Ei ütleks, et ma olen teab mis suur sügisesõber, aga looduse koltumine ei tundu praegu veel kuigivõrd troostitu. Siin, saarel, on alati pikad soojad sügised, kui mujal ilm juba novembri nägu. Isegi teadmise, et tõenäoliselt pole mõtet kümnekraadise merevee ja tormituulega enam rinda pistma minna, võtsin õige rahulikult vastu. Sai ju käima hakatud alates maikuust ning sestpeale vees oldud küllastumiseni. Äkki tuleb mõni imesoe päev veel, eks siis vaatab, aga mõttes olen ka leppinud sellega, et sel aastal enam ei saagi. Jäävad ju veel spaad.
Novembrinovell "Lõpetamata lugu" sai eile õhtul toimetusele ära saadetud. Jälle üks lugu, millesse autorina omal moel kiinduda. Õnnestunud kirjatükid tekitavad enamasti kõik eranditult just sellise tunde. Üks ammune tutvus, läbi omapoolse nägemuse, tundehoiaku ning sõnastuse. Teine pool loodetavasti ei saa sellest, et ta mind pooljuhuslikult ja tahtmatult üle aegade inspireeris, midagi teadma. See on jutustus mulle endale, täis isesuguseid ning sügavalt isiklikke mälestusi. Miks ma seda kõike, aastakümnete tagust lugu, nüüd äkki teiega jagada tahan, kes teab. Kes seda lõppeks teabki, miks vahel üks või teine meenub ning kirjutama inspireerib. Ehk on see tutvus nagu vein või hea raamat, mis on omal moel ajaproovile vastu pidanud. Loo lõpp on ootamatu, natuke endapoolset nägemust.
Uus
kuu toob teieni oktoobrinovelli "Minu ema mehed". Minu
postkastis värsket ajakirja veel ei ole, ei ole poes müügilgi, saarele jõuab
kõik hiljem. Mandril usutavasti juba on (Saatus ja Saladused).
Lasteraamatu
käsikirjast on valmis üheksa lugu, mis on päris tubli tulemus
selle üürikese nädala-pooleteisega. Arvan, et puhkuse ajal ma rohkem ei
kirjutagi, jätan puhkuse viimase päeva lihtsalt puhkamiseks. Ehk
siis aias õunte kasti korjamiseks, veel mõneks rattasõiduks,
leheriisumiseks, raamatulugemiseks, sügisfotode tegemiseks, mõneks jalutuskäiguks, niisama olemiseks ja taastumiseks.
Pilt: internet
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar