pühapäev, 17. aprill 2016

Kompaktne versioon novellikogu "Tuulemüüja tütar" tagakaanetekstiks




Lugesin vahepeal Tiina Laanemi novelle ("Õnnelik jää"), mis osutusid rahuldustpakkuvalt headeks ja pöördusin seejärel tagakaaneteksti juurde tagasi, kuna köha ei lase nagunii magada ja mõte ei saa enne rahu, kui tekst lõplikult paigas. Ilmselt olen teid kõiki oma tekstiversioonidega juba surmani ära tüüdanud, kuigi ise olen tüdimusest kaugel. Pigem on mul tore ja huvitav. Ega ma muidu kirjanik olekski. :) Õigete sõnade leidmine ning neisse veenvuse, mõjujõu ja kompaktsuse valamine on omamoodi nauding. Arvan, et järgnev on momendi parim võimalik valik, millele lisandub ka katkend. 


Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut kuvavat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millisena teised meid näevad? Usume seda kaugelt enam kui iseennast?
Vahel on meil hea meelgi, kui õnnestub maailm ära petta. Peaasi, et ei peaks iseendaga silmitsi seisma. Sisemine segadus aiva süveneb ja sellest vabanemiseks otsitakse üha meeleheitlikumaid viise. 
Miski pole tõeline ega päriselt see, mida tahaks. Võib-olla pole seda olemaski?
Enesepett ei saa kesta lõpmatuseni. Ühel hetkel saabub murdepunkt - eesriie käriseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sageduse segajata vaatajani. Kas see, mida nüüd peeglis näeme, meeldib meile? Kas tunneme ennast üleüldse ära? Mis edasi saab, sõltub juba meist endist. 


Merin libistas telefoni püksitasku põhja ja võttis päikeseprillid eest, et neid puhastada. Päike sillerdas ja oli väga vaikne. Leebelt soe. Palju soojem kui linnas. Isegi õhk oli pehmem, kõrkjate juures kergelt virvendav. Vaikus hämmastas omal moel. Klaasid said jälle perfektselt puhtaks.
Siin on mõnus, mõtles Merin lõõgastunult ja pühkis Dorianiga aset leidnud vestluse peast. Ta oli mehe kärsitu, üleolevaid vabandusi täis pikitud seosetu jutu unustanud veel enne, kui see läbi sai. Suhte lõppemine ei kurvastanud Merinit kuigivõrd, sest uus algas tavaliselt juba enne, kui ta asjast arugi sai.
Alles siis märkas naine, et sillal on veel keegi. 




Pilt: Ikka näoraamat






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar