Ilmunud on luulevõistluse kogumik "Luulekevad 2014"

Saladuselt on nüüd kate murtud ja lõppeks teada, milline minu luuletustest jõudis sedapuhku Eesti Luuleliidu poolt korraldatud luulevõistluse "Luulekevad 2014" paremikku ning läks avaldamisele.

Õitsvate pajuurbade õietolmu värvi kogumik sisaldab valitud luulet erinevatel elualadel tegutsevatelt luuleharrastajailt ja on varustatud autorite fotodega.
Minu luuletust, mis sedapuhku trükivalgust nägi, võiks ehk enim iseloomustada märgusõnadega kujundlikkus ja tundeõrnus. Nõnda me oleme vahel teineteisega läbi sõnade seotud, samas ka kaunil ja ühtaegu ohtlikul kombel kammitsetud. Ometi on me mõtete suund, nagu kõik muugi me ümber ajas muutuv ja teadlikumaks teisenev. Read jäävad, kuid meie muutume.
Luulekogumikku on võimalik soetada nii Rahva Raamatu, Raamatukoi kui Apollo müügiketist või siis Eesti Luuleliidu esimehe Ingvar Luhaääre kaudu.
http://www.apollo.ee/luulekevad-2014.html

VEEBRUARIVALGUS

Läbi aknalaual magava
Rohelise toataime
Roomab tuppa kalbe
Veebruarivalgus

Su sõnu
Suuri nagu suruliblikaid
Heljub sädeleva sajuna
Mu laetalade kohal –
Tõsiseid nagu tuul
Mõistatuslikke nagu meel
Seletamatuid nagu
Hiies sirguv õnnetamm

Lubadus
Mis elus hoiab homseni –
Kirjutan sulle

Hetki Hiiumaa käsitöölaadalt 2014

Mõnusa kahenädalase hilinemisega jõuavad üles ka Hiiumaa käsitöölaada pildid. Mingis mõttes on see koht ja paik mulle endiselt emotsionaalselt olulised ja seda kaugeltki mitte ostlemise mõttes. Hea ning hingekosutav oli tunda oma näol möödaniku tuult ning olla ühtaegu nii olnus kui hetkes. Sel aastal jagus müügilettidele iseäranis rikkalikult igasugu vahvat kaupa, nii käsitööd kui ka kunsti. Mõnus meeleolu valitses ka kaubamüütajate seas, kes ei pidanud paljuks kraami uudistama tulnutega sõbralikku mõttevahetust pidada. Tore oli kõigil, isegi neljajalgsetel, kes end peremeestel minema tarida ei lubanud, vaid üksteist hämmeldunult uudistama jäid.

Üht-teist hääd tõin kojugi kaasa, näiteks ühe suure, valgust peegeldava klaasist seinakella (millegipärast meeldivad mulle kellad), ning kauniks kunstiesemeks maalitud puutükilt vastu vaatava mõttetera "Igaüks on oma rahu isand". Sest täpselt nõnda see ongi. Me ise vastutame enda meelerahu eest ja hea oli seda leidma ning taaskogema tulla.

Hedvig Hansoni kontsert "Puudutus"

Valik pilte Hedvig Hansoni imekaunist ja meeleolukast kontserdist "Puudutus," mis toimus laupäeval, 12ndal juulil Kärdlas, Pika Maja muuseumisaalis. Kontsert oli minu puhul nii kümnesse, kui olla sai ning selle sõnum heliseb veel kaua hinges edasi. Aitäh, Hedvig, imelise elamuse eest!
Üle-Eestilise kontserdituuri muljeid saab lisaks lugeda ja pilte vaadata tema blogist aadressilt http://www.kuula.ee/blog/
Hiiumaa kontserdi muljete kajastuse leiab siit: http://www.kuula.ee/blog/?p=1865

 

Katkend novellist "Saialilletüdruk"

Tutvustuseks katkend ilmunud novellist "Saialilletüdruk."

Täismahus loo leiate ajakirja "Saatus&Saladused" juulinumbrist.

Ma nägin teda poes. Ta töötas kassas ning mingil veidral moel meenutas pisut hiirt. Tüdruku ebamäärast värvi juuksed olid lohakasse patsi köidetud ja kakaopruun T-särk matsaka keha ümber natuke liiga pingul. Ta ei paistnud midagi teadvat jumestamisest ega maniküürist, kuid näis ehteid armastavat. Värvilised klaas- ja plastmasshelmed olid kirevate madudena ta randmete ümber põimunud ja kõlisesid iga liigutuse peale. Ta oli heas mõttes tavaline, säärane inimtüüp, kelle nägu eales meelde ei jää, ja see rahustas mind. Tüdruk hakkas mulle otsekohe meeldima.

„Seitse viiskümmend,“ viskas ta mulle närvilise pilgu, ise mõtetes mujal.

Poetasin raha kuulekalt letile.

„Kas teil jooksukingadele sisetaldu ka leidub?“ küsisin millegipärast. Mulle ei meenunud, et oleksin varem jooksukingade sisetaldade vastu mingit märkimisväärset huvi ilmutanud, aga äkki tundus sellekohane info mulle väga oluline.

Pilvehallid silmad peatusid minul. „Ei tea, minge vaadake müügisaalist ise,“ ühmas ta vähimagi vastutulelikkuseta.

„Aga kõrvaklappe? Ma ei mõtle neid, millega muusikat kuulatakse, vaid selliseid karvaseid asjandusi, teate küll, mis müra summutavad.“

„Pole aimugi.“ Tüdruk haigutas laialt ega teinud katsetki seda varjata.

