Kevadisi kirjanduslikke hetketegemisi

Ilmunud on novell "Torm paradiisis", mille leiab värskest ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumbrist.

Niisiis, eelviimane lugu Pärdi-Piia sarjast, mis kulmineerub finišiga maikuus, mil täitub ühtlasi täpselt neli aastat igakuist kaastööd publitsistikaväljaannetele. Siinkohal olekski võib-olla aeg panna väärikas punkt lühilugude kirjutamisele ja keskenduda järgmise, romaani-mõõtu raamatu väljaandmisele, mille lõplikku pealkirja ma ikka veel ei tea. "Tupiktänavas" ei kõla võib-olla kõige paremini, kuigi sisuliselt on tegu just nimelt peategelase teatava sisemise tupikseisus viibimisega. Tihtipeale võib suisa äärmuseni erineda see, kuidas teised näevad meie elu ja kuidas see tegelikkuses on. Ses mõttes on igasugune kadetsemine ja kiibitsemine tarbetu. 

Mõnes mõttes on tegu omamoodi kummalise olukorraga, kuna müün seda käsikirja neljandat korda, eelnevalt on Piia lugu ilmunud järjejutuna nii ajalehes kui kahes ajakirjas. Aga kui sõnadel on turgu ja just seda mõttekäsitlust korduvalt lugeda tahetakse, antagu minna. Enamasti polegi ette ennustatav, mis kõige edulisemalt müüb. Raamatuna jõuab sõnum kahtlemata palju suurema lugejaskonnani. Tegelikult läks päris hästi ka mu debüütromaanil "Lepatriinupüüdja" (Kuma) ja "Ruubeni liblikate" (Varrak) sarjal. Läbi on müüdud ja nüüd veel vaid raamatukogudes saadaval "Martin Greeni juhtum" (Tänapäev, romaanivõistlus aastal 2011). Eks inimsuhted mis iganes kastmes ja võimalus end samastuda on alati aktuaalsed olnud. Pealegi saan siis mahuka ajakirjapaki, mis praegu elutoapõrandal punutud korvis seisab ja vaikselt raskuse all kiiva kiskudes üle ujutab, tuues igakuist lisa ilmunud lektüüri näol, kuhugi kõrvalisemasse kohta eest ära panna. On lihtsalt komme koguda ilmunut. Kolm raamatut võtavad ilmselgelt palju vähem ruumi. 

Võiksin mõtteis ritta panna ideid ja teha vaikset eeltööd suvise lasteraamatu kirjutamise tarbeks. Samuti kirjutada valmis teise novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" tagakaaneteksti, millest hetkel pole veel sõnakestki olemas. Tahaksin, et see tuleks midagi mõjusat, mitte niisama mingid kehvapoolsed tagakaanele visatud read. Kogun mõtteid. See tähendab, tegelen hoopis muuga ja ootan, millal sellekohane mõte küpseb. Kaas tuleb tõenäoliselt pilkupüüdev ja maaliline, kirjastaja ja kunstnik otsustasid vastutulelikult lähtuda justament minu nägemusest ja soovitatud värvigammast. Kunstiarmastajana on mul jätkuvalt harjumus pakkuda välja omapoolne versioon kaanekujundusest.
Korrektuuriga nägin vaeva võib-olla enim, kui ühegi teise raamatu puhul, toimetaja käib teksti oma pilguga veelkord üle ja praegu ongi tööjärg teise novellikogumikuga "Tuulemüüja tütar" sealmaal. 

Mõistagi pole mu otsus novellide kirjutamisega vahet teha või päris punkt panna, lõplik. Eks see oleneb suuresti mu isiklikust ajareservist ja jõuvarudest. Inspiratsioon, noh, see on õhus igal juhul. Nädalavahetust olen üpris rahulolevalt veetmas lugedes. Kui jälle üks käsikiri toimetet, tundub õiglane ja isegi vajalik korraks aeg täielikult ja igasugu süümepiinadeta maha võtta, eelkõige enese laadimise mõttes. Tegu on ju ikkagi pikaajalise ja pingelise, tohutu vaimse töö ning enesest äraandmisega.
Lugesin Armin Kõomäe "Lui Vutooni", mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu viimasel romaanivõistlusel esikoha. Teos pakkus päris nauditava lugemiselamuse, seda just keelelises mõttes. Kui inime oskab end nõnda rikkalikus ilukirjanduslikus keeles nõnna mitmekülgselt väljendada, lugejat aimamisi provotseerida ja muuhulgas mänglevalt iseenda üle naerda, on ta mõistagi esikohta väärt. Harva satub kätte raamat, mis keeleliselt sedavõrd meeldiks. Ajapuudusel ma ise ei osalenud, kuigi sellekohane mõte oli küll.

Mis seal´s ikka. Kena kevadet. 


Pelk illustratiivne foto: J. Robison