Romaani "Täringumäng sinililledel" käsikirja aines

Mingi rahutus sundis öösel ärkvele. Tubade turvalises vaikuses tekkis tahtmine edasi kirjutada. Nõnda võtsin ette oma vanad käsikirjafailid. Neid, mida seni pole veel kuhugi pakkunud, ongi tõtt-öelda alles kõigest üksainus, "Täringumäng sinililledel."
"Metsnelk lumes" on samuti täiel kujul avaldamata, kuid selle käsikirja ainest olen kasutanud juba paaril korral novellide loomisel ja käsikirjal tervikuna tõenäoliselt ehk polegi seda ehedust ja mõtet. Seega ilmselt jätangi "Metsnelgi" sinnapaika. 

Mu varasem looming kipub olema liiga sisutihe ja pikk. Vähemasti tundus mulle nõnda täna öösel kella viie paiku. Lugesin natuke ega jõudnudki järeldusele, kas peaksin millalgi alustama päris uue ja tõenäoliselt realistliku romaani kirjutamisega või võtma ette ja selle tegema sellest tohutumahulisest ja päriselt veel lõpetamata ulmesugemetega romaani käsikirjast midagi kompaktsemat ja lugejale kergemini söödavat. Stiilinäitena käsikirja esimene peatükk, kirjutatuna aastal 2009, seega päris kirjanikutee hakul. Võrreldes selle keeletasemega, kuhu olen tänaseks jõudnud, vajab see tublisti tööd ja ümbertegemist, kuigi fantaasiat on kahtlemata omajagu. Võib-olla korvab see üht-teist. Aga lugege ise.
Juhul, kui mõni ulmelemb kirjaguru või ärgas toimetaja peaks arvama, et sellest saaks mõningase äratasuva vaevaga ühe stiilse ja sürrealistliku romaani, võtku minuga aga lahkesti ühendust. Mul on seda lugu veel. Tervelt 566 372 tähemärki ehk ligikaudu 300 lehekülge. 

"Põrgut!"
Mahlane vandesõna pudenes tahtmatult üle mu huulte, kui möödasõitev auto poriloigust läbi sõitis, kõrges kaares pruuni sogast vett kahte lehte pritsis ja mu käekoti üle ujutas. Kobasin vihkavalt maasturile järgi põrnitsedes taskust salvräti järele ja nühkisin oma ridiküli, needes hinges kõiki põmmpeadest juhte, järjekordset vihmast suve ja kogu elu takkapihta. Seejärel avasin raske klaasukse ja lipsasin varju, olles pelgalt sekundiga sootuks teistsuguses maailmas, kus polnud ruumi äsja aset leidnud ebameeldivale vahejuhtumile.

Mu sõõrmeisse kerkis otsekohe palju erinevad lõhnaaistingud – praeliha, vaniljekaste, värsked küpsesaiad, kohv. Järgnesid hääled. Mitte lärmakad ja agressiivselt pealetükkivad hääled, vaid vaikne meeleolusumin, mida tekitasid laua taga istuvad ja poolihääli jutlevad inimesed. Seda ilmestasid mõned leti tagant kostvad nõude kolksatused, vaheukse käuksumine, ettekandja helehäälne naer. 

See kõik oli osa mu maailmast, ainsast paigast üldse kogu Tallinnas, kus ma end veel enam-vähem normaalselt tundsin. Niivõrd normaalselt, kui see minu puhul muidugi üldse võimalik oli. Mind ei seganud isegi asjaolu, et kohvik asus praktiliselt linna teises otsas, nii et pidin enne päralejõudmist alati oma kolmveerand tüütut tundi ühistranspordis loksuma.

Edukuse ja muud sotsiaalset sümbolit tähistavat elementi – autot – mul ei olnud. Kuigi kunagi ammu oli, mingisugune logu, mille markigi ma enam õieti meenutada ei suutnud. Aga mu masin oli olnud tumesinine, seda ma teadsin. Tumesinine auto – täiesti sobilik mark naisterahvale. Ent kui see lõpuks hinge heitis, avastasin, et ei tunne tema järele kuigivõrd puudust. Mulle meeldis niisama rahumeeli ja omas tempos kulgeda. Trügimine ja nahhaalsus, mida juhid liiklusdžunglis tihtipeale ellujäämise nimel pidid ilmutama, ei sobinud mulle.

Istusin oma lemmikkohale akna alla ja tellisin napi naeratuse saatel tassi kakaod. Mu naeratus ei tähendanud õigupoolest midagi – see ei tulnud südamest ega olnud kuigi rõõmus, pigem lihtsalt kätteõpitud automaatne suhtlemisviis, nagu enamiku hästikasvatatud inimeste puhul. Ega ma selleski muidugi üliveendunud polnud, kui hästikasvatatud inimene ma just olin. Kui võtta kasvõi äsjane vahejuhtum maasturiga. Vaatamata hetkeks lahvatanud vahkvihale polnud ma otseselt säärane, kes oleks maast kivi korjanud ja selle auto tagaklaasi läkitanud, paisates roppusi kahte lehte, täpselt nii nagu tema pori minu pihta. Kaugel sellest. Nii et üldjuhul ma lootsin, et olen hästikasvatatud inimene. Nagu  me kõikülejäänudki loodame.

Ainult ühes olin ma absoluutselt veendunud – ma polnud õnnelik. Enam väga hulga aega.

Jook oli tulikuum ja ma rüüpasin seda väikeste lonksudena, et huuli mitte ära põletada. Pikad vihmatriibud niisutasid määrdunud aknaklaasi, trummeldades sinna mingit omamoodi meloodiat ja ma kuulasin seda tardunult. Mul polnud vihma vastu suurt midagi, võtsin seda pigem kui paratamatust. Mu meeleseisundit arvestades sobis see võrdlemisi hästi mu uduseid mõtteid niisutama. 

Arutlesin endamisi, kas ta ka täna  tuleb. Mitte, et sel muidugi mingit määravat tähtsust oleks olnud. Juurdlesin taolise võimaluse üle pigem puhtteoreetiliselt. Lõppude lõpuks oli olemas sadu teisigi ