Sügiskargeid nädalalõputegemisi

Paari nädala jagu pole siiakanti sõnagi kirja saanud. Alati (loe: enamasti) pole aega, tahtmist ega piisavalt motivatsioonigi. Tööinimese ühetooniline elu sööb selle õige hõlpsasti ära. Pikk pingevaba päikeserohke nädalalõpupäev aias sügiskuldses karguses ja inimeseks olemise väärt tunne hakkab tasapisi jälle meelde tulema. Kraabid lehti kokku, kärbid roose, vaatad üle viimased, öökülmadest puutumata jäänud õied ja lõikad ülejäänud maatasa. Rahuldustpakkuv, eks?

Võib-olla olen ma piisavalt vana või siis liiga vähe motiveeritud selleks, et siin mingit veebipäeviku-laadset mõttearendust harrastada, sai see koht asutatud ikkagi selleks, et enda loomingust ülevaadet anda, seega jään peaasjalikult siiski niinimetet liistude juurde. Ma ei näe mingit väljundit oma igapäevategemiste ja igapäevaelu kirjeldamises ega tunne ka otsest vajadust selle järele, olgugi, et inimestele meeldib peaasjalikult just sedalaadi asjuist ja mõttekäsitlustest lugeda. Minu jaoks kuidagi sisutühi ja tähenduseta.
Homme alustan detsembriloo kirjutamisega ja sedaviisi mõeldes hakkab seesinane aasta tasapisi läbi saama.
Ja lõpetuseks, lihtsalt jutujätkuks: Mis on kõige armsam hääl ilmas?
Oma kassi nurr. 


Pilt: internet