Ilmselgelt oli ta kõige viletsam teenindaja, keda annab ette kujutada, kuid sellest hoolimata olin ma vaimustuses.

„Võin ma su õhtul koju saata?“ jätkasin. Kuulsin selja tagant mitut kannatamatut köhatust ja taipasin, et minu järel lookleb mitmemeetrine järjekord pahuraid inimesi, kes kõik ootasid kannatamatult, millal ma oma möla lõpetan, et nad saaks koju õlle ja jalgpalli seltsi jõuda. Mõistagi ei ajendanud see mind kiirustama. Mind valdas kartus, et kui ma tüdrukult nõusolekut ei saa, ei näe ma teda enam kunagi.

„Milleks?“ uuris tüdruk. Ta silmad tõmbusid pilukile ja ilme muutus kahtlustavaks. Veerisin tema rinnasildilt nime „Miia.“

„Noh, ee…“ hakkasin millegipärast kogelema. „Võib-olla on sul koti kandmisel abi vaja või midagi niisugust.“

Selja taga turtsuti taas. Kui mul olnuks valikuvõimalus, oleksin kahtlemata soovinud, et mu hädisel kurameerimiskatsel poleks pealtnägijaid, ent ma ei saanud midagi parata. Ma ootasin ja viisteist inimest minu selja taga ootas samuti.

Mõtlemine näis Miiale raskusi valmistavat.

„Ütle siis juba „jah“, põrgu päralt,“ porises jäme mehehääl järjekorra lõpust. Rääkijaks oli priske punasenäoline sell, kellele paistis mu saamatus nalja valmistavat. Kusagil tõmbas keegi endale kolinal midagi kaela ja laps hakkas nutma. Olukord oli kõike muud kui romantiline.

„Ma lõpetan pool kümme,“ ütles Miia lõpuks, kuigi tundus, et ainult selleks, et ma ta rahule jätaks.

Noppisin letilt vahetusraha pihku, viskasin oma kauba kilekotti ja lahkusin juubeldades.

Meie tutvus arenes tasapisi. Miia paistis üksnes läbi häda taluvat, et ma õhtuti temaga mingil talle mõistetamatul põhjusel kaasa longin. Aga ma olin rõõmus tema seltskonna üle. Kõrvalt vaadates jätsime ilmselt koomilise mulje. Kõrgusin ta kohal nagu tuules õõtsuv hiidsekvoia ja tema oma napi meeter kuuekümnega sibas tusaselt mu kannul. Mul polnud aimugi, millest niisuguse vaikse, tõreda olekuga tüdrukuga rääkida ning kahtlesin kõvasti, kas mu putukavaimustus võiks talle mingil moel korda minna. Sestap püsisin enamiku ajast vait ja ümisesin endamisi. Vahel ajas see teda närvi.

„Kas sa võiks lõpetada? Sa ei pea üldse viisi,“ nähvas ta mulle.

Naeratasin, nagu oleksin saanud komplimendi. „Muidugi.“

Välisukse ees andsin toidukoti Miiale üle ja lubasin teda järgmisel õhtul samal ajal oodata.

„Nägemist, Andero,“ pomises ta mulle otsa vaatamata ja kadus kontsade klobinal trepist üles.

Pärast paarinädalast tutvust paistis umbusalduse jää Miias tasapisi sulama hakkavat. Ühel õhtul, kui olime taas tema majani jõudnud ja ma talle harjumuspäraselt koti ulatasin ning lahkuma valmistusin, peatas ta mind.

„Tuled sisse ka?“ Pilvehallid silmad takseerisid mind, kuid olin võimetu neis peituvat mõistma. Mingil põhjusel arvasin endiselt, et olen talle vastumeelt ja ta talub mind kõigest seetõttu, et tal pole midagi targemat teha. Miia näis sama üksildane nagu mina, kuid ei paistnud sellest numbrit tegevat.

„Hea meelega,“ olin pakkumisest üllatunud ja pärast kägisevaid trepiastmeid teisele korrusele ronimist avanes mu pilgu ees kirgast loojangupuna meenutav ereoranž uks, mille taga peitus Miia maailm.

See oli kõige veidram elamine, kus ma kunagi olin viibinud.

Miia kodu erines lausa kardinaalselt kõigest sellest, mille keskel olin üles kasvanud. Siin puudus kõik see, millega olin lapsepõlvest saati harjunud – läikivad metallist köögipinnad, laitmatult puhtad kiviplaatidest põrandad, süsteemne kord, maitsekus, viimase disaini mööbel, palju raamatuid ja head kunsti.

Esmane, mis mulle selgeks sai, oli see, et Miia armastab värve. Tooreid, jõulisi ja kriiskavaid kombinatsioone. Toonid ei sobinud omavahel, kuid moodustasid sellegipoolest mingi veidra, kuigi raskesti tõlgendatava terviku. Mööbel oli osaliselt ise tehtud, koosnedes üksteisega mittesobituvatest tükkidest, mõned saamatult erkpunaseks, tibukollaseks või türkiissiniseks võõbatud. Diivani ühe komponendina tundsin ära paar lihvimata puidust kaubaalust, mida katsid pehmendusena mõeldud hiigelsuured erksavärvilised padjad. Nende eredus lausa lõikas silma. Kõikjal valitses kirjeldamatu segadus. Põrandatel vedelesid riided läbisegi mandariinikoorte, tühjade pakendite, juukseklambrite, kilekottide ja muu träniga.

Veidral kombel tundsin end siin hästi.

„Teed soovid?“ küsis Miia, avas akna ja toetas koti ažuursinisele köögilauale, mille iga jalg oli ise värvi.

„Ikka.“

Teekann hakkas sahisema ja mõne aja pärast pisteti mu pihku võilillekollane paks savikruus, mille sisu lõhnas kummaliselt.

Mu pilku nähes Miia muigas: „See on loodustalu kraam. Ära põe, ma ei kavatse sind mürgitada. Vaarikas, aniis-iisopiürt, kibuvitsamari ja saialill.“

Istusin improviseeritud diivanile, jõin tassi lonkshaaval tühjaks ja tundsin, kuidas jook meeldivalt mu sisemust soojendas. Miia kolistas köögis ega pööranud mulle rohkem tähelepanu. Lasin tal rahumeeli tegutseda ja vahtisin ajatäiteks vastasseina katvat kõrvitsapildiga plakatit. See oli inetu ja mittemidagiütlev plakat, sama juhuslik, nagu pärineks kusagilt kaubanduskeskuse seinalt. Kollastes-sinistes toonides halvasti maalitud plätserdis, mida eales ei märka. Mõtlesin, et võib-olla on see mõeldud mingit seinas asuvat auku varjama. Tunnikese pärast, kui Miiast ikka veel mingit märki polnud ja mul plakati vahtimisest isu täis sai, panin tassi vaikselt lauale ja läksin ära. Nõnda kordus see nädalajagu päevi ja mõnikord tundus mulle, nagu harjutaks me mingit stsenaariumi, mis meil veel päris hästi välja ei kuku. Mul polnud harjutamise vastu midagi. Mul oli aega küllalt.


Pilt pärit siit.

Ilmumas on novell "Saialilletüdruk"

Lugu räägib noormehest, kes kasvab veel enne põhikooli lõppu kahemeetriseks, kelle juuksed tõmbuvad hoolimata sirgestusvahendite abist jäärapäiselt lokki ja kes elava suhtluse ning pallitagumise asemel eelistab pigem sädelevi silmi uurida pakse putukaentsüklopeediaid ning vaimustuda loendamatutest kooriktiivalistest.
Nõnda avastab 23aastane Andero ühtäkki, et hoolimata heast haridustest ja töökohast on üks oluline tahk ta elust täielikult varjusurmas – ta ei oma vastassugupoolega lävimises mingeid märkimisväärseid kogemusi.

Kõik muutub hetkest, mil ta pilk peatub ühel hallil pärastlõunal kassapidaja Miial. End alati erinevaks ja mitte kuhugi kuuluvaks pidanud noormehele mõjub Miia tavalisus ja silmapaistmatus äraütlemata rahustavalt ja ta teeb kõik, et tüdruku poolehoidu võita. Andero meelehärmiks pole aga Miial temast sooja ega külma. Tüdruku pilgus varitseb midagi pinevat ja tõrjuvat, mille põhjusele jälile jõudmine osutub keeruliseks ülesandeks.

See on lugu kahe iseäraliku ja üksildase hinge kohtumisest. Andero satub keset Miia väikest, värvirõõmsat ja segamini paisatud elamist ning tunneb sügavat rahulolu kõigest, olgugi, et see erineb tublisti ta enda harjumustest ja sissejuurdunud tavadest. Tänu leplikule meelele ja üüratule kannatusele pühendab kinnine ja morn Miia ta viimaks oma ainsasse hobisse – taimeteesegude eksootilisse ja salapärasesse maailma ning kergitab lõpuks ka teda painavalt murelt saladuskatte. Tahaksin siinkohal lisada, et see on tutvus, mis muudab pöördumatult mõlema peategelase elu, kuid paraku pole see alati nõnda.

Novell "Saialilletüdruk", see ühtaegu nii kurb kui ka lõbus lugu, näeb trükivalgust juulikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".

Pilt: Linda Kohk "Saialilled"

Kärdla Baptistikogudus 130

Valik pilte Kärdla Baptistikoguduse 130nda aastapäeva pidustustest. Õnnitlejaid oli kõikjalt üle Hiiumaa, aga ka Tallinnast, Tartust ja Kagu-Eestistki.

"Siin majas oleme tegutsenud juba peaaegu seitse aastat," nendib koguduse pastor Tarmo Kähr. Ekraanile kuvatud fotod meenutavad möödanikku, nii keerukaid nõuka-aegu, hilisemat põlengut kui ka taasehitust. Uues avaras ja valgusküllases saalis räägib Kähr plaanidest välja ehitada ja korda teha ka palvela ümbrus, rajada korralik autoparkla, nägusad aiateed ning varjualused.Pärast meeleolukat kontserti ja sõnavõtte jätkusid pidustused vabas õhus, kus sai nauditud ilusat ilma, head seltskonda ja lahti lõigatud hiigelsuur sünnipäevatort. 

Ilmunud on novell "Naised on Veenuselt ja mehed Marsilt"

Postitan tutvustuseks katkendi ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris ilmunud novellist "Naised on Veenuselt ja mehed Marsilt." 

Edukas ja erudeeritud Rahel pöörab pärast luhtaläinud suhet, välguna tabanud koondamisteadet ja tulutuid tööotsinguid linnaelule otsustavalt selja ning kolib elama maakoju. Uues keskkonnas, kus kõik on esiotsa harjumatu ja sisseelamata, on tal aega toimunut selgema pilguga näha ja mõista. Tasapisi saab ta tagasi sisemise tasakaalu ja õpib elama ning väärtustama lihtsamat ja vähenõudlikumat elustiili. Ent kas temasse on jäänud veel söakust mõnda mõistatuslikku marslast usaldada ja oma ellu lubada, või on kolmekümne viie aastaste naiste "parim enne" lootusetult möödas?
Täismahus loo leiab juuninumbri lehekülgedelt 8-13.

Maal oli esiotsa harjumatu. Rahel polnud end kunagi maatüdrukuks pidanud, kuigi suviti tavatsesid nad emaga maakodus linnamelust puhata, kuniks puhkust jagus. Pärast ema surma vältis Rahel kodusaarele sattumist, põigates sealt läbi haruharva – jõulude ajal ja ema surma aastapäeval. Ta kartis mälestusi ja üksindust.
Hoone ise polnud õnneks kuigi kehvas seisus, kuid vajas siit-sealt kõpitsemist ning igatses hädasti uut värvikihti. Aed oli võssa kasvanud ja umbrohtu täis. Õunapuuoksad kopsisid öösiti vastu akent ja ruumides valitses häiriv kopituselehk.

Ka lõhnad olid siin märksa teisemad kui linnas. Nendega harjumine võttis aega. Varasuvi lõhnas rikkalikult – kaselehtede, jaanilillede, kruusaste külavaheteede, rannakibuvitsade ja hapuka mereadru, aiaäärtes vohava põdrakanepi ning olelusvõitluses ellu jäänud hiliste pojengide järele. Rahelil polnud mahti käed rüpes istuda ja looduse edenemist jälgida. Üllatuslikult pakkus maaelu talle kuhjaga elujõudu ja tegutsemistahet ning nõnda müdistas naine tihtipeale varavalgest hilisõhtuni – rohis ja riisus, põletas oksi, kaevas maad, niitis heina ning vedas prahti minema, kuniks väsimus ta lõpuks murdis.

Mälestused Oliverist hulpisid ajuti ta mõttesoppidest eredaina ja valusaina pinnale, ent tegevuste keerises ähmastusid õnneks taas peagi. Teises keskkonnas, kus miski meest ei meenutanud, oli nendega lihtsam toime tulla.

Rahel keelas endal mõtlemast, nagu oleks ta kõigest üks tähtaja ületanud kaup, sest teadis, et näeb oma kolmekümne kuuest eluaastast hoolimata hea välja. Ta riietus lihtsalt ega pannud välimusele mingit rõhku. Varem asendamatu arsenalina igapäevaselt kasutusel olnud meigitarvete komplekt magas kolimiskasti põhjas sügavat und ja naine ei tundnud selle järgi mingit vajadust. Talle meeldis mõelda, et ta ainus iluarsenal on nüüd tuul, päike, vihm ja värske õhk.

„Tere, kas vajate abi?“ kääksatas ühel päeval aiavärav.

Rahel ehmatas end peenra kohalt püsti. Ta oli inimestevahelisest suhtlusest täielikult eemale tõmbunud, üksindusega leppinud ega osanud tulijat oodata. Veel vähem seda, et väravas võiks seista hilistes kahekümnendates pikk ja päevitunud mees, kes vaatas teda tähelepanelike tumedate kutsikasilmadega.

Naine raputas pead. „Tänan, aga saan ise hakkama.“

Mees naeris, nagu olekski seesugust vastust oodanud. Ta kandis midagi käes ning astus mõne sammu lähemale. „Ma käisin kalal, tõin sulle ka mõned särjed.“

Rahel vaatas õudusega kotis vingerdavaid külmi limaseid elajaid, kes teda oma punaste verdunud silmadega jõllitasid. Mõte sellest, et peaks neile noa kõhtu lööma, tundus talle ületamatult vastik.

„Kui siin elad, pead kalasöömise ära õppima,“ naeris mees ja pani koti maha. Värav kääksatas uuesti ning mees sammus rohkem midagi lisamata minema.

Võõras tuli ülejärgmisel päeval jälle. Esiotsa ajas niisama juttu, aga kuna Rahel oli kidakeelne ja oma hoiakuga meelega välja näitas, et pole suhtlusest suuremat huvitatud, asus tulija ajaviiteks maja kallal kõpitsema. Rahel lasi mehel tegutseda ega teinud temast väljagi. Suvetaimed vajasid istutamist ja Rahel pühendas neile kogu oma tähelepanu.

Pikapeale harjus Rahel mehe vaikiva seltsiga ära ning kui võõras mõnel päeval ei tulnud, siis tundis veidrat tühjusetunnetki. Ta sai teada, et mehe nimi on Toomas ja ta on Rahelile sarnaselt mõne aasta eest linnaeluga lõpparve teinud ning ostnud endale küla teise serva, jõe äärde väikese maja.

„Sul on huvitav nimi,“ ütles Toomas ühel päeval. „Nagu loodusest võetud.“

Nende sõnade peale kangastus Rahelile tahtmatult poole aasta tagune hilisõhtune autosõit, kui nad Oliveriga Tartust konverentsilt tulid ja Rahel veidrast rahesajuhommikust ning oma nime saamisloost juttu tegi. Vaimusilm manas ta silme ette pildi sellest temast, kes ta oli olnud toona – lootusrikas, ebakindel ja kõrvuni armunud. Aga nüüd lasid mööda lennanud aeg ja läbi elatud kannatused näha tal muudki –  tülpinud ja tema emotsionaalsust alailma välja lülitada püüdvat Oliveri, kes kehastus ta silme ees ühtäkki sootuks kellegi teisena – külma ja kalkuleeriva egoisti ning osava inimestega manipuleerijana. Kellenagi, keda tunded lihtsalt tüütasid. Neile ei olnud tema asises maailmas kohta.

Rahel kaalus, kas mainida ilmastikunähtust ka Toomasele, ent loobus siis ja kehitas lihtsalt õlgu. Mees võib teda veel valesti mõista.

„Sinusuguseid linnapreilisid ei satu siia just tihti. Mis juhtus? Läksid mehest lahku?“ uuriti huviga.

„Pole nagu omaarust abielus olnudki,“ pomises Rahel vastuseks.

Vastus näis Toomast rõõmustavat, ent Rahel jäi tusaseks ja reserveerituks. Tal polnud tahtmist alustada midagi, millega ta võib-olla järjekordselt toime ei tule. Eneseiroonilise muige saatel meenus naisele linnas loetud raamat „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt.“ Teos tõi tabavalt mehe ja naise võrdkujuna välja kaks äärmuseni erinevat planeeti, millest Rahel mõistis, et vastassoo olemuslik erinevus välistab igasuguse teineteisest lõpuni arusaamise. Seega näis uuesti riskimine mõttetu ja isegi enesehävituslik. Pealegi oli Toomas temast tubli kümmekond aastat noorem ja käitus ajuti rohkem mänguhimulise kutsika kui täiskasvanuna. Temas pulbitses lapselik rõõm, nagu oleks iga uus päev järjekordne kingitus. „Imeline!“ tavatses mees tihtipeale öelda. Seda nii Raheli pakutud vorstivõileiva, pisut kohmakalt välja kukkunud lillepeenra kui ka värskeks võõbatud aknaraamide peale, mis majale sootuks värskema väljanägemise andsid.

Raheli meelest polnud tema ellu alles jäänud midagi imelist. Kõigest soov kuidagi pinnal püsida ja esivanemate talu korras hoida.

„Kas sa kardad mind?“ tuli Toomas nädalapäevad hiljem lagedale pisut isiklikumat laadi küsimusega.

Rahel vaatas mehele otsa ja muigas kõveralt. „Ei usu, et sa just kuigi hirmuäratav tunduks.“

„Milles siis asi? Sa käitud vahel nõnda, nagu ei salliks mind.“

„Ma olen lihtsalt liiga vana, et muinasjuttudesse uskuda.“

„Millist muinasjuttu sa silmas pead?“

Rahel vaatas korraks kaugusse, ilme karm, ent Toomase ootava pilgu peale pehmenes see pisut. „Sellist, et keegi sinusugune võiks lihtsalt heast peast mu väravast sisse jalutada, kott kaladega näpus ja huvi tunda, kas ma vajan abi.“

Toomas turtsatas. „Tõesti? Võib-olla on linnapreilil seda keeruline uskuda, aga täpselt nõnda juhtuski. Muide, sügisest vajatakse põhikooli emakeeleõpetajat. Haridust on sul kuhjaga. Mida arvad?“

„Millest? Sügisest või?“ põikles Rahel pakkumisest kõrvale. „Tõtt-öelda kaldun ma rohkem suve eelistama.“
Märkamatult oli taevas tumedaks tõmbunud ning peagi kostitasid maad rasked piisad.

„Tore on, ei peagi täna kastma,“ pomises Rahel ja kiirustas toa poole. „See lõputu põud hakkab juba tüütama.“

„Vaata!“ hüüatas Toomas ja sirutas käe välja. Üksteise järel pudenesid ta peole raheterad.

Rahel jäi seisma ja vaatas üllatunult üles.

„Rahesadu juunikuus! Imeline!“ jätkas Toomas.
Rahel vaatas Toomase peopesal üksteise järel tillukesteks veepiiskadeks sulavaid mummusid, vaatas mehe tuules ja päikeses pleekinud juukseid, kortsus särki ja rebenenud põlvpükse. Mehe silmadest peegeldusid vastu üle taeva tormlevad pilved ja õhus lendlevad valged ebemed.
Kui teistsugune ta on, mõtles Rahel. Ei meenuta ainsagi kandi pealt Oliveri.

Pilt: ideesahver.ee

Uudiseid Eesti Luuleliidu luulevõistluselt "Luulekevad 2014"

Sellekevadine Eesti Luuleliidu poolt korraldatav luulevõistlus "Luulekevad 2014" kannab väärikat tiitlit, olles arvult juba kolmekümnes luulekevad.

Eesti Luuleliit (Luuleklubide Liit) koondab kõiki luulehuvilisi, kes soovivad end luulekunstis arendada ja on huvitatud suhtlemisest teiste samahuvilistega. Luuleliit korraldab aastas kaks suurt luulevõistlust: Luulekevad, tähtajaga 15. mai ja Kuldne Kaseleht, tähtajaga 15. oktoober.

Aasta 2013 varakevadel sai tänu Hiiu Lehes ilmunud tillukesele kuulutusele, mis mulle täiesti juhuslikult silma jäi, osaletud nii kevadisel kui sügisesel võistlusel ning mõlemal korral üllatuslikult jõutud oma loominguga paremiku hulka. Küllap tänu varasematele õnnestumistele tekkis ka sel kevadel tahtmine uuesti kätt proovida. Saatsin mõned värskemad luuletused Luuleliidu žüriile teele ning üllatuslikult arvati mu looming taas paremiku hulka.

Luulevõistluse pidulik lõpetamine toimub 15.juunil Kirna mõisas, mis on kena vaimne koht ning pakub oma lillerohke mõisaaia ja looduskaunidusega igati külluslikku silmailu. Lisaks on mõis ise kui arhitektuurimälestis põnev ajalooline koht. Mõisahoone asub rohelusse uppunud vanade põlispuude varjus, Türi ja Paide vahel.
15ndaks juuniks peaks värske luulekogumik "Luulekevad 2014", mida ilmestavad lisaks luuleridadele ka autorite fotod, juba trükivalgust näinud olema ning kõigile soovijaile saadaval. Kirnas on müügil ka Luuleliidu kirjastatud raamatuid, muuhulgas ka värsiõpetuse õpik.

Allikas osaliselt: http://luuleliit.edicypages.com/

Piltidel: Hetki Kirna mõisas ja Türi pargis.

Muljeid Kärda sadama avamiselt

Kell tiksub laupäeva keskpäeva. Kuigi kalender näitab alles mai lõppu, täpsemalt siis 24ndat kuupäeva, kõrvetab päike halastamtu suvekuumusega. Uuele sadamahoonele lähenedes kostab kõrvu muusikat, melu ning valjuhääldist kõlab ergutav hääl, mis annab teada peatselt algavast suursündmusest – Kärdla sadama taasavamisest. 

Kiviplaadid kiirgavad soojust, valged jahid loksuvad hiiglaslike veelindudena kai ääres reas, muist neist kaunistatud värviliste lipukestega, osad pilkupüüdvate ornamentidega. Eemalt paistab laste mänguväljak, kus väikesed külalised endale kiigel hoogu annavad, avatud on kohvik, mille hämarasse sisemusse sattudes leian eest kurbliklõbusat viisi mängiva rännumehe-moega lauliku, uudistan fotonäitust ning jahtklubi, ekslen kukekommidekuhilate, päikese käes säravate murelitopsikute ja õhupallide vahel, tervitan tuttavaid ja vaatan võõraid.

Sadama territooriumil on õhku ning avarust on palju, samuti neid, kes uudistama tulnud – nii linnasaksu kui maainimesi, lapsi ja vanu, sekka ka mõni karvane neljajalgne, kes päikesesoojas rõõmsasti lustib ja enda liigikaaslastega moe pärast tutvust teeb. Kõlavad sõnavõtud ning kirikuõpetaja pühalik hääl õnnistab vastse merevärava pühakirjasõnadega sisse.

"See on mitte aasta tegu, vaid sajandi tegu," kiidab Hiiu vallavanem Georg Linkov ja tema hääles heliseb selgesti tuntav uhkusenoot.

Hea meel näib olevat kõigil – nii neil, kes oma rikkaliku käsitöötoodangu laudadele laiali laotanud ja ostjaid naeratades lähemale meelitavad, kui ka pitsiliste päevavarjudega ringi jalutavatel turistidel, kes mobiiltelefonidega pilte klõpsivad ja oma karvaseid sõpru jõudumööda ohjes hoida üritavad.

"Palju õnne!" hüüab mulle rinnas lehviva oranži lilleõiega möödajalutav Hiiu Lehe peatoimetaja Harda Roosna. Kuna hetkeks jään teda tummalt tunnistama ja mõttes aru pean, kas ta pidas silmas mu möödunudkuist sünnipäeva, lisab ta naeratades: "Sadama avamise puhul!"

Sedasama õnne meile kõigile - et sadamal hästi läheks ja meeleolukas päev kauaks meelde jääks. 

Suursündmus: Kärdla sadama pidulik avamine

Laupäeval, 24. mail toimus taasavatud Kärdla sadama esimese navigatsioonihooaja avamine.

Selleks päevaks oodati taasavatud sadamasse pea 100 merealust mitmest riigist. Sadamaala avati alates kell 11st, pidulik avamine toimus südapäeval. Üritusel esinesid Emmaste Puhkpilliorkester, folkloorirühm Dagö, külalisesineja Soomest, ansambel Regatt ja kell 21:00 algaval sadamasimmanil Villalaos mängis tantsuks ansambel Justament.

Kuni kella kuueni õhtupoolikul toimus käsitöö ja omatoodangu müük, sadamas töötasid sadamakunstnikud, visandades soovijaile sõbralikke šarže, varjualustes olid avatud mitmed töötoad (plastpaadi hooldus, ratastel purjeka meisterdamine jm), tutvustati purjelauasõitu, sai käia kaemas halulaeva ehitust või vaadata näitusi. Meresõiduhuvilistel oli võimalik ette võtta pooleteisttunnine sõit purjelaevaga Libava või kaljasega Hoppet. Samuti sõitis pizza- taksopaat Kärdla ja Roograhu sadama vahel.

Kärdla sadam rajati Kärdla kalevivabriku ehitamise (1830. aastal) järel tooraine ja toodangu parema transportimise jaoks. Sadam kuulus algselt Hiiu‐Kärdla kalevivabrikule ning oli 19. sajandil ainuke väliskaubandusõigusega sadam saarel. Sadam tegutses ajavahemikus1849‐1944, 20. sajandi algusest pandi käima reisiliin Kärdla-Tallinn, mis toimis teise maailmasõja alguseni. Sadama kesksemad ehitised olid 142 m pikkune sadamasild ja suured kivist sadamaaidad. Kärdla sadam hävis Teise maailmasõja lõpus, 1944. aastal.

„Tegemist on vaieldamatult viimase kümnendi suurima ehitustööga Hiiumaal,“ lausus Nordecon AS-i esindaja Kärdla sadama ehitustöödel Kaspar Kaldjärv. „Kärdlas, kus polnud ajalooliste sündmuste tõttu ligi 70 aastat sadamat, on nüüdsest avatud hiidlaste jaoks äärmiselt oluline merevärav. See peaks andma tõuke Kärdla ja kogu Hiiumaa kui turismisihtkoha arengule ning kaudselt puudutab sadama valmimine positiivselt kõiki saare elanikke.“

Sadama ehitustöid alustati mullu augustis ning need pidid lepingujärgselt kestma detsembrini 2013. Hiiumaa Ettevõtjate Liidu poolt anti mõni aeg tagasi Kärdla linnavalitsusele üle tunnuskiri „Aasta tegu 2012" Kärdla sadama ehituse alustamise eest.

Paralleelselt sadama ehitusega tegeldakse ka sadama lähiümbruse ehk nn. Hiiumaa turunduskeskuse arendamisega. 2011. aasta detsembris valmis maa-ala detailplaneering Interreg projekt New Bridges: "Elukvaliteedi tugevdamine läbi parema linna ja maa koosmõju juhtimise" raames Hiiu maavalitsuse toel.
 

Allikad: hiiuelu.ee, hiiuvald.ee, kardla.ee

Ilmumas on novell "Naised on Veenuselt ja mehed Marsilt"

Ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbris ilmus taas üks mu uusimaid novelle, pealkirjaga "Väsinud vihkamast," mida saab suurepärase võimalusena sedapuhku lugeda ajakirja veebilehelt täismahus, alajaotuse alt "Suhted". Lugemiseks klõpsa lingile: 
http://www.saladused.ee/-vsinud-vihkamast

Ära tasuks oodata ka ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumber, milles ilmub mu järgmine novell "Naised on Veenuselt ja mehed Marsilt".

Tõsi ta on, et vastassugupooltena oleme erinevad, vahel isegi kosmiliste mõõtmeteni. Naine eelistab rääkida ja mees vaikida. Naine üle pea keevat kirge, mees hillitsetud viisakust. Naine tundeelu keerdkäike lahata, mees selle vältimiseks pigem asisesse ärimaailma sukelduda. Kas vastandid tõmbuvad magnetitena või on teineteisest lõpuni arusaamine midagi sellist, mida ei peaks üldse üritamagi? Kui suur on tõenäsus, et liiga erinevatel inimestel on võimalik eluterves suhtes püsida, liiatigi, kui kallim osutub otseseks ülemuseks?

Lugu ennast oli suht mõnus kirjutada ja see valmis sedapuhku ühe päevaga. Kaasasin teemasse linnainimese ajuti kaootilisusesse kalduva elustiili kirjeldusi, kuid poetasin samas vastandiks rohkesti maaelu igikestvat ja tasakaalustavat lummust, mis osutub teinekord kaduma kippuvale meelerahule parimaks palsamiks.

Värske lugu peatselt trükis!

Pilt pärit siit.

Uudislugu Hiiu Lehes

Vahepeal koputas taas ajaleht "Hiiu Leht" mu uksele ja tundis huvi, kuidas mul läinud on ja trükkis värvilises nädalalõpunumbris ära mu lemmikpildi ning natuke muud juttu ka lisaks. Artiklit saab lugeda laupäevasest, 19nda aprilli lehest. 

Jah, ma kirjutan. Igakuiselt ikka veel neid novelle. Igaühes erinev lugu inimestest ja nende elusaatustest. Inimhinge kirest ja kannatustest. Sellest, mis kedagi kunagi puudutanud on.

Mõtlen, et küllap olen nende lugudega teel kusagile. Võib-olla novellikogumikuni, kuigi variant on ka üks lugu eraldi pikemaks romaaniks kirjutada. Suvepuhkus tiksub üha lähemale ning valikuvõimalusi, mida teha, on õnneks küllaga...

Seniks aga kaunist sooja kevade ootust!

Ilmunud on novell "Väsinud vihkamast"

Postitan tutvustuseks katkendi, mille leiab ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbrist, lk. 12-14. Täismahus loo leiad ajakirja kaante vahelt!

Põrnitsesin Milvi toa poikvel ust, mille tagant kostis vaikset meloodilist norinat ja teadsin, et ees ootab piinarikas nädalavahetus. Ilma kino, ilma sõpradeta, öökima ajava koirohuhaisu ja tapvalt igavate heietuste seltsis, mida suutsin vaid hambad ristis välja kannatada. Mälestused aegadest, mille vastu puudus mul igasugune huvi ja arusaam. Mulle oli alati meeldinud teadmine, et elan olevikus, mitte kusagil ammu olnus, kauges minevikus, millega mul polnud vähimatki seost ja millest heietamine ärritas mind.

Koorisin kartulid ära ja panin keema, tirisin kabelaua kohusetundlikult lagedale ning jäin ajaviiteks telefoni näppides ootama, et mu painaja end tagatoast lagedale veaks. Täpselt siis, kui päeva viimane punane kiir naabermaja plekk-katuse taha peitu libises, kääksatas toauks ning nähtavale ilmus Milvi.

„Sina, latseke, siin,“ näis ta mu kohalolust üllatunud. „Kas sul siis sõprade seltsis täna tegemist polegi?“

Vaikisin ega osanud midagi vastata. Tõdemus, et ma ainult ema nõudmisel kodus passisin, ei kiirustanud üle mu huulte libisema.

Milvi ei paistnudki vastust ootavat. Ta komberdas vaevaliselt tugitoolini ja vajus roidunult istuma, nagu oleks läbi teinud väsitava matka. Mõõtsin silmadega Milvi triibulises kodukleidis kuivetut, kühmu vajunud kogu ja mõtlesin, mis oleks olnud siis, kui kõik olnuks teistmoodi. Päikeseküllased suved kusagil kaugel Eesti teises otsas. Tolmus kümblevad külavaheteed, palju metsmaasikaid, põnev vana puumaja, mille kägisevaid treppe pidi üles-alla joosta, kriimulised päevitunud naabrilapsed, kellega sõprust sõlmida ja luuremänge mängida… See oli osa lapsepõlvest, mida mul polnud kunagi olnud ja mille järgi ma seniajani polnud taibanud igatsedagi. Olin läbinisti linnalaps, kes kartis lehmi ja kõrge heina sees uitamist. Keegi, kelle suvedesse kuulus päikesekuumuses sulava asfaldi tõrvalehk, autode liiklusvoos laveerimine ja sukeldumine tänavail voolavasse värvilisse inimjõkke, mille keskel end turvaliselt ja mugavalt tunda.

„Ma tean, et sa ei salli mind,“ ütles Milvi korraga. „Ega sinna saagi midagi parata. Pole olnud õnne sind tunda ja nüüd, mil oled juba suur, on mul tunne, et ei oskagi sinutaolise kena noore inimesega käituda.“

„Mis te emaga riius olite?“

„Ta pole sulle rääkinud?“

Raputasin pead.

Milvi muigas. „Nii tema moodi. Su ema ongi alati väga kinnine olnud ja oma mured enda teada hoidnud. Ma ei teadnud kunagi, mida ta sisimas mõtles või tundis. Aga kui ta pole rääkinud, ega siis minagi taha seda teemat puudutada. Meid on tehtud erinevast puust ja mis möödanik, las sel parem minna.“

Nihutasin kabelaua püüdlikult lähemale, aga Milvi ainult muigas ja lõi käega. „Jäta see. Ei tunne mina selle vastu suuremat huvi kui sina. Kõigest su ema püüe mu päevi sisustada. Aga kas tead, vanainimesel pole ilmaski igav. Elu on olnud pikk ja mõtteainet palju.“

Ootasin, ise sisimas kaitsekrambis, et Milvi tuleks jälle lagedale mõne uudishimuliku isikliku küsimusega, millele mul polnud vähimatki tahtmist vastata. Ent ta lausus sootuks muud.

„Ma ju tean, kullake, et olen teil kõigest tülinaks ees. Ei oska siin peenes linnakorteris istuda ega astuda, kõik on võõras ja harjumatu. Aga tea, et mu siia kolimine polnud minu, vaid sinu ema otsus. Tema korraldas kõik ega leidnud mahti küsidagi, mida mina asjast arvan.“

„Ta tõi su vastu tahtmist siia?“ imestasin, aga samas tundsin otsekohe ära ema käitumismustri. Just nõnda tavatseski mu ema enamasti talitada – enda äranägemise järgi ja teiste arvamusega arvestamata.

 Milvi laiutas allaandvalt käsi. „Mis mul vastu hakata? Oma kodu on igaühele armas, aga jaksu jääb iga päevaga üha vähemaks. Ei jõua enam poodi leiva ega keldrisse moosipurgi järele.“

Ülejäänud õhtu Milvi aina rääkis ning mina kuulasin, tundmata korraga vähimatki kärsitust ja tülpimust. Kuulsin aegadest, millest olin senini lugenud ainult ajalooõpikutest ning räägitu mõjus igava õpikulektüüri kõrval kirjeldamatult elava, värvilise ning haaravana. Mu vastas istuv kõhetu vana nainegi tundus ühtäkki pigem köitva vestluspartneri kui tüütu majalisena. Kellenagi, kellest ma märksa rohkem teada oleks tahtnud, kui seni teadsin. Kellenagi, kelle küpsetatud pannkooke oleksin soovinud pühapäevahommikuti maitsta, kellele pilte joonistada ja kelle kapis kommide kallal krõbistada.

„Oh, pagan!“ meenus mulle korraga midagi. Hüppasin ehmunult püsti ja kiirustasin köögi poole.

„Mis lahti?“

„Kartulid!“

Niipea, kui köögiust paotasin, ähvardas paks sinine suits mu jalust niita. Rebisin akna lahti ja lennutasin potil kaane pealt. Vesi oli ära keenud ning kartulid mustadeks krimpsus ploomideks kõrbenud.

Milvi ainult naeris, tedretäpid pruunijumelises näos säramas, ning soovitas pitsat tellida.

„Sulle tõesti sobiks?“ üllatusin ja tundsin samal ajal kohmetust oma kehvade perenaiseoskuste pärast.

„Noo, ega ma nüüd nii muldvana ka pole, et tänapäeva noorte toit süüa ei sünni.“

„Kena kuulda,“ laususin kergendusega. „Ma lippan siis poodi.“

 Sõime otse karbist ja igasuguse tseremoonitsemiseta, jõime peale mullivett, naersime ning mu äsjaleitud vanaema hakkas mulle üha enam meeldima.

„Milline oli elu sinu lapsepõlves? Milliseid mänge lapsena mängida armastasid? Kus koolis käisid? Kuidas oma vanematega läbi said?“ Nüüd olin mina see, kelle küsimustelaviinil ei näinud lõppu tulevat ning Milvi vastas kõigele pikalt-laialt ning hea meelega.

„Võta,“ ütles Milvi õhtu lõpus ja pistis mulle pihku pisikese hõbedase prossi, mille sees sätendas suur sinine kivi. „Midagi mälestuseks. Rikas pole ma kunagi olnud, kuid tänu taevaisale pole ka millestki puudust olnud. Ehk tuleb seda vaadates meelde, et sul oli teinegi vanaema.“