Kell
tiksub laupäeva keskpäeva. Kuigi kalender näitab alles mai lõppu,
täpsemalt siis 24ndat kuupäeva, kõrvetab päike halastamtu
suvekuumusega. Uuele sadamahoonele lähenedes kostab kõrvu muusikat,
melu ning valjuhääldist kõlab ergutav hääl, mis annab teada
peatselt algavast suursündmusest – Kärdla sadama taasavamisest.
Kiviplaadid
kiirgavad soojust, valged jahid loksuvad hiiglaslike veelindudena kai
ääres reas, muist neist kaunistatud värviliste lipukestega, osad pilkupüüdvate ornamentidega. Eemalt
paistab laste mänguväljak, kus väikesed külalised endale kiigel hoogu annavad,
avatud on kohvik, mille hämarasse sisemusse sattudes leian eest
kurbliklõbusat viisi mängiva rännumehe-moega lauliku, uudistan
fotonäitust ning jahtklubi, ekslen kukekommidekuhilate, päikese käes säravate murelitopsikute ja õhupallide vahel, tervitan tuttavaid ja vaatan võõraid.
Sadama territooriumil on õhku ning avarust on palju, samuti neid, kes uudistama tulnud – nii
linnasaksu kui maainimesi, lapsi ja vanu, sekka ka mõni karvane
neljajalgne, kes päikesesoojas rõõmsasti lustib ja enda
liigikaaslastega moe pärast tutvust teeb. Kõlavad sõnavõtud ning
kirikuõpetaja pühalik hääl õnnistab vastse merevärava
pühakirjasõnadega sisse.
"See
on mitte aasta tegu, vaid sajandi tegu," kiidab
Hiiu vallavanem Georg Linkov ja tema hääles heliseb selgesti tuntav
uhkusenoot.
Hea
meel näib olevat kõigil – nii neil, kes oma rikkaliku
käsitöötoodangu laudadele laiali laotanud ja ostjaid naeratades
lähemale meelitavad, kui ka pitsiliste päevavarjudega ringi
jalutavatel turistidel, kes mobiiltelefonidega pilte klõpsivad ja
oma karvaseid sõpru jõudumööda ohjes hoida üritavad.
"Palju
õnne!" hüüab mulle rinnas lehviva oranži lilleõiega möödajalutav Hiiu Lehe peatoimetaja Harda Roosna. Kuna hetkeks jään
teda tummalt tunnistama ja mõttes aru pean, kas ta pidas silmas mu möödunudkuist sünnipäeva, lisab ta naeratades: "Sadama avamise puhul!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar