teisipäev, 29. märts 2016

Kuidas kirjutada novelli?


Üldjuhul pole ma inimene, peaks oluliseks teistele rohkesti õpetussõnu jagada. Kuid kui seda soovitakse, siis omapoolse vastutulekuna võin üht-teist loomulikult kirja panna. Julgustuseks - olen kirjutanud novelle ajakirjades avaldamise tarbeks igakuiselt neli aastat järjest ja peagi on minult ilmumas raamatuna teine novellikogumik. Senise seisuga on hetkel kokku minult ilmunud kaksteist ilukirjandusteost. Julgustav, mis? Ei? Oled mures oma kirjandushinde pärast või võtnud pähe hullumeelse mõtte saada kirjanikuks? Mõistetav. Miks mitte? Kõige kõrgemalt lendavadki need, kes söandavad suurelt unistada. Internetis levib ju igasugu veidraid õpetusi, alustades munakeetmise juhistest ja lõpetades lõhkeseadme meisterdusega. Miks siis mitte rääkida lähemalt millestki mõistuspärasemast? Näiteks kirjutamisest. :)
Niisiis, kuidas kirjutada novelli ehk lühilugu ja kuidas seda teha nõnda, et lugeja esimeste ridade peale norinal magama ei jääks või ei annaks endale hinges lubadust enam mitte eales ühtegi sinu kirjutatud vaimuvälgatust lugeda? Vaatame.

Vikipeedia ütleb, et novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, mille lõpus on puänt. Loogiline, eks? 
Võime Vikit uskuda? Ikka võime. Aga mis edasi? 
Võib-olla tasuks kätte võtta kõigepealt mõne tunnustet autori teos. Lugege maitsest lähtuvalt Kafkat, Edgar Allan Poe loomet, August Mälki, Tsehhovit, Tuglast, Valtonit ja teisi. Ka uuemaid, värskemaid tegijaid. Uurige, vaadake, kuidas keegi on öelnud. Inspiratsioon on õhus. Ei ole? On ikka. Contra väitis kunagi, et isegi ajaleheuudised inspireerivad. Tee silmad lahti ja näe, tunneta. Kirjutamine on suuresti tunnetatuse küsimus. Kui sul on tõmme pigem numbrite maailma poole, siis äkki tegeled vale valdkonnaga. Mitte, et üks peaks ilmtingimata välistama teise. Ei pea. Proovida ikka võib. 

Oluline on seejuures, mida sa ISE tahad maailmale oma jutustuse läbi öelda. Kirjutada pelgalt kirjutamise pärast ei ole suurt mõtet, kui ehk vaid seetõttu, et saada keskpärane kirjanduse hinne. Aga me keegi ei taha ju olla keskpärased, ega? Enda läbielatu kajastamine mõjub enamasti kõige loomulikumalt, kuna sel puhul on võimalus toetuda iseenese vahetutele emotsioonidele. Suudad neid ka edasi anda? Tore. Ära ainult liiale mine. Ütle alati vähemaga rohkem. Pikki heietusi ei viitsi keegi lugeda ja nendega ennast samastada on veel võimatum.


Kuidas alustada?
Õiged sõnad tulevad enamasti ise ligi. Taba ära hetk, mil oled puhanud ja mõtteid kogunud. Võid eelnevalt peas valmis mõelda kogu jutustuse sündmustiku, võid ka loota, et see sünnib kirjutamise käigus. Mingid tugipunktid võiks siiski enne alustamist olemas olla. Kasvõi õige emotsioon, et nüüd tahan öelda seda. Väljendusvõimalus sõnade abil on tohutu. Taju kirjutades seda kõikvõimsust, seda, et olete millegi ainulaadse looja, mida pole veel maailmas olemas. Hirmutav? Ei. Kui kardad, saa kõigepealt üle hirmust, mida teised arvata võivad. Teised arvavad nagunii. See aga ei puutu sinusse, eriti, kui tegu pole konstruktiivse kriitikaga. 

Kirjutamine peaks tagama kui just mitte hea tunde, siis vähemasti kergenduse välja öelda midagi enda jaoks olulist. Õigete sõnade kooslus on muusikana magus. Õiged sõnad ja õige emotsioon moodustavad tekstis kauni voolavuse. Kui kirjutad vastu tahtmist ja ennast poolvägisi sundides, tunneb lugeja selle iga kell ära. Sa ei ole veenev ja punkt. Ürita uuesti ja parema meelestatusega. Mõni teine päev. Võta aeg maha, mõtiskle, juurdle, ole eemal. Eemalt näeb kõike selgemini kui otsapidi protsessis sees olles.


