Katkend novellist "Saialilletüdruk"

Tutvustuseks katkend ilmunud novellist "Saialilletüdruk."

Täismahus loo leiate ajakirja "Saatus&Saladused" juulinumbrist.

Ma nägin teda poes. Ta töötas kassas ning mingil veidral moel meenutas pisut hiirt. Tüdruku ebamäärast värvi juuksed olid lohakasse patsi köidetud ja kakaopruun T-särk matsaka keha ümber natuke liiga pingul. Ta ei paistnud midagi teadvat jumestamisest ega maniküürist, kuid näis ehteid armastavat. Värvilised klaas- ja plastmasshelmed olid kirevate madudena ta randmete ümber põimunud ja kõlisesid iga liigutuse peale. Ta oli heas mõttes tavaline, säärane inimtüüp, kelle nägu eales meelde ei jää, ja see rahustas mind. Tüdruk hakkas mulle otsekohe meeldima.

„Seitse viiskümmend,“ viskas ta mulle närvilise pilgu, ise mõtetes mujal.

Poetasin raha kuulekalt letile.

„Kas teil jooksukingadele sisetaldu ka leidub?“ küsisin millegipärast. Mulle ei meenunud, et oleksin varem jooksukingade sisetaldade vastu mingit märkimisväärset huvi ilmutanud, aga äkki tundus sellekohane info mulle väga oluline.

Pilvehallid silmad peatusid minul. „Ei tea, minge vaadake müügisaalist ise,“ ühmas ta vähimagi vastutulelikkuseta.

„Aga kõrvaklappe? Ma ei mõtle neid, millega muusikat kuulatakse, vaid selliseid karvaseid asjandusi, teate küll, mis müra summutavad.“

„Pole aimugi.“ Tüdruk haigutas laialt ega teinud katsetki seda varjata.

Ilmselgelt oli ta kõige viletsam teenindaja, keda annab ette kujutada, kuid sellest hoolimata olin ma vaimustuses.

„Võin ma su õhtul koju saata?“ jätkasin. Kuulsin selja tagant mitut kannatamatut köhatust ja taipasin, et minu järel lookleb mitmemeetrine järjekord pahuraid inimesi, kes kõik ootasid kannatamatult, millal ma oma möla lõpetan, et nad saaks koju õlle ja jalgpalli seltsi jõuda. Mõistagi ei ajendanud see mind kiirustama. Mind valdas kartus, et kui ma tüdrukult nõusolekut ei saa, ei näe ma teda enam kunagi.

„Milleks?“ uuris tüdruk. Ta silmad tõmbusid pilukile ja ilme muutus kahtlustavaks. Veerisin tema rinnasildilt nime „Miia.“

„Noh, ee…“ hakkasin millegipärast kogelema. „Võib-olla on sul koti kandmisel abi vaja või midagi niisugust.“

Selja taga turtsuti taas. Kui mul olnuks valikuvõimalus, oleksin kahtlemata soovinud, et mu hädisel kurameerimiskatsel poleks pealtnägijaid, ent ma ei saanud midagi parata. Ma ootasin ja viisteist inimest minu selja taga ootas samuti.

Mõtlemine näis Miiale raskusi valmistavat.

„Ütle siis juba „jah“, põrgu päralt,“ porises jäme mehehääl järjekorra lõpust. Rääkijaks oli priske punasenäoline sell, kellele paistis mu saamatus nalja valmistavat. Kusagil tõmbas keegi endale kolinal midagi kaela ja laps hakkas nutma. Olukord oli kõike muud kui romantiline.

„Ma lõpetan pool kümme,“ ütles Miia lõpuks, kuigi tundus, et ainult selleks, et ma ta rahule jätaks.

Noppisin letilt vahetusraha pihku, viskasin oma kauba kilekotti ja lahkusin juubeldades.

Meie tutvus arenes tasapisi. Miia paistis üksnes läbi häda taluvat, et ma õhtuti temaga mingil talle mõistetamatul põhjusel kaasa longin. Aga ma olin rõõmus tema seltskonna üle. Kõrvalt vaadates jätsime ilmselt koomilise mulje. Kõrgusin ta kohal nagu tuules õõtsuv hiidsekvoia ja tema oma napi meeter kuuekümnega sibas tusaselt mu kannul. Mul polnud aimugi, millest niisuguse vaikse, tõreda olekuga tüdrukuga rääkida ning kahtlesin kõvasti, kas mu putukavaimustus võiks talle mingil moel korda minna. Sestap püsisin enamiku ajast vait ja ümisesin endamisi. Vahel ajas see teda närvi.

„Kas sa võiks lõpetada? Sa ei pea üldse viisi,“ nähvas ta mulle.

Naeratasin, nagu oleksin saanud komplimendi. „Muidugi.“

Välisukse ees andsin toidukoti Miiale üle ja lubasin teda järgmisel õhtul samal ajal oodata.

„Nägemist, Andero,“ pomises ta mulle otsa vaatamata ja kadus kontsade klobinal trepist üles.

Pärast paarinädalast tutvust paistis umbusalduse jää Miias tasapisi sulama hakkavat. Ühel õhtul, kui olime taas tema majani jõudnud ja ma talle harjumuspäraselt koti ulatasin ning lahkuma valmistusin, peatas ta mind.

„Tuled sisse ka?“ Pilvehallid silmad takseerisid mind, kuid olin võimetu neis peituvat mõistma. Mingil põhjusel arvasin endiselt, et olen talle vastumeelt ja ta talub mind kõigest seetõttu, et tal pole midagi targemat teha. Miia näis sama üksildane nagu mina, kuid ei paistnud sellest numbrit tegevat.

„Hea meelega,“ olin pakkumisest üllatunud ja pärast kägisevaid trepiastmeid teisele korrusele ronimist avanes mu pilgu ees kirgast loojangupuna meenutav ereoranž uks, mille taga peitus Miia maailm.

See oli kõige veidram elamine, kus ma kunagi olin viibinud.

Miia kodu erines lausa kardinaalselt kõigest sellest, mille keskel olin üles kasvanud. Siin puudus kõik see, millega olin lapsepõlvest saati harjunud – läikivad metallist köögipinnad, laitmatult puhtad kiviplaatidest põrandad, süsteemne kord, maitsekus, viimase disaini mööbel, palju raamatuid ja head kunsti.

Esmane, mis mulle selgeks sai, oli see, et Miia armastab värve. Tooreid, jõulisi ja kriiskavaid kombinatsioone. Toonid ei sobinud omavahel, kuid moodustasid sellegipoolest mingi veidra, kuigi raskesti tõlgendatava terviku. Mööbel oli osaliselt ise tehtud, koosnedes üksteisega mittesobituvatest tükkidest, mõned saamatult erkpunaseks, tibukollaseks või türkiissiniseks võõbatud. Diivani ühe komponendina tundsin ära paar lihvimata puidust kaubaalust, mida katsid pehmendusena mõeldud hiigelsuured erksavärvilised padjad. Nende eredus lausa lõikas silma. Kõikjal valitses kirjeldamatu segadus. Põrandatel vedelesid riided läbisegi mandariinikoorte, tühjade pakendite, juukseklambrite, kilekottide ja muu träniga.

Veidral kombel tundsin end siin hästi.

„Teed soovid?“ küsis Miia, avas akna ja toetas koti ažuursinisele köögilauale, mille iga jalg oli ise värvi.

„Ikka.“

Teekann hakkas sahisema ja mõne aja pärast pisteti mu pihku võilillekollane paks savikruus, mille sisu lõhnas kummaliselt.

Mu pilku nähes Miia muigas: „See on loodustalu kraam. Ära põe, ma ei kavatse sind mürgitada. Vaarikas, aniis-iisopiürt, kibuvitsamari ja saialill.“

Istusin improviseeritud diivanile, jõin tassi lonkshaaval tühjaks ja tundsin, kuidas jook meeldivalt mu sisemust soojendas. Miia kolistas köögis ega pööranud mulle rohkem tähelepanu. Lasin tal rahumeeli tegutseda ja vahtisin ajatäiteks vastasseina katvat kõrvitsapildiga plakatit. See oli inetu ja mittemidagiütlev plakat, sama juhuslik, nagu pärineks kusagilt kaubanduskeskuse seinalt. Kollastes-sinistes toonides halvasti maalitud plätserdis, mida eales ei märka. Mõtlesin, et võib-olla on see mõeldud mingit seinas asuvat auku varjama. Tunnikese pärast, kui Miiast ikka veel mingit märki polnud ja mul plakati vahtimisest isu täis sai, panin tassi vaikselt lauale ja läksin ära. Nõnda kordus see nädalajagu päevi ja mõnikord tundus mulle, nagu harjutaks me mingit stsenaariumi, mis meil veel päris hästi välja ei kuku. Mul polnud harjutamise vastu midagi. Mul oli aega küllalt.


Pilt pärit siit.