Aga loost enesest... Olen ju minagi selle legendaarse nõuka-aja laps, kel toonasest ajastust mäletada nii mõndagi. Kas just tõepärast, pigem läbi lapsepõlve illusoorse prisma nähtuna, mil tähelepanu oli hoopis kõrvalistel detailidel kui süngevõitu tervikpildil, mida ajastu vaim endas sisaldas. Aga siiski... Siin mu lugu on, lugemiseks ka blogi vahendusel. Kuhu ja kelle tarbeks, kas ja millal trükisõnana ilmub... sellest hiljem. Pilt, mille loo juurde valisin, on üpriski meelevaldne ja juhuslik, pigem peegeldus kui tõelisus. Nagu elugi sellal.
Lapsepõlvemälestusi sovhoosiajast
Kiiri Saar
Minevikust
on mul meeles nii mõndagi. Eelkõige suur valge sovhoosimaja, mille õue
täitis alailma arvukas lastepere, nende lõbusad tegemised ja
põnevus, mis ei tahtnud eales lõppeda. Pisikesed rohelised pärnad,
mis maja taha kasvama pandi ja mis on nüüdseks juba jahmatavalt
suurteks puudeks sirgunud, esimeste kevadlehtede õrnroheline haprus, mis üha katsuma kannustas.
See, kuidas avastasin tõhusa viisi lumest korpas kinnaste
puhastamiseks – neid tuli tõmmata mööda majaseina ja krobeline
krohvikord hõõrus lumetükid kindavilla küljest ajapikku viimse
kübemeni maha. Vahel sai niiviisi tervele majale ring peale tehtud.
Asjaolu, et ühes omapärase lume-eemaldusviisiga ka kinnas lõpuks
viledaks kulus, oli muidugi pisut jahmatav ja ette ennustamatu. Kuid
olemas olid tublid vanaemad, kes aiva mustrilisi käpikuid juurde
kudusid, üks soojem ja ilusam kui teine.
Puhuti meeldis mulle Pipi Pikksukana aardeid otsida ja alatasa leidsingi midagi. Oli selleks siis murdunud varrega maalikirjaline puulusikas või merevaigukarva plastmassämblik, mis vastu valgust vaadatuna tundus imetabane ja muinasjutulik. Iga leidu, mis täiskasvanute pilgu läbi võis paista tühitähi, tuli põnevusega uurida. Seesuguse väikeste avastuste näol oli mu lapsepõlv täis pikitud seletamatuid imesid, mil rahuloluks piisas väga vähesest. Pidev seiklus- ja avastusjanu toitis uudishimu ja andis tõuke üha uute mängude ja ettevõtmiste väljamõtlemiseks.
Meeles on sovhoosimaja juures kasvavad hiigelsuured tammed. Küllap seetõttu ongi tamm mu lemmikpuu – armastan tema elujõudu, tugevaid ja tormituultele vastupidavaid oksi, toredat krobelist koort ning sügiseti maad täitvat tõrupuru, mille kallal oli tore nokitseda. Mida kõike sai neil puudel turnides ette võetud! Veetud okste vahele üles nukutekke ja kohvikanne, peidetud puu sopilisse õõnsusesse leitud aardeid, küllastumiseni mängitud ja raamatuid loetud. Isegi kevadist eksamipalavikku sai leevendatud puu otsas õppimisega, kuna tundus, et sedaviisi jääb paremini meelde.
Üheks sovhoosimaja laste suursündmuseks oli mängumaja ehitamine, mille valmimisele elasid kaasa kogu küla lapsed. Ikka tuldi kokku, kui juhtus midagi huvitavat. Mobiiltelefone polnud kellelgi, aga uudised levisid kulutulena. Mäng algas juba siis, kui püsti oli alles maja karkass. Mäletan palavat suvepäeva, mil päike kõrvetas halastamatu jõuga ja küpsetas õuele tulnud laste õlad ja näod kiiresti punaseks ja valulikuks. Kellegi loominguline hooliv käsi sidus maja tugipostide ümber viluvarjuks valged linad, mis pakkusid mõnusat leevendust päevasooja eest, lehvisid tuules toredasti ja lõid majasviibijaile mõnusa õhulise meeleolu. Omamoodi tore käeharjutus oli värvimine, pintsli sai kätte igaüks, kes seda vähegi hoida jaksas ja värvivaliku osas võis rakendada piiramatut inspiratsiooni. Kui mängumaja päris valmis sai, kujunes sellest laste armastatuim mängupaik, kuhu tassiti rohmakas nukumööbel, laotati põrandale tekke-patju ja mille akna all sai hilise õhtuhämarani, mil silm veel vaevu ridu seletas, raamatut loetud. See oli õdus ja turvaline pelgupaik, natuke päriskodu moodi, aga hulga huvitavam, kuna maja ainukesteks elanikeks olid külalapsed ja täiskasvanud meie mängudesse enamasti ei sekkunud.