Sõnad annavad võimaluse kirjutada mis tahes emotsiooni nõnda mitmetahuliseks ja eriliseks, kui vaid ise soovid. Tähtsaim on idee, mille ümber erinevate keeleliste kujunditega luua enda isiklik lugu. Põhimõtteliselt on novell romaani lühem variant. Kõik tuleb ära öelda lühidalt, ilma pikkade kõrvalliinide ja lohisevate lauseteta, rohkete tegelasteta.
 
Head abimehed, mida valehäbita tarbida, on e-sünonüümisõnastik ja õigekeelsussõnaraamat. Kui kõhkled, kontrolli. Kontrolli alati, isegi, kui arvad, et tead. Pole midagi silma jaoks häirivamat ja ebamugavamat ei autorile ega lugejale, kui trükki jõudnud kirjaviga. Eesti keel on erakordselt nüansirikas ja keeruline, eriti algajale sulesepale. Mõistlik inimene reeglina oma viga ei korda. 

Igal lool on oma tempo, rütm, mis mõjub algupärasena, ühe hooga kirjutatuna, kõige ehedamini. Pole mõtet esialgsest loost teha hiljem täiesti uut – kuigi stiililt võib-olla etemat – lugu. Ära mine liiale kujundlikkusega, see väsitab lugeja silma ja loetava mõte muutub häguseks. Ole konkreetne. Keeleline lihvimine on olemuselt lõputu töö. Ilukirjanduslik tekst on miski, mida võiks lõpmatuseni ümber kirjutada. Paaripäevaste intervallidega leiaks ikka, mida lisada, muuta, parendada, värskem vaatenurk luua, mõni sobivam sõna lisada. Jäta see viimaseks. Kirjuta kogu lugu valmis ja alles siis tegele keeletoimetamisega. Kui oled saanud kirjastusega kaubale, siis jäta midagi teha ka toimetajale. Ta ei kirjuta sinu eest lugu ära, kuid mõistlikest soovitustest on alati abi. Siinkohal ei tasu olla ülbe ega iseteadev. Nad teavad niigi, et loo autorina on rool sinu käes, kuid oluline on teha koostööd ja kuulata ära ka kõrvalseisja arvamus. Samuti võid anda oma kirjatükki mõnele sõbrale lugeda. Kõrvaltvaataja silm võib sageli näha seda, mille peale sa ise tulla ei oska. Siiski usalda enda sisetunnet. Sa ise tead kõige paremini, mida oma sõnadega öelda tahtsid. Ära lase oma mõtet väänata teiseks. 

Vaata, et su loos oleks piisavalt pinget. Tegelaste rohkus ei ole oluline, kõike saab ära öelda ka paari tegelase kaudu, kuid lugu peaks lugeja tähelepanu algusest lõpuni hoidma. Kuidas see kirjandustunnis õpitu kõlaski? Teemaalustus - teemaarendus- kulminatsioon- lõppsõna. Algus ja lõpp võiksid olla lühikesed. Ära heieta. Kasuta dialoogi, seegi hoiab ärkvel.
Ühel hetkel tuleb siiski otsustav punkt panna. Kõik. Austa iseenda algset ideed ja ära püüa seda üle vindi keerata ja keeleliselt kunstlikuks ning ilukõneliseks muuta. Seetõttu võib algsest sõnumist ja mõttest nii mõndagi kaduma minna ja üksteise otsa lükitud säravad fraasid mõjuda ei millegi enama kui kunstliku ja väheusutavana. 


Kas neile meeldib või ei meeldi? Seda ei saa kunagi ette teada. Kui ise jääd rahule, oled teinud kõik enesest oleneva, oled kuulanud ära toimetaja ja sõprade soovitused ja lähtunud iseenda õiglasest sisetundest, kurnanud ära sõnastikud ja veetnud mõned uneta ööd, võib loota parimat. Kui sa ka novelliauhinda ei saa, pole lugu. See on ju alles algus ja kõik ei peagi võitma. Oled midagi korda saatnud. Palju õnne! Kui see tagas eduelamuse ja rahulolu, oled õigel teel.







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar