainus pilk sellele pildile tekitas minus otsekohe mingisuguse mõttelise sümpaatia ja poolehoiu nii sinu kui seesuguse eluviisi suhtes. Ma tean, et tunned ennast seal, ulguva tõmbetuule käes, rohelises tormiülikonnas ja lapilistes kaitseväepükstes, täielikus ihuüksinduses, turvaliselt ning rahulolevalt. Tuul rebib su raamatust lehti, aga sulle teeb see kõigest nalja. Kõik korraga selja taha jätta ja olla eemal, absoluutselt kõigest, isegi igapäevastest iseenesestmõistetavatest mugavustest, ongi võib-olla üks parimaid teraapiaviise. Sinusugusele kindlasti. Äkki isegi minusugusele, aga ajutiselt. Igaüks niiviisi ei söandaks, kõigil pole võimalust ja kahtlemata igaüks ei tahaks ega oskakski. Ekstreemsuses ellujäämine nõuab närvi, kogemusi ja oskusi.
Pisut minus muidugi kripeldab uudishimu järele pärida, miks sa seal õigupoolest oled ja kauaks jääda plaanid, kuigi ma pole seda seniajani teinud. Mingi seletamatu vägi hoiab mind tagasi. Suhtluse taasalustamine poleks samas põrmugi keeruline. Õigupoolest on see lihtsaim asi maailmas. Kõigest mõni sõna privaataknasse teele ja start on antud. Äkki piisaks küsimärgistki. Seegi on mõistaandmine: olen olemas. Tänapäeval on peaasjalikult virtuaalsele tasandile üle kolinud suhtlemine nii tohutult lihtne ja käepärane. Pole kahtlustki, et vastaksid mulle ja teeksid seda peaaegu kohe. Jäi ju meie lugu toona lõpetamata ja võib-olla see painab sind mõneti ja tekitab mõttelist pakitsust, nagu pooleli jäänud lood ikka.
Võib-olla ma ühel päeval küsin. Võib-olla ei küsi ka. 

Nii sa siis seal oled – ilma televiisorita, ilma raadiota, ainus infoühendus maailmaga on pihku ära mahtuv moodne nutikanal. Aga kui generaator ühel päeval enam tööle ei hakka ja sa telefoni laadida ei saa? Mis siis? Aktiivsest igapäevaelust eemale tahtja sellele ei mõtle, võib-olla polegi see sinu jaoks oluline. Võib-olla oled sa inimene, kes saab igas olukorras hakkama, isegi täielikku infosulgu ja äralõigatusse sattudes. Ehk on sul mootorpaat, mis sind vajadusel minema viib, või tuleb ühel kokkulepitud päeval keegi ja toob su mandrile turvalise mugava elu juurde tagasi.
On vist võluv olla paigas, kus pole praktiliselt mitte midagi? Ei ühtegi teist inimest ega looma, rääkimata kauplusest või apteegist. Väljakutse? Kindlasti. Nõrga tervisega inimene sinna ei kipuks.


Täispikka novelli on oodata novembrikuu ajakirjas "Saatus ja Saladused".
Pilt: internet





Sügiskargeid nädalalõputegemisi




Paari nädala jagu pole siiakanti sõnagi kirja saanud. Alati (loe: enamasti) pole aega, tahtmist ega piisavalt motivatsioonigi. Tööinimese ühetooniline elu sööb selle õige hõlpsasti ära. Pikk pingevaba päikeserohke nädalalõpupäev aias sügiskuldses karguses ja inimeseks olemise väärt tunne hakkab tasapisi jälle meelde tulema. Kraabid lehti kokku, kärbid roose, vaatad üle viimased, öökülmadest puutumata jäänud õied ja lõikad ülejäänud maatasa. Rahuldustpakkuv, eks?

Võib-olla olen ma piisavalt vana või siis liiga vähe motiveeritud selleks, et siin mingit veebipäeviku-laadset mõttearendust harrastada, sai see koht asutatud ikkagi selleks, et enda loomingust ülevaadet anda, seega jään peaasjalikult siiski niinimetet liistude juurde. Ma ei näe mingit väljundit oma igapäevategemiste ja igapäevaelu kirjeldamises ega tunne ka otsest vajadust selle järele, olgugi, et inimestele meeldib peaasjalikult just sedalaadi asjuist ja mõttekäsitlustest lugeda. Minu jaoks kuidagi sisutühi ja tähenduseta.
Homme alustan detsembriloo kirjutamisega ja sedaviisi mõeldes hakkab seesinane aasta tasapisi läbi saama.
Ja lõpetuseks, lihtsalt jutujätkuks: Mis on kõige armsam hääl ilmas?
Oma kassi nurr. 



Pilt: internet







pühapäev, 8. oktoober 2017

Ilmunud on oktoobrinovell "Minu ema mehed"



Vihmane pühapäev.
Selline iseäranis niruvõitu, hetkega märjaks piserdav, järelejätmatu sadu, mil välja saab minna ainult vihmavarjuga ja poolel teel üritab tuul sedagi käest rebida. Õu on vahtralehti täis, terve linn on värvilisi lehti täis – punaseid, rohelisi, helekollasest sügavtumeda poripruunide varjunditeni välja. Omamoodi ilus, kuigi kõik püsivad kiivalt paos, nagu oleksid nad suhkrust tehtud või põeksid kroonilist bronhiiti. Neetud vihm, eks ole – riisuda ei saa, maad kaevata ei saa, isegi mitte roosidele sügisväetist juure ümber heita; jõudeelu oleks justkui midagi taunimisväärset. Kuigi ei pruugiks, üldse mitte. Nädalalõpp ikkagi, nii-öelda kvaliteetaeg enesele, mida võikski rohkem väärtustada. Tühja neist lehtedest, tuul toob ja viib ning kindlasti tuleb ka jälle ilusat ilma, mil töönarkomaanidest saatusekaaslased saavad viimaste aiatöödega endal kere taas rahuldustpakkuvalt kuumaks kütta. 

Seega, loen, ilma igasugu südametunnistusepiinadeta, sest lõppeks, mis muu ikka meele ja kirjasule vaheda hoiab. Lõpetasin äsja ühe raamatu ja alustan uut, ei muud. Eesti ilukirjandust, sekka mõne lombitaguse kriminulli, kui muud parajasti saadaval pole. Hea on tõdeda, et mõttekaaslasi jagub ka isiklikus plaanis; kõik mu uuemad raamatud ("Õnn algab homme", "Tuulemüüja tütar" ja "Tupiktänavas") on kohalikust raamatukogust välja laenutatud, sama seis siin-seal mujalgi. Tore, andke minna. Armastasin neid lugusid, igaühte eraldi ja kõiki koos - ilma selleta poleks kirjutada mõtet. Millel üldse on mõte, mis pole ajendatud armastusest? Nüüd on mu novellid ja lühilood teie sõbrad ja teejuhid, kui soovite. 
Nonäh, ja postituvi on ka käinud ning oma tõde kuulutanud – ilmunud on uue kuu ajakirjalugu "Minu ema mehed". Paberväljaandes "Saatus&Saladused" on ka poodides täitsa olemas. Katkendit saab lugeda alljärgnevalt lingilt: 
http://kiirisaar.blogspot.com.ee/2017/09/eeltutvustav-katkend-oktoobrinovellist.html






teisipäev, 3. oktoober 2017

Metsas on mõnus!



Nii palju hinnalist on käeulatuses, ilma et seda tihtipeale märkaksime või endale teadvustaksimegi, sest tõttame aiva eemale ning mööda, üha rikkamaks ja tähtsamaks saama. Kodutänava lõpus algab mets, kuhu olen sattunud haruharva, eelistades ikka kaugemaid ja kutsuvamaid sihte.
Mets ei pane pahaks, vaid embab tormiliselt kogu oma rahu, lõhnade ja värvidega tervituseks nagu head sõpra ning rullib mu pilgu ees lahti turbase, pehmelt vetruva jalgraja, täis kuldkollast männiokkavihma. See on taldade all paitavalt pehme, nii lahke, nii kutsuv. Sõnajalad kahel pool tillukest teerada on muutunud pruunikarvalisteks kunstiteosteks. Ja lõhn! Pärast vihmast päeva on metsalõhnad nii värsked, erakordselt intensiivsed. Sammal, seened, hilised marjad, puuvaik, okkad, koltuvad taimed, kaselehed.
Ning vaikus. Meditatiivne rahu ja hinnaline üksiolemine, mis kätkeb endas nii palju vastuseid, päris siinsamas, peaaegu koduukse lävel, ning täiesti tasuta.















esmaspäev, 2. oktoober 2017

Kallis kullake, briti lühikarvaline kass Dylan





Mõnikord on armastus kassikujuline.










Puhkuselõpu tegemisi




Käes on oktoober, värviliste lehtede kuu. Tuul vuhiseb ümber maja, loobib vahtra otsast alla lehti ja puudelt õunu. Suvine rammestav soojus, mis meelitas päikeseterassile aiatooli, on kuhugi ära kadunud, püsides veel hillitsetuna alles hilistes õienuppudes ja mõnes petlikus pilvevabas viivus, mil korraks on natuke soojem. 

Ei ütleks, et ma olen teab mis suur sügisesõber, aga looduse koltumine ei tundu praegu veel kuigivõrd troostitu. Siin, saarel, on alati pikad soojad sügised, kui mujal ilm juba novembri nägu. Isegi teadmise, et tõenäoliselt pole mõtet kümnekraadise merevee ja tormituulega enam rinda pistma minna, võtsin õige rahulikult vastu. Sai ju käima hakatud alates maikuust ning sestpeale vees oldud küllastumiseni. Äkki tuleb mõni imesoe päev veel, eks siis vaatab, aga mõttes olen ka leppinud sellega, et sel aastal enam ei saagi. Jäävad ju veel spaad. 

Novembrinovell "Lõpetamata lugu" sai eile õhtul toimetusele ära saadetud. Jälle üks lugu, millesse autorina omal moel kiinduda. Õnnestunud kirjatükid tekitavad enamasti kõik eranditult just sellise tunde. Üks ammune tutvus, läbi omapoolse nägemuse, tundehoiaku ning sõnastuse. Teine pool loodetavasti ei saa sellest, et ta mind pooljuhuslikult ja tahtmatult üle aegade inspireeris, midagi teadma. See on jutustus mulle endale, täis isesuguseid ning sügavalt isiklikke mälestusi. Miks ma seda kõike, aastakümnete tagust lugu, nüüd äkki teiega jagada tahan, kes teab. Kes seda lõppeks teabki, miks vahel üks või teine meenub ning kirjutama inspireerib.
 Ehk on see tutvus nagu vein või hea raamat, mis on omal moel ajaproovile vastu pidanud. Loo lõpp on ootamatu, natuke endapoolset nägemust.
Uus kuu toob teieni oktoobrinovelli "Minu ema mehed". Minu postkastis värsket ajakirja veel ei ole, ei ole poes müügilgi, saarele jõuab kõik hiljem. Mandril  usutavasti juba on (Saatus ja Saladused).
Lasteraamatu käsikirjast on valmis üheksa lugu, mis on päris tubli tulemus selle üürikese nädala-pooleteisega. Arvan, et puhkuse ajal ma rohkem ei kirjutagi, jätan puhkuse viimase päeva lihtsalt puhkamiseks. Ehk siis aias õunte kasti korjamiseks, veel mõneks rattasõiduks, leheriisumiseks, raamatulugemiseks, sügisfotode tegemiseks, mõneks jalutuskäiguks, niisama olemiseks ja taastumiseks. 



Pilt: internet