Nõnda mäletangi lapsepõlvest eelkõige mängu suurt ja lõppematut põnevust, mis täitis kõiki mu päevi, hoolimata ilmastikust või aastaajast, võimatu oli mängimisest tüdineda. Alailma juhtus midagi haaravat, mis hoidis meid õues viimase võimaluseni. Teinekord ei raatsinud me isegi tuppa õhtust lastesaadet vaatama minna, kuna kartsime, et pärast seda ei lubata enam õue. Meisterdasime ise vibusid ja veetsime lõputult aega noolte õhku lennutamisega, võrdlesime, kelle oma kuhu ja kui kaugele lendas, olgugi, et tegu oli kõigest kõverike puuoksakestega; luurasime mõnda meile huvitavana tunduvat inimest või käisime niisama seltskonniti küla peal uitamas. Minu lemmikpaik oli jõeäär koolimaja juures ja küla piiridest väljas asuv sinilillepark. Esimeste siniste õienuppude leidmine leheprügi seest oli kindel kevademärk, milleta üks õige kevad tulla ei saanudki.
Kui meie maja lapsi haaras keksumänguvaimustus, siis tiriti ema õmblustarvikute sahtlist lagedale viimane kui jupike pesukummi ja sõlmiti keksunööriks. Mõnikord oli see kokku lapitud eri värvi jupikestest ja seda, kellel sattus olema ilus uus, ühes tükis nöör, vaadati austusega. Õu oli täis hüppavaid lapsi ja õhk hasarti. Sellele mõeldes tundub suisa ebaloomulik, kui kõrgele ma olin vilumuse tulemusena lõpuks võimeline hüppama, nii et mitte keegi ei tahtnud enam minu vastasvõistkonnas olla.
Talviti oli mu kireks oodata sobivat sulailma, et siis lumest kokku mätsida liumägi ja kallata see üle veega, mis sai suure entusiasmiga kohale tassitud teise korruse korterist. Oh seda rõõmu, kui öö tõigi oodatud külmakraadid ning järgmisel päeval oli veega mätserdatud lumest saanud tõeliselt tore lustimispaik! Olgugi, et tegu oli kõigest ühe miniatuurse mäekesega, ei lakanud lõbu ealeski ja kõik lapsed, kellel vähegi maja juurde asja, ei jätnud kunagi juhust kasutamata, et liumält alla lasta. Meeles on hiigelsuur lumest elevant, mille ehitusest ka täiskasvanud osa võtsid ja mille mastaapsus tundus toona tõeliselt erakordne.
Ka täiskasvanud tundusid meile, lastele, omamoodi põnevad, igaüks isesugune. Huvitav oli nende toimetamisi jälgida, oli selleks siis puude lõhkumine või ladumine, loomade söötmine või lillepeenra rohimine. Salaja sai mulda ilutaimede vahele kasvama pistetud hiigelsuur kartul ja loodetud sügisel head saaki. Ikkagi enda esimene katsetus, mille üle uhke olla. Pettumus oli päris pirakas, kui sügisel avastasin peotäie ploomisuurusi mugulaid. Ei saanud ju kuidagi võimalik olla, et ühe priske kartuli järeltulijad olid nõnda nigelad! Arvestasin ikka vähemasti ämbritäiega. Õhtuti kogunes majarahvas tihtipeale suure tammepuu alla pingile juttu ajama. Laste rõõm paisus mõõtmatult suureks siis, kui kohalik muusikalembene traktorist tõi välja lõõtspilli ja lõi lahti reipa rahvaliku viisi. Siis omandas õhtu iseäranis intensiivse värvingu. Mõned hakkajamad majalapsed söandasid ka ise üles astuda, hiljem kasvasid sellest välja kontserdid ja kodukootud missivalmised. Kõigil oli lõbu laialt.
