Ilmunud on novell "Naised on Veenuselt ja mehed Marsilt"

Postitan tutvustuseks katkendi ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris ilmunud novellist "Naised on Veenuselt ja mehed Marsilt." 

Edukas ja erudeeritud Rahel pöörab pärast luhtaläinud suhet, välguna tabanud koondamisteadet ja tulutuid tööotsinguid linnaelule otsustavalt selja ning kolib elama maakoju. Uues keskkonnas, kus kõik on esiotsa harjumatu ja sisseelamata, on tal aega toimunut selgema pilguga näha ja mõista. Tasapisi saab ta tagasi sisemise tasakaalu ja õpib elama ning väärtustama lihtsamat ja vähenõudlikumat elustiili. Ent kas temasse on jäänud veel söakust mõnda mõistatuslikku marslast usaldada ja oma ellu lubada, või on kolmekümne viie aastaste naiste "parim enne" lootusetult möödas?
Täismahus loo leiab juuninumbri lehekülgedelt 8-13.

Maal oli esiotsa harjumatu. Rahel polnud end kunagi maatüdrukuks pidanud, kuigi suviti tavatsesid nad emaga maakodus linnamelust puhata, kuniks puhkust jagus. Pärast ema surma vältis Rahel kodusaarele sattumist, põigates sealt läbi haruharva – jõulude ajal ja ema surma aastapäeval. Ta kartis mälestusi ja üksindust.
Hoone ise polnud õnneks kuigi kehvas seisus, kuid vajas siit-sealt kõpitsemist ning igatses hädasti uut värvikihti. Aed oli võssa kasvanud ja umbrohtu täis. Õunapuuoksad kopsisid öösiti vastu akent ja ruumides valitses häiriv kopituselehk.

Ka lõhnad olid siin märksa teisemad kui linnas. Nendega harjumine võttis aega. Varasuvi lõhnas rikkalikult – kaselehtede, jaanilillede, kruusaste külavaheteede, rannakibuvitsade ja hapuka mereadru, aiaäärtes vohava põdrakanepi ning olelusvõitluses ellu jäänud hiliste pojengide järele. Rahelil polnud mahti käed rüpes istuda ja looduse edenemist jälgida. Üllatuslikult pakkus maaelu talle kuhjaga elujõudu ja tegutsemistahet ning nõnda müdistas naine tihtipeale varavalgest hilisõhtuni – rohis ja riisus, põletas oksi, kaevas maad, niitis heina ning vedas prahti minema, kuniks väsimus ta lõpuks murdis.

Mälestused Oliverist hulpisid ajuti ta mõttesoppidest eredaina ja valusaina pinnale, ent tegevuste keerises ähmastusid õnneks taas peagi. Teises keskkonnas, kus miski meest ei meenutanud, oli nendega lihtsam toime tulla.

Rahel keelas endal mõtlemast, nagu oleks ta kõigest üks tähtaja ületanud kaup, sest teadis, et näeb oma kolmekümne kuuest eluaastast hoolimata hea välja. Ta riietus lihtsalt ega pannud välimusele mingit rõhku. Varem asendamatu arsenalina igapäevaselt kasutusel olnud meigitarvete komplekt magas kolimiskasti põhjas sügavat und ja naine ei tundnud selle järgi mingit vajadust. Talle meeldis mõelda, et ta ainus iluarsenal on nüüd tuul, päike, vihm ja värske õhk.

„Tere, kas vajate abi?“ kääksatas ühel päeval aiavärav.

Rahel ehmatas end peenra kohalt püsti. Ta oli inimestevahelisest suhtlusest täielikult eemale tõmbunud, üksindusega leppinud ega osanud tulijat oodata. Veel vähem seda, et väravas võiks seista hilistes kahekümnendates pikk ja päevitunud mees, kes vaatas teda tähelepanelike tumedate kutsikasilmadega.

Naine raputas pead. „Tänan, aga saan ise hakkama.“

Mees naeris, nagu olekski seesugust vastust oodanud. Ta kandis midagi käes ning astus mõne sammu lähemale. „Ma käisin kalal, tõin sulle ka mõned särjed.“

Rahel vaatas õudusega kotis vingerdavaid külmi limaseid elajaid, kes teda oma punaste verdunud silmadega jõllitasid. Mõte sellest, et peaks neile noa kõhtu lööma, tundus talle ületamatult vastik.

„Kui siin elad, pead kalasöömise ära õppima,“ naeris mees ja pani koti maha. Värav kääksatas uuesti ning mees sammus rohkem midagi lisamata minema.

Võõras tuli ülejärgmisel päeval jälle. Esiotsa ajas niisama juttu, aga kuna Rahel oli kidakeelne ja oma hoiakuga meelega välja näitas, et pole suhtlusest suuremat huvitatud, asus tulija ajaviiteks maja kallal kõpitsema. Rahel lasi mehel tegutseda ega teinud temast väljagi. Suvetaimed vajasid istutamist ja Rahel pühendas neile kogu oma tähelepanu.

Pikapeale harjus Rahel mehe vaikiva seltsiga ära ning kui võõras mõnel päeval ei tulnud, siis tundis veidrat tühjusetunnetki. Ta sai teada, et mehe nimi on Toomas ja ta on Rahelile sarnaselt mõne aasta eest linnaeluga lõpparve teinud ning ostnud endale küla teise serva, jõe äärde väikese maja.

„Sul on huvitav nimi,“ ütles Toomas ühel päeval. „Nagu loodusest võetud.“

Nende sõnade peale kangastus Rahelile tahtmatult poole aasta tagune hilisõhtune autosõit, kui nad Oliveriga Tartust konverentsilt tulid ja Rahel veidrast rahesajuhommikust ning oma nime saamisloost juttu tegi. Vaimusilm manas ta silme ette pildi sellest temast, kes ta oli olnud toona – lootusrikas, ebakindel ja kõrvuni armunud. Aga nüüd lasid mööda lennanud aeg ja läbi elatud kannatused näha tal muudki –  tülpinud ja tema emotsionaalsust alailma välja lülitada püüdvat Oliveri, kes kehastus ta silme ees ühtäkki sootuks kellegi teisena – külma ja kalkuleeriva egoisti ning osava inimestega manipuleerijana. Kellenagi, keda tunded lihtsalt tüütasid. Neile ei olnud tema asises maailmas kohta.

Rahel kaalus, kas mainida ilmastikunähtust ka Toomasele, ent loobus siis ja kehitas lihtsalt õlgu. Mees võib teda veel valesti mõista.

„Sinusuguseid linnapreilisid ei satu siia just tihti. Mis juhtus? Läksid mehest lahku?“ uuriti huviga.

„Pole nagu omaarust abielus olnudki,“ pomises Rahel vastuseks.

Vastus näis Toomast rõõmustavat, ent Rahel jäi tusaseks ja reserveerituks. Tal polnud tahtmist alustada midagi, millega ta võib-olla järjekordselt toime ei tule. Eneseiroonilise muige saatel meenus naisele linnas loetud raamat „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt.“ Teos tõi tabavalt mehe ja naise võrdkujuna välja kaks äärmuseni erinevat planeeti, millest Rahel mõistis, et vastassoo olemuslik erinevus välistab igasuguse teineteisest lõpuni arusaamise. Seega näis uuesti riskimine mõttetu ja isegi enesehävituslik. Pealegi oli Toomas temast tubli kümmekond aastat noorem ja käitus ajuti rohkem mänguhimulise kutsika kui täiskasvanuna. Temas pulbitses lapselik rõõm, nagu oleks iga uus päev järjekordne kingitus. „Imeline!“ tavatses mees tihtipeale öelda. Seda nii Raheli pakutud vorstivõileiva, pisut kohmakalt välja kukkunud lillepeenra kui ka värskeks võõbatud aknaraamide peale, mis majale sootuks värskema väljanägemise andsid.

Raheli meelest polnud tema ellu alles jäänud midagi imelist. Kõigest soov kuidagi pinnal püsida ja esivanemate talu korras hoida.

„Kas sa kardad mind?“ tuli Toomas nädalapäevad hiljem lagedale pisut isiklikumat laadi küsimusega.

Rahel vaatas mehele otsa ja muigas kõveralt. „Ei usu, et sa just kuigi hirmuäratav tunduks.“

„Milles siis asi? Sa käitud vahel nõnda, nagu ei salliks mind.“

„Ma olen lihtsalt liiga vana, et muinasjuttudesse uskuda.“

„Millist muinasjuttu sa silmas pead?“

Rahel vaatas korraks kaugusse, ilme karm, ent Toomase ootava pilgu peale pehmenes see pisut. „Sellist, et keegi sinusugune võiks lihtsalt heast peast mu väravast sisse jalutada, kott kaladega näpus ja huvi tunda, kas ma vajan abi.“

Toomas turtsatas. „Tõesti? Võib-olla on linnapreilil seda keeruline uskuda, aga täpselt nõnda juhtuski. Muide, sügisest vajatakse põhikooli emakeeleõpetajat. Haridust on sul kuhjaga. Mida arvad?“

„Millest? Sügisest või?“ põikles Rahel pakkumisest kõrvale. „Tõtt-öelda kaldun ma rohkem suve eelistama.“
Märkamatult oli taevas tumedaks tõmbunud ning peagi kostitasid maad rasked piisad.

„Tore on, ei peagi täna kastma,“ pomises Rahel ja kiirustas toa poole. „See lõputu põud hakkab juba tüütama.“

„Vaata!“ hüüatas Toomas ja sirutas käe välja. Üksteise järel pudenesid ta peole raheterad.

Rahel jäi seisma ja vaatas üllatunult üles.

„Rahesadu juunikuus! Imeline!“ jätkas Toomas.
Rahel vaatas Toomase peopesal üksteise järel tillukesteks veepiiskadeks sulavaid mummusid, vaatas mehe tuules ja päikeses pleekinud juukseid, kortsus särki ja rebenenud põlvpükse. Mehe silmadest peegeldusid vastu üle taeva tormlevad pilved ja õhus lendlevad valged ebemed.
Kui teistsugune ta on, mõtles Rahel. Ei meenuta ainsagi kandi pealt Oliveri.

Pilt: ideesahver.ee