Ilusate asjade võlu

Must turmaliin

Ajapikku koguneb ellu asju. Ilusaid, kunstipäraseid, kvaliteetseid, armastusega tehtud ja erilise tähendusega asju, mida oleme endile siit-sealt hankinud või mis on meile kingitud. Mida küpsemas vanuses oleme, seda rohkem peaks meil teoreetiliselt ka asju olema. Kas me üldse vajame neid kõiki? Mõistagi vaieldav, palju siis lõppeks on vaja, et rahul olla või kui tark tegu üleüldse on rahulolu võtme paigutamine asjadesse? Või milleks üldse omada, kui kõik on nagunii kaduv, liivaks ja mullaks murenev ning tuulde lenduv?
Ometi on teatud esemetel võime pakkuda head enesetunnet, kasvõi üürikest aega. Seda me jahimegi. Rahulolu, rõõmu, turvatunnet, kübekest õnnenatukest, ja seda kõikmõeldavas võtmes. Ka ilusate asjade omamise läbi, nii halvasti, kui see ka kõlab. Esemed, mida me välja valime, peegeldavad meid endid. Ehete läbi, mida kanname, soovime edastada maailmale sõnumit enda olemusest. Soovime meeleheitlikult, et meid mõistetaks, hinnataks. Inimlik. Otsime enese peegeldust laiast ilmast ja tavaliselt tunneme selle õige eksimatult teiste sarnaste, igatpidi ilusate, ent täielikult mitteõigete seast ära. Mina küll. 

Igal esemega käib kaasas oma lugu. Pisut selle inimese lugu, kes selle riiulilt võtab ja naeratuse saatel mulle loovutab. Loomulikult mitte täielik selle inimese lugu, vaid killuke selle inimese eluhetkest, põgusast kokkupuutepunktist minu ja tema vahel, mis sünnib eseme üleandmise hetkel. Näiteks jäi meelde messikeskuse ees avatud telgis külmetav noor vene tüdruk, kelle ilme rääkis selget keelt, et ta oli kaotanud igasuguse lootuse, et keegi sel päeval temalt veel midagi ostab. Jäin seisma ja avastasin, et kõige ilusamat keraamikat leiab just siit. 

Või siis sõbralik vanem naine ülerahvastatud keskuse kolmandalt korruselt, kes arvas lahkel, ent meeldivalt pealetükkimatul moel, et see soe roosikarva kunstipärane peakate sobib mulle suurepäraselt. 

Mõned sellised silmapilgud jäävad eredalt meelde, teised unuvad kohe, nagu polekski neil otseselt mingit väärtust. Ega võib-olla ei olegi. Piir olulise ja mitteolulise vahel on vahel nii õhuke ja mõnikord suisa mittetunnetatav. Puhuti taipan olulist alles hiljem, kui mälupilt salvestub ja muutub alles distantsilt omal moel hinnaliseks.

Mõnikord ei hooli äratundmishetk vahemaast. Hiljuti pani noor tüdruk Californiast mulle teele hinnalise turmaliinkäevõru, soovides saadetisega kaasa armastust ja valgust. Armastust ja valgust? Siia pimedale ja külmetavale Eestimaale, kus see on enam-vähem sama haruldane, nagu kingiks saadav ehegi. Need kaks pisut ebamaist ja kohalikku konteksti täielikult ära eksinud sõna hõljuvad seniajani mu ümber, päriselt isegi teadmata, kuhu nad sattunud on. Olgugi, et tegu on ainult pelga viisakusega, mis ei tähenda tegelikult mitte midagi, mõjub sõnumi ootamatus vahel nuiahoobina. Millal me viimati soovisime üksteisele armastust ja valgust? Oleme me seda üldse kunagi teinud?

Asjad ei ole ainult asjad. Neis talletub nii mõndagi. Meie endi energia, mõtted ja mälestused, mida tahame omada, kaasas kanda ja oluliseks pidada. Kui me tahame neile tähenduse anda, siis neis ongi tähendus. Kui me usume, et need on kõigest õhk ja mõttetus, siis on ka see tõde. Nii lihtne see ongi. Armastust ja valgust, kallid lugejad!

Pilt on illustratiivne ja pärit lehelt etsy.com