Ilmunud on novell "Väsinud vihkamast"

Postitan tutvustuseks katkendi, mille leiab ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbrist, lk. 12-14. Täismahus loo leiad ajakirja kaante vahelt!

Põrnitsesin Milvi toa poikvel ust, mille tagant kostis vaikset meloodilist norinat ja teadsin, et ees ootab piinarikas nädalavahetus. Ilma kino, ilma sõpradeta, öökima ajava koirohuhaisu ja tapvalt igavate heietuste seltsis, mida suutsin vaid hambad ristis välja kannatada. Mälestused aegadest, mille vastu puudus mul igasugune huvi ja arusaam. Mulle oli alati meeldinud teadmine, et elan olevikus, mitte kusagil ammu olnus, kauges minevikus, millega mul polnud vähimatki seost ja millest heietamine ärritas mind.

Koorisin kartulid ära ja panin keema, tirisin kabelaua kohusetundlikult lagedale ning jäin ajaviiteks telefoni näppides ootama, et mu painaja end tagatoast lagedale veaks. Täpselt siis, kui päeva viimane punane kiir naabermaja plekk-katuse taha peitu libises, kääksatas toauks ning nähtavale ilmus Milvi.

„Sina, latseke, siin,“ näis ta mu kohalolust üllatunud. „Kas sul siis sõprade seltsis täna tegemist polegi?“

Vaikisin ega osanud midagi vastata. Tõdemus, et ma ainult ema nõudmisel kodus passisin, ei kiirustanud üle mu huulte libisema.

Milvi ei paistnudki vastust ootavat. Ta komberdas vaevaliselt tugitoolini ja vajus roidunult istuma, nagu oleks läbi teinud väsitava matka. Mõõtsin silmadega Milvi triibulises kodukleidis kuivetut, kühmu vajunud kogu ja mõtlesin, mis oleks olnud siis, kui kõik olnuks teistmoodi. Päikeseküllased suved kusagil kaugel Eesti teises otsas. Tolmus kümblevad külavaheteed, palju metsmaasikaid, põnev vana puumaja, mille kägisevaid treppe pidi üles-alla joosta, kriimulised päevitunud naabrilapsed, kellega sõprust sõlmida ja luuremänge mängida… See oli osa lapsepõlvest, mida mul polnud kunagi olnud ja mille järgi ma seniajani polnud taibanud igatsedagi. Olin läbinisti linnalaps, kes kartis lehmi ja kõrge heina sees uitamist. Keegi, kelle suvedesse kuulus päikesekuumuses sulava asfaldi tõrvalehk, autode liiklusvoos laveerimine ja sukeldumine tänavail voolavasse värvilisse inimjõkke, mille keskel end turvaliselt ja mugavalt tunda.

„Ma tean, et sa ei salli mind,“ ütles Milvi korraga. „Ega sinna saagi midagi parata. Pole olnud õnne sind tunda ja nüüd, mil oled juba suur, on mul tunne, et ei oskagi sinutaolise kena noore inimesega käituda.“

„Mis te emaga riius olite?“

„Ta pole sulle rääkinud?“

Raputasin pead.

Milvi muigas. „Nii tema moodi. Su ema ongi alati väga kinnine olnud ja oma mured enda teada hoidnud. Ma ei teadnud kunagi, mida ta sisimas mõtles või tundis. Aga kui ta pole rääkinud, ega siis minagi taha seda teemat puudutada. Meid on tehtud erinevast puust ja mis möödanik, las sel parem minna.“

Nihutasin kabelaua püüdlikult lähemale, aga Milvi ainult muigas ja lõi käega. „Jäta see. Ei tunne mina selle vastu suuremat huvi kui sina. Kõigest su ema püüe mu päevi sisustada. Aga kas tead, vanainimesel pole ilmaski igav. Elu on olnud pikk ja mõtteainet palju.“

Ootasin, ise sisimas kaitsekrambis, et Milvi tuleks jälle lagedale mõne uudishimuliku isikliku küsimusega, millele mul polnud vähimatki tahtmist vastata. Ent ta lausus sootuks muud.

„Ma ju tean, kullake, et olen teil kõigest tülinaks ees. Ei oska siin peenes linnakorteris istuda ega astuda, kõik on võõras ja harjumatu. Aga tea, et mu siia kolimine polnud minu, vaid sinu ema otsus. Tema korraldas kõik ega leidnud mahti küsidagi, mida mina asjast arvan.“

„Ta tõi su vastu tahtmist siia?“ imestasin, aga samas tundsin otsekohe ära ema käitumismustri. Just nõnda tavatseski mu ema enamasti talitada – enda äranägemise järgi ja teiste arvamusega arvestamata.

 Milvi laiutas allaandvalt käsi. „Mis mul vastu hakata? Oma kodu on igaühele armas, aga jaksu jääb iga päevaga üha vähemaks. Ei jõua enam poodi leiva ega keldrisse moosipurgi järele.“

Ülejäänud õhtu Milvi aina rääkis ning mina kuulasin, tundmata korraga vähimatki kärsitust ja tülpimust. Kuulsin aegadest, millest olin senini lugenud ainult ajalooõpikutest ning räägitu mõjus igava õpikulektüüri kõrval kirjeldamatult elava, värvilise ning haaravana. Mu vastas istuv kõhetu vana nainegi tundus ühtäkki pigem köitva vestluspartneri kui tüütu majalisena. Kellenagi, kellest ma märksa rohkem teada oleks tahtnud, kui seni teadsin. Kellenagi, kelle küpsetatud pannkooke oleksin soovinud pühapäevahommikuti maitsta, kellele pilte joonistada ja kelle kapis kommide kallal krõbistada.

„Oh, pagan!“ meenus mulle korraga midagi. Hüppasin ehmunult püsti ja kiirustasin köögi poole.

„Mis lahti?“

„Kartulid!“

Niipea, kui köögiust paotasin, ähvardas paks sinine suits mu jalust niita. Rebisin akna lahti ja lennutasin potil kaane pealt. Vesi oli ära keenud ning kartulid mustadeks krimpsus ploomideks kõrbenud.

Milvi ainult naeris, tedretäpid pruunijumelises näos säramas, ning soovitas pitsat tellida.

„Sulle tõesti sobiks?“ üllatusin ja tundsin samal ajal kohmetust oma kehvade perenaiseoskuste pärast.

„Noo, ega ma nüüd nii muldvana ka pole, et tänapäeva noorte toit süüa ei sünni.“

„Kena kuulda,“ laususin kergendusega. „Ma lippan siis poodi.“

 Sõime otse karbist ja igasuguse tseremoonitsemiseta, jõime peale mullivett, naersime ning mu äsjaleitud vanaema hakkas mulle üha enam meeldima.

„Milline oli elu sinu lapsepõlves? Milliseid mänge lapsena mängida armastasid? Kus koolis käisid? Kuidas oma vanematega läbi said?“ Nüüd olin mina see, kelle küsimustelaviinil ei näinud lõppu tulevat ning Milvi vastas kõigele pikalt-laialt ning hea meelega.

„Võta,“ ütles Milvi õhtu lõpus ja pistis mulle pihku pisikese hõbedase prossi, mille sees sätendas suur sinine kivi. „Midagi mälestuseks. Rikas pole ma kunagi olnud, kuid tänu taevaisale pole ka millestki puudust olnud. Ehk tuleb seda vaadates meelde, et sul oli teinegi vanaema.“