Vihmane
pühapäev.
Selline iseäranis niruvõitu, hetkega märjaks piserdav, järelejätmatu sadu, mil välja saab minna ainult vihmavarjuga ja poolel teel üritab tuul sedagi käest rebida. Õu on vahtralehti täis, terve linn on värvilisi lehti täis – punaseid, rohelisi, helekollasest sügavtumeda poripruunide varjunditeni välja. Omamoodi ilus, kuigi kõik püsivad kiivalt paos, nagu oleksid nad suhkrust tehtud või põeksid kroonilist bronhiiti. Neetud vihm, eks ole – riisuda ei saa, maad kaevata ei saa, isegi mitte roosidele sügisväetist juure ümber heita; jõudeelu oleks justkui midagi taunimisväärset. Kuigi ei pruugiks, üldse mitte. Nädalalõpp ikkagi, nii-öelda kvaliteetaeg enesele, mida võikski rohkem väärtustada. Tühja neist lehtedest, tuul toob ja viib ning kindlasti tuleb ka jälle ilusat ilma, mil töönarkomaanidest saatusekaaslased saavad viimaste aiatöödega endal kere taas rahuldustpakkuvalt kuumaks kütta.
Seega, loen, ilma igasugu südametunnistusepiinadeta, sest lõppeks, mis muu ikka meele ja kirjasule vaheda hoiab. Lõpetasin äsja ühe raamatu ja alustan uut, ei muud. Eesti ilukirjandust, sekka mõne lombitaguse kriminulli, kui muud parajasti saadaval pole. Hea on tõdeda, et mõttekaaslasi jagub ka isiklikus plaanis; kõik mu uuemad raamatud ("Õnn algab homme", "Tuulemüüja tütar" ja "Tupiktänavas") on kohalikust raamatukogust välja laenutatud, sama seis siin-seal mujalgi. Tore, andke minna. Armastasin neid lugusid, igaühte eraldi ja kõiki koos - ilma selleta poleks kirjutada mõtet. Millel üldse on mõte, mis pole ajendatud armastusest? Nüüd on mu novellid ja lühilood teie sõbrad ja teejuhid, kui soovite. Nonäh, ja postituvi on ka käinud ning oma tõde kuulutanud – ilmunud on uue kuu ajakirjalugu "Minu ema mehed". Paberväljaandes "Saatus&Saladused" on ka poodides täitsa olemas. Katkendit saab lugeda alljärgnevalt lingilt:
http://kiirisaar.blogspot.com.ee/2017/09/eeltutvustav-katkend-oktoobrinovellist.htmlSelline iseäranis niruvõitu, hetkega märjaks piserdav, järelejätmatu sadu, mil välja saab minna ainult vihmavarjuga ja poolel teel üritab tuul sedagi käest rebida. Õu on vahtralehti täis, terve linn on värvilisi lehti täis – punaseid, rohelisi, helekollasest sügavtumeda poripruunide varjunditeni välja. Omamoodi ilus, kuigi kõik püsivad kiivalt paos, nagu oleksid nad suhkrust tehtud või põeksid kroonilist bronhiiti. Neetud vihm, eks ole – riisuda ei saa, maad kaevata ei saa, isegi mitte roosidele sügisväetist juure ümber heita; jõudeelu oleks justkui midagi taunimisväärset. Kuigi ei pruugiks, üldse mitte. Nädalalõpp ikkagi, nii-öelda kvaliteetaeg enesele, mida võikski rohkem väärtustada. Tühja neist lehtedest, tuul toob ja viib ning kindlasti tuleb ka jälle ilusat ilma, mil töönarkomaanidest saatusekaaslased saavad viimaste aiatöödega endal kere taas rahuldustpakkuvalt kuumaks kütta.
Seega, loen, ilma igasugu südametunnistusepiinadeta, sest lõppeks, mis muu ikka meele ja kirjasule vaheda hoiab. Lõpetasin äsja ühe raamatu ja alustan uut, ei muud. Eesti ilukirjandust, sekka mõne lombitaguse kriminulli, kui muud parajasti saadaval pole. Hea on tõdeda, et mõttekaaslasi jagub ka isiklikus plaanis; kõik mu uuemad raamatud ("Õnn algab homme", "Tuulemüüja tütar" ja "Tupiktänavas") on kohalikust raamatukogust välja laenutatud, sama seis siin-seal mujalgi. Tore, andke minna. Armastasin neid lugusid, igaühte eraldi ja kõiki koos - ilma selleta poleks kirjutada mõtet. Millel üldse on mõte, mis pole ajendatud armastusest? Nüüd on mu novellid ja lühilood teie sõbrad ja teejuhid, kui soovite. Nonäh, ja postituvi on ka käinud ning oma tõde kuulutanud – ilmunud on uue kuu ajakirjalugu "Minu ema mehed". Paberväljaandes "Saatus&Saladused" on ka poodides täitsa olemas. Katkendit saab lugeda alljärgnevalt lingilt:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar