pühapäev, 11. oktoober 2015

Lähemalt novembrinovellist "Naine nagu Islandi saar"



Minu novembrinovelli peategelane Mirelle kõnnib üpriski libedal jääl.
Ära isale räägi, eks,“ anub ta oma kuueaastast tütart.
Mana on mõistlik ega paota suud, kuigi ega ta sellest suuremat aru saa, miks mõnikord mõni sõber on salasõber, kellest kellelegi rääkida ei tohi. Olgugi, et too emme rõõmsamaks teeb ja ilusaid riideid ostma paneb.
Mirelle arvab uuesti nooruse leidnud olevat. Värvilised vahtralehed ja jahe sügistuul – kõiges näib korraga olevat midagi sõnulseletamatult tähenduslikku, romantilist, mida ta varem kusagil märganud ei ole. Või ehk märgata taibanud.
Ehk on siinkohal tegu kõigest sulni enesepetuga, võib-olla ka sügavama sisemise vajaduse kannule suundumisega, leida lõpuks siit maailmast üles see, mis jäi noorusest tuleneva kärsituse ja kogenematusega kunagi leidmata-märkamata.
Novelli kohtumisstseeni toetas üsna tugevalt kunagi nähtud film, mille mõju kerkis loo ideeotsingul kuidagi iseenesest pinnale ja tundus sobiv häälestamaks mind kirjutama uut ja iseenda tõlgendustest kantud lugu. Selles filmis oli mu vaimusilma jaoks sobivaid värve ning alatooni, mis aitasid loosse sisse elada ja tegid kirjutamise lihtsaks. 
Võib-olla oligi siis sedapuhku käes aeg sellise novelli sünniks. 
Seega siis taas üks suhtenovell, nagu ma neid enamasti kirjutada armastan, nähtuna läbi kuueaastase lapse ning täiskasvanud vastuolulise naiskarakteri silmade. Mehed on selles loos kõrvalosalised, kes pigem ootavad ja vaatavad, mis saab. Kuigi üllatusi on varuks neilgi.
Olgu siinkohal lisaks öeldud, et novell ei ole autobiograafiline. Ma kõigest mõistan inimesi ja oskan end päris hästi samastada, pidamata seejuures oluliseks enda isiklikest elusündmustest pajatada. Võib-olla ongi kirjanik eelkõige märkaja, mõistja ning muljete ning juhtumuste vahendaja.  




Pilt illustratiivne.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar