Mõtteid Pärnu kirjandusõhtu eel

Pärnusse esinema kutsuti mind tõtt-öelda juba eelmisel korral, sügise hakul toimunud kirjandusõhtule. Paraku oli tol hetkel kõikvõimalikke tegemisi erakordselt palju, sestap lükkasin tuleku teadmata ajaks edasi. Tarvis oli lõpetada mitmed kirjutamise ja ülikooliga seotud kohustused. Nõnda kulus kuldne varasügis kiiresti käest kahe peagi ilmuva raamatu käsikirja toimetades ja ajakirja jaoks uue kuu lugu kirjutades. 

Sel nädalavahetusel kutsus Margit mind taas. Uuele kirjandusõhtule. Tema sõnul viimasele.
Jõin parajasti köögilaua taga teed, vahtisin välja pimedusse ega mõelnud õieti mitte millelegi. Õigemini, üritasin mitte mõelda, palju tegemisi veel ees seisab. Sel hetkel polnud mul isegi selget visiooni, millega võin parajasti hõivatud olla 14. novembril, kuid samas teadsin, et kui ma sel korral ei lähe, ei lähe ma tõenäoliselt kunagi.

Mis paneb meid vahel "ei", teinekord "jaa" ütlema? Ehk vist sisetunne, mis üritab ette näha võimalikke stsenaariume. Tunnet, et küllap saab tore olema. Meenutamaks tõdemust, et elu poolt pakutu tuleb vastu võtta. Et hiljem poleks kohta kahetsusele. Nõnda olen enamasti tavatsenud käituda. Mis siis ikka. Andsin oma "jah"-sõna ning lubaduse kohal olla. Sest lubadus on lubadus. Kui ma vahepeal grippi ei jää, siis ka esinen.

Millest räägin? Oma armsast ja prosaistina hetkel ainumast luulekogust "Võilillelein." Ega ma toona, aastat paar tagasi, mõelnudki, et neist ridadest, mis enda tarbeks ja meeleolu loomiseks kargetel talveõhtutel kirja panin, millalgi raamat saab. Iga ilukirjandusteost on mind ajendanud kirjutama eelkõige emotsioon, iseenese sisemine sund ning vajadus. Kui teos valmis, valdab enamasti kergendus ja rahulolu, kuna kirjaridade vahel saavad kirjutama sundinud mõtteid korduvalt läbi elatud ja enese jaoks põhjalikult läbi mõeldud. Kas just lõpuni selgeks, aga mingi mõistmine ning veendumus saabub sellegpoolest. Kergendus. Seda me otsime. 

Kirjutamine on võimalus lõpetada mugaval ja meeldival moel mõni elu poolt pooleli jäänud peatükk, ja seda oma parima äranägemise ning tahte järgi. Fiktsioonil on reaalsuse ees see suur eelis, et lõpu võib endale kui tahes meeldivaks ja sobivaks kirjutada ja seeläbi kogeda rahulolu, olgugi, et iseenda tekitatut. Mõnikord võib see tunne olla suhteliselt samaväärne. See on teatavat laadi võim ning eesõigus, mille annab kirjanikuks olemine.

Lisaks räägin varasügisel ilmunud lühiromaanist "Maja Mineviku tänaval." Sellest aga pikemalt juba edaspidi.


Pilt: FB