Metsas on mõnus!

Nii palju hinnalist on käeulatuses, ilma et seda tihtipeale märkaksime või endale teadvustaksimegi, sest tõttame aiva eemale ning mööda, üha rikkamaks ja tähtsamaks saama. Kodutänava lõpus algab mets, kuhu olen sattunud haruharva, eelistades ikka kaugemaid ja kutsuvamaid sihte.
Mets ei pane pahaks, vaid embab tormiliselt kogu oma rahu, lõhnade ja värvidega tervituseks nagu head sõpra ning rullib mu pilgu ees lahti turbase, pehmelt vetruva jalgraja, täis kuldkollast männiokkavihma. See on taldade all paitavalt pehme, nii lahke, nii kutsuv. Sõnajalad kahel pool tillukest teerada on muutunud pruunikarvalisteks kunstiteosteks. Ja lõhn! Pärast vihmast päeva on metsalõhnad nii värsked, erakordselt intensiivsed. Sammal, seened, hilised marjad, puuvaik, okkad, koltuvad taimed, kaselehed.
Ning vaikus. Meditatiivne rahu ja hinnaline üksiolemine, mis kätkeb endas nii palju vastuseid, päris siinsamas, peaaegu koduukse lävel, ning täiesti tasuta.