Novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" tagakaaneteksti pikem versioon

Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut andvat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad? Usume seda kaugelt rohkem kui iseennast? Olemuslik heitlus ja eksistentsiaalsete vastuste otsimine küsimusele, kes me siis õigupoolest oleme - kas need, kelle arvame endid olevat või need, kelleks meid peetakse, on paljudele omane. Seda eelkõige ajastul, mis toodab üha enam pinnapealsust ja jätab identiteedikriisis tihtipeale üksi ning hätta. Vahel on meil hea meelgi, kui õnnestub maailm ära petta. Peaasi, et ei peaks silmitsi seisma ja tutvuma inimesega, kes seesmiselt ollakse. Kuid segadus süveneb ja sellest vabanemiseks otsitakse aina meeleheitlikumaid vahendeid. Miski pole päriselt see, mida sisimas vajatakse. Kuid mis see on, seda ei teata. Võib-olla pole seda olemaski.
Ühel hetkel saabub säärase enesepetu tulemusena murdepunkt. Eesriie käriseb keskelt pooleks ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sageduse segajateta vaatajani. Kas see, mida seal näeme, meeldib meile? Kas tunneme enese ja enda tegeliku väärtuse alles nüüd täies mahus ära? Mõistnud, kui jahmatavalt valesti me seni kõigest aru oleme saanud - eelkõige iseendast -, mis juhtub siis?
Midagi imeliselt olulist.