Katkend novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" tagakaanele

Vahepeal tekkis idee panna novellikogumiku tagakaanele kokkuvõtva sisuteksti asemel sedapuhku hoopis üks katkend. Kuna nimiloo jõuline ja värve täis toon mulle endale erakordselt sümpatiseerib, eelkõige loomutruuduse poolest, tegin katkendivaliku just selle novelli põhjal. Seda enam, et olen kunagi täpselt niimoodi sillal seisnud ja sügist hoomanud. Seda küll hoopis teistsuguses situatsioonis ja meeleseisundis.
Nii kergelt ma muidugi ei pääse, sest raamatupoodide ja raamatukogude kodulehed tahavad ikkagi mingisugust sisukokkuvõtet. Idee on kaalumisel ega ole muidugi veel kaugeltki lõplik. Aga momendil jäi silma seesugune katkend, mis annab loo üldise tonaalsuse hästi edasi: 

Merin libistas telefoni püksitasku põhja ja võttis päikeseprillid eest, et neid puhastada. Päike sillerdas ja oli väga vaikne. Leebelt soe. Palju soojem kui linnas. Isegi õhk oli pehmem, kõrkjate juures kergelt virvendav. Vaikus hämmastas omal moel. Klaasid said jälle perfektselt puhtaks.

Siin on mõnus, mõtles Merin lõõgastunult ja pühkis Dorianiga aset leidnud vestluse peast. Ta oli mehe kärsitu, üleolevaid vabandusi täis pikitud seosetu jutu unustanud veel enne, kui see läbi sai. Suhte lõppemine ei kurvastanud Merinit kuigivõrd, sest uus algas tavaliselt juba enne, kui ta asjast arugi sai.
Alles siis märkas naine, et sillal on veel keegi. 



Pilt: FB