Lõpetuseks võiksin nentida, et olid ajad, mis oma eheduses enam kunagi ei kordu. Paljud lapsepõlvemängud ja -tegemised on üle kolinud nutiseadmetesse ja elu palju irreaalsem ning inimesed üksteisest distantseerunumad. Palju ehedust on lootusetult ajahõlma vajunud. Kas märkame veel vihma värve, tuule puudutust, vikerkaart, sügise esimest seent või talve algust kuulutavat habrast lumehelvest? Kuid igal ajastul on oma kordumatu muster, mille täit tähendust ja võlu mõistamegi alles aastakümnete möödudes. Kindlasti polnud kõik kaugeltki nii lilleline, kuid meelel on kombeks mäletada eelkõige head.
Puhuti meeldis mulle Pipi Pikksukana aardeid otsida ja alatasa leidsingi midagi. Oli selleks siis murdunud varrega maalikirjaline puulusikas või merevaigukarva plastmassämblik, mis vastu valgust vaadatuna tundus imetabane ja muinasjutulik. Iga leidu, mis täiskasvanute pilgu läbi võis paista tühitähi, tuli põnevusega uurida. Seesuguse väikeste avastuste näol oli mu lapsepõlv täis pikitud seletamatuid imesid, mil rahuloluks piisas väga vähesest. Pidev seiklus- ja avastusjanu toitis uudishimu ja andis tõuke üha uute mängude ja ettevõtmiste väljamõtlemiseks.
Meeles on sovhoosimaja juures kasvavad hiigelsuured tammed. Küllap seetõttu ongi tamm mu lemmikpuu – armastan tema elujõudu, tugevaid ja tormituultele vastupidavaid oksi, toredat krobelist koort ning sügiseti maad täitvat tõrupuru, mille kallal oli tore nokitseda. Mida kõike sai neil puudel turnides ette võetud! Veetud okste vahele üles nukutekke ja kohvikanne, peidetud puu sopilisse õõnsusesse leitud aardeid, küllastumiseni mängitud ja raamatuid loetud. Isegi kevadist eksamipalavikku sai leevendatud puu otsas õppimisega, kuna tundus, et sedaviisi jääb paremini meelde.
Üheks sovhoosimaja laste suursündmuseks oli mängumaja ehitamine, mille valmimisele elasid kaasa kogu küla lapsed. Ikka tuldi kokku, kui juhtus midagi huvitavat. Mobiiltelefone polnud kellelgi, aga uudised levisid kulutulena. Mäng algas juba siis, kui püsti oli alles maja karkass. Mäletan palavat suvepäeva, mil päike kõrvetas halastamatu jõuga ja küpsetas õuele tulnud laste õlad ja näod kiiresti punaseks ja valulikuks. Kellegi loominguline hooliv käsi sidus maja tugipostide ümber viluvarjuks valged linad, mis pakkusid mõnusat leevendust päevasooja eest, lehvisid tuules toredasti ja lõid majasviibijaile mõnusa õhulise meeleolu. Omamoodi tore käeharjutus oli värvimine, pintsli sai kätte igaüks, kes seda vähegi hoida jaksas ja värvivaliku osas võis rakendada piiramatut inspiratsiooni. Kui mängumaja päris valmis sai, kujunes sellest laste armastatuim mängupaik, kuhu tassiti rohmakas nukumööbel, laotati põrandale tekke-patju ja mille akna all sai hilise õhtuhämarani, mil silm veel vaevu ridu seletas, raamatut loetud. See oli õdus ja turvaline pelgupaik, natuke päriskodu moodi, aga hulga huvitavam, kuna maja ainukesteks elanikeks olid külalapsed ja täiskasvanud meie mängudesse enamasti ei sekkunud.
Nõnda mäletangi lapsepõlvest eelkõige mängu suurt ja lõppematut põnevust, mis täitis kõiki mu päevi, hoolimata ilmastikust või aastaajast, võimatu oli mängimisest tüdineda. Alailma juhtus midagi haaravat, mis hoidis meid õues viimase võimaluseni. Teinekord ei raatsinud me isegi tuppa õhtust lastesaadet vaatama minna, kuna kartsime, et pärast seda ei lubata enam õue. Meisterdasime ise vibusid ja veetsime lõputult aega noolte õhku lennutamisega, võrdlesime, kelle oma kuhu ja kui kaugele lendas, olgugi, et tegu oli kõigest kõverike puuoksakestega; luurasime mõnda meile huvitavana tunduvat inimest või käisime niisama seltskonniti küla peal uitamas. Minu lemmikpaik oli jõeäär koolimaja juures ja küla piiridest väljas asuv sinilillepark. Esimeste siniste õienuppude leidmine leheprügi seest oli kindel kevademärk, milleta üks õige kevad tulla ei saanudki.
Kui meie maja lapsi haaras keksumänguvaimustus, siis tiriti ema õmblustarvikute sahtlist lagedale viimane kui jupike pesukummi ja sõlmiti keksunööriks. Mõnikord oli see kokku lapitud eri värvi jupikestest ja seda, kellel sattus olema ilus uus, ühes tükis nöör, vaadati austusega. Õu oli täis hüppavaid lapsi ja õhk hasarti. Sellele mõeldes tundub suisa ebaloomulik, kui kõrgele ma olin vilumuse tulemusena lõpuks võimeline hüppama, nii et mitte keegi ei tahtnud enam minu vastasvõistkonnas olla.
Talviti oli mu kireks oodata sobivat sulailma, et siis lumest kokku mätsida liumägi ja kallata see üle veega, mis sai suure entusiasmiga kohale tassitud teise korruse korterist. Oh seda rõõmu, kui öö tõigi oodatud külmakraadid ning järgmisel päeval oli veega mätserdatud lumest saanud tõeliselt tore lustimispaik! Olgugi, et tegu oli kõigest ühe miniatuurse mäekesega, ei lakanud lõbu ealeski ja kõik lapsed, kellel vähegi maja juurde asja, ei jätnud kunagi juhust kasutamata, et liumält alla lasta. Meeles on hiigelsuur lumest elevant, mille ehitusest ka täiskasvanud osa võtsid ja mille mastaapsus tundus toona tõeliselt erakordne.
Ka täiskasvanud tundusid meile, lastele, omamoodi põnevad, igaüks isesugune. Huvitav oli nende toimetamisi jälgida, oli selleks siis puude lõhkumine või ladumine, loomade söötmine või lillepeenra rohimine. Salaja sai mulda ilutaimede vahele kasvama pistetud hiigelsuur kartul ja loodetud sügisel head saaki. Ikkagi enda esimene katsetus, mille üle uhke olla. Pettumus oli päris pirakas, kui sügisel avastasin peotäie ploomisuurusi mugulaid. Ei saanud ju kuidagi võimalik olla, et ühe priske kartuli järeltulijad olid nõnda nigelad! Arvestasin ikka vähemasti ämbritäiega. Õhtuti kogunes majarahvas tihtipeale suure tammepuu alla pingile juttu ajama. Laste rõõm paisus mõõtmatult suureks siis, kui kohalik muusikalembene traktorist tõi välja lõõtspilli ja lõi lahti reipa rahvaliku viisi. Siis omandas õhtu iseäranis intensiivse värvingu. Mõned hakkajamad majalapsed söandasid ka ise üles astuda, hiljem kasvasid sellest välja kontserdid ja kodukootud missivalmised. Kõigil oli lõbu laialt.
Lõpetuseks võiksin nentida, et olid ajad, mis oma eheduses enam kunagi ei kordu. Paljud lapsepõlvemängud ja -tegemised on üle kolinud nutiseadmetesse ja elu palju irreaalsem ning inimesed üksteisest distantseerunumad. Palju ehedust on lootusetult ajahõlma vajunud. Kas märkame veel vihma värve, tuule puudutust, vikerkaart, sügise esimest seent või talve algust kuulutavat habrast lumehelvest? Kuid igal ajastul on oma kordumatu muster, mille täit tähendust ja võlu mõistamegi alles aastakümnete möödudes. Kindlasti polnud kõik kaugeltki nii lilleline, kuid meelel on kombeks mäletada eelkõige head.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar