Valminud on novellikogumiku "Õnn algab homme" kaanekujundus

Aeg tiksub üha enam sügisesse ja jälle on uut raamatu-uudist. Eks need peamised selle aasta minupoolsed ilukirjandusuudised kipuvadki enamasti aastalõppu jääma. Aasta algul sai asjadele hoog sisse antud ja resultaat saabub seekord lõpul. Raamatu tegemine ongi teinekord pikk töö ja kvaliteedi saavutamine ning kõigi otste kokkuviimine ja loogilise terviku kujundamine võtab aega.

Nädalavahetusega on minuni jõudnud mu värske, peagi ilmuva novellikogumiku "Õnn algab homme" kaanekujundus. Kuigi mul on vahel keeruline uut kiiresti harjumuspäraseks muuta, oli esmane pilguheit õrnhallil taustal kujundusele positiivne. Eks see, kuidas erinevad inimesed end mu lugudega suhestavad ja millised kujutluspilte see nende vaimusilmas loob, olegi erinev ja igaühest enesest lähtuv. Ehk olin kokkuvõttes seesuguse lahenduse üle mõningal määral üllatunud, kuigi mitte halvas mõttes. See oli lihtsalt erinev sellest, mida eeldasin näha.

Mu lugude tumedatoonilises kangas on enamasti varjul alati midagi unistuslikku, seega uduse ilma helehall, mille Margus Leibak sedapuhku välja valis, sobib kaanevärviks hästi. Kaks vastassoo esindajat, kes teineteist tuliste pilkude flirtivas vangistuses hoiavad, on kui klantsajakirja kaanelt maha astunud, nõndanimetet näidisinimesed, kellele ilujumalannadelt rohkelt hääd väljanägemist, sarmi ning stiilitunnetust jagunud. Mees natu Taukari nägu päälegi.

Kas ma enda lugude tegelasi just üks-ühele nõnda säravaina kujutlesin, pole just kindel. Kuigi miks mitte. Sarmikad on nad kindlasti, igavatest inimestest ei viitsiks ma elades kirjutada ja lugusid luua. Sisu vastu huvi äratama kutsub säärane kaas kahtlemata. Kas mõni udulaamade vahel ähmaselt väljajoonistunud tume naisesiluett esikaanel müüks paremini? Selline läbi kaose ja üksilduse hulpija, kes isegi täpselt ei tea, kuhu välja jõuda tahab, aga on täis head usku, et käega katsutav homne võib peagi haardeulatusse jõuda. Ei tea. Võib-olla isegi mitte. Kuigi mulle ja mu lugude unistuslikule, eneseotsingutest läbipõimitud toonile oleks see ehk mingil määral omasem. Noneh. Siiski, las olla. 

Kokkuvõttes olen rahul. Kaas sai ilus ja pilkupüüdev. Selline tavalugejale "hästi söödav" ja "omistatav". (Ärgem solvugem, eks ole.) Mida mõned mu lugudest oma raskuse ja paine tõttu küll pole, aga see selleks. Rõhuvalt rasket ja halba, või siis lihtsalt mitte midagi ütlevat kaanekujundust on me eesti kirjandusmaastikul niigi piisavalt ja millegi heleda ning ilusaga eristuda on tore. Aitäh, Margus! Olen tänulik! Kui kujundus jpg-failina minuni jõuab, laen selle siia eeltutvustuseks ja teile huvirahulduseks üles. Teos ise on siis peagi ilmumas, mahult 204 lehekülge, seega paras ports psühhoanalüütilist ilukirjanduslikku lugemist. Teine osa tuleb tõenäoliselt sama mahukas. Ilmselt lisan nende lugude hulka ka detsembrikuu novelli, mis alles kirjutamisjärge ootab. 


Pilt FB. Mitte just ideaalilähedane visioon võimalikust kaanekujundusest, lihtsalt midagi meeleoluks.