Eeltutvustav katkend peagi ilmuvast novembrinovellist "Lõpetamata lugu"

Foto, millel oled sina, paneb mu omal moel heasoovlikult muigama, nagu oleksin sinu ja su sügavaima olemuse taaskord ära tundnud. Sa oled justkui ikka ja endiselt see, keda teadsin peaaegu kolmkümmend aastat tagasi ega ole ka. Inimene muutub ajas palju ja võib-olla poleks ma mõne teise pildi pealt, kus seisad näiteks lipsustatuna ja ülikonnas, sind üleski leidnud.
Olid hoopis teised ajad. Kaheksakümnendad. Moodne pungiajastu, kus julgus erineda oli suur ja kohati isegi põrmustav julgus. Me mõlemad olime erilised noored inimesed, kes ei teadnud toona tegelikust elust tuhkagi, kuigi arvasime teadvat palju. Veel enamat – lasuvat enestel eesõiguse, lausa kohustuse midagi kardinaalselt muuta. Kui noored me olimegi, kui kohtusime? Kuusteist? Seitseteist? Sellest on nüüdseks möödas igavik.
Omamoodi võluv ja nii sinulik on see sinupoolne praegune maailma eest pakkupugemine. Kas selle võib liigitada elutüdimuse või tahtliku sotsiaalsest elust ning mõttetust sagimisest eemale tõmbumise alla? Oli see majakavahi koht lihtsalt üks juhuslik ja ajutine tööpakkumine, mille otsustasid enese proovilepaneku mõttes vastu võtta?
Üksainus pilk sellele pildile tekitas minus otsekohe mingisuguse mõttelise sümpaatia ja poolehoiu nii sinu kui seesuguse eluviisi suhtes. Ma tean, et tunned ennast seal, ulguva tõmbetuule käes, rohelises tormiülikonnas ja lapilistes kaitseväepükstes, täielikus ihuüksinduses, turvaliselt ning rahulolevalt. Tuul rebib su raamatust lehti, aga sulle teeb see kõigest nalja. Kõik korraga selja taha jätta ja olla eemal, absoluutselt kõigest, isegi igapäevastest iseenesestmõistetavatest mugavustest, ongi võib-olla üks parimaid teraapiaviise. Sinusugusele kindlasti. Äkki isegi minusugusele, aga ajutiselt. Igaüks niiviisi ei söandaks, kõigil pole võimalust ja kahtlemata igaüks ei tahaks ega oskakski. Ekstreemsuses ellujäämine nõuab närvi, kogemusi ja oskusi.
Pisut minus muidugi kripeldab uudishimu järele pärida, miks sa seal õigupoolest oled ja kauaks jääda plaanid, kuigi ma pole seda seniajani teinud. Mingi seletamatu vägi hoiab mind tagasi. Suhtluse taasalustamine poleks samas põrmugi keeruline. Õigupoolest on see lihtsaim asi maailmas. Kõigest mõni sõna privaataknasse teele ja start on antud. Äkki piisaks küsimärgistki. Seegi on mõistaandmine: olen olemas. Tänapäeval on peaasjalikult virtuaalsele tasandile üle kolinud suhtlemine nii tohutult lihtne ja käepärane. Pole kahtlustki, et vastaksid mulle ja teeksid seda peaaegu kohe. Jäi ju meie lugu toona lõpetamata ja võib-olla see painab sind mõneti ja tekitab mõttelist pakitsust, nagu pooleli jäänud lood ikka.
Võib-olla ma ühel päeval küsin. Võib-olla ei küsi ka. 
Nii sa siis seal oled – ilma televiisorita, ilma raadiota, ainus infoühendus maailmaga on pihku ära mahtuv moodne nutikanal. Aga kui generaator ühel päeval enam tööle ei hakka ja sa telefoni laadida ei saa? Mis siis? Aktiivsest igapäevaelust eemale tahtja sellele ei mõtle, võib-olla polegi see sinu jaoks oluline. Võib-olla oled sa inimene, kes saab igas olukorras hakkama, isegi täielikku infosulgu ja äralõigatusse sattudes. Ehk on sul mootorpaat, mis sind vajadusel minema viib, või tuleb ühel kokkulepitud päeval keegi ja toob su mandrile turvalise mugava elu juurde tagasi.
On vist võluv olla paigas, kus pole praktiliselt mitte midagi? Ei ühtegi teist inimest ega looma, rääkimata kauplusest või apteegist. Väljakutse? Kindlasti. Nõrga tervisega inimene sinna ei kipuks.

Täispikka novelli on oodata novembrikuu ajakirjas "Saatus ja Saladused".
Pilt: internet