Väljas sajab halastamatut hallitoonilist nädalalõpuvihma. Täbaruse täiskomplektist on puudu ainult mõttetööd tömbistav ja jaksu nõrgestav luuvalupalavik, mida õnneks pole. Eks vist soodne aeg igasugu tubasteks tegemisteks. Kogust leitud raamat osutus ootuspäratult heaks. Miks ma üldse vahepeal arvasin, et kaasaegsed kriminullid ei kõlba lugeda? Kõlbavad ikka. Siiski otsustasin selle (Peter Swanson "Kõik tema hirmud") korraks kõrvale panna, kuna muidu oleksid kõik muud tegemised jäänudki tegemata.
Seega alustasin võrdlemisi varast hommikut tugitooli õdusasse pehmusesse vajununa uue novelli kirjutamisega. Tasapisi hiilis ligi ka mõnus meelerahu. Eelkõige teadmisest, et mul on piisavalt aega see ilma igasugu tõmblemise ja enese takkasundimiseta, mis on mulle loominguga tegelemise juures väga vastumeelne, rahulikult valmis kirjutada, mis on praegust elutempot arvestades juba iseenesest suur asi. Enam-vähem valmis ta saigi, vajades kõigest veel vähest keelelist kohendamist. Pealkirjaks saab "Kaks naist ja vana maja". Selline omamoodi melanhoolne ja mõtlemapanev, taaskordselt eritahulisi inimsuhteid ja -saatust lahkav lugu, millest räägin edaspidi kindlasti veel.
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar