Ilmunud on oktoobrikuu novell "Kohtumine sillal"

Ajakirjas ilmunud oktoobriloo sissejuhatuseks räägiks kõigepealt tegelaskujude nimedest. Nimevalik on mu lugude puhul enamjaolt juhuslik, kuigi samas mitte ka päris. Vahel tekib õhust tunne, et see või too nimi on õige. Mõnikord aga otsin sobivat nime kaua. Lappan nimeraamatut või nimede veebilehti, sõidan ringi ja lasen peast läbi tuttavaid ja hästikõlavaid nimesid. Minu jaoks on oluline, et tegelaste nimed seostuks kuidagi nende endi olemusega. Tabav ja sobiv nimi omakorda inspireerib mind edasi kirjutama. Sel kuul annavad oma nimedega loole värvi siis Dorian, Leele ja Merin. 

Oktoobrinovelli prototüübid on elust enesest, seega oli neid üpris lihtne teksti sisse tegevusse paigutada. Tavaliselt hakkab novell end ise edasi kirjutama. Alguse võtan siit-sealt, mõnest mingis mõttes painama jäänud filmistseenist, loetud raamatulõigust, kohatud inimesest, kuid jutt kerib end edasi ja teiseneb iseeneslikult millekski muuks, sootuks erinevaks, iseseisvalt eksisteerivaks väärtuseks. Täpselt nõnda on näiteks novembrikuu novelliga, mida praegu kirjutan. Algusestseenid pärinevad ühest filmikatkendist, mis lihtsalt tekkis pähe ja tundus kuidagi oluline, kuid lugu ise kulges hoopis ise suunda ja antud filmiga jäi tal lõppkokkuvõttes õige vähe ühist. Põhimõtteliselt on võimalik kirjutada ka üks-ühele lühijutt mõne filmi või raamatu põhjal, aga nii lihtsat teed pole ma kunagi läinud. Sündmustikku kopeerides justkui kaob tegelik lootunnetus ära. Või jääb liiga hägune ja ebaveenev, et usutavana mõjuda.

Aga nüüd novelli katkendi juurde, mis teid ajakirja ostma ärgitaks. "Saatus&Saladused" oktoobrinumbris ilmunud "Kohtumine sillal": 

Leele istus liikumatuna ja hoidis enda ees avatud raamatut. Raamat oli paks ja igav ning lehkas natuke tolmu järele. Siiski oli see oli ainus, mis hetkel lugemiseks sobis. Leele polnud nõudlik lugeja. Siin lihtsalt polnud tema maitsele kirjandust. Pealegi paistis ta selle mustade kaantega teatmeteose tagant välja soliidne ning tark. Eriti, kui ta niiviisi, sirge selja ja mõtliku ilmega süvenenult istus.

Tegelikult ei olnud Leele kuigi tark. Vähemasti mitte selle sõna otseses tähenduses. Kõik, mis tema elus juhtus, oli olnud puhtalt õnnestumise asi. Ka see keskpärane, kuigi hinges hoidev töökoht siin, aleviraamatukogus. Sisimas ei meeldinud Leelele raamatud. Tema hinnangul võis neid võtta vahenditena, mille abil mõjuv näida. Seda Leele oskas. Teadliku ja pädeva inimese mulje jätmine, olgugi, et särava fassaadi varjus pesitses kõigest sõõmuke sumbunud õhku, tähenduseta virvendust, tühjust. Aga sellele polnud seni õnneks jälile saanud mitte keegi peale tema enese. Leelel oli hea meel, et tal oli õnnestunud terve maailm ära petta. Iseenda suhtes ta nii kindel ei olnud. Enesepett nõudis tarkust, aga selles osas jäi Leele tihtipeale hätta.

Tööpäeva lõpp venis nagu enamik tööpäeva lõppe ikka. Aeg-ajalt vilksatasid naise silmad ruumi tagaseinal rippuvale roostevärvi seinakellale. Kell oli imelik, lopergune asjandus. Mõistagi kunstitaies, kuid Leele ei teadnud kunstist suurt midagi. Tema kunstialased oskused piirnesid juuste säravaks toonimise ja õige huulepulga leidmisega. Tihtipeale osutusid need valikud märksa olulisemaks, kui mõne hinnatud kunstniku nime teadmine või haritlaste seltskonnas targutamine. Sellistel puhkudel püsis Leele enamasti vait. Nii nägi arukam välja.

Veel veerand tundi, siis võib ta lahkuda, troostis naine ennast mõttes. Nagu alati, venisid viimased minutid iseäranis kiusliku aeglusega. Leele kibeles koju jõudma, kuid samas polnud tal aimugi, mida seal peale hakata. Tema korter oli väike ja isikupäratu. Leele polnud peale eelmise üürniku lahkumist meelega midagi muutnud. Peamiselt oskamatusest ja mugavusest, küllap ka ükskõiksusest ümbritseva suhtes. Leele ei vajanud nipsasjakesi ja hinnalist mööblit, et end hästi tunda. Need ei aidanud nagunii.

„Võib-olla vedelen õhtu läbi vannis ja jätan riided meelega põrandale vedelema?“ mõlgutas ta ajaviiteks mõtet. „Keegi ei saa mulle minu oma kodus öelda, mida ma ei tohi. Vähemasti niigi palju vabadust.“ Erilist rõõmu ta mõtte üle siiski ei tundnud.

Hiline lugeja komberdas vaevaliselt letini, tagastas raamatu ja köhis natuke hüvastijätuks. See oli kühmus vanamees, kes käis igal reedel ja nägi välja sama üksildane, nagu ta isegi. Leele kinkis vanamehele hajameelse teenindajanaeratuse ja unustas sealsamas. „Võib-olla helistan kellelegi?“ käis tal mõte läbi pea. „Tore oleks ajaviiteks lobiseda.“ Inimesi, kellega Leele oleks ka tõepoolest lävida tahtnud, oli käputäis ja needki elasid kaugel. Distants oli ajaga suhted jahedaks muutnud. See oli paratamatus.

Lõpuks lõi kell täistundi. Leele plaksatas raamatu kergendustundega kinni ning tõusis. 



Pilt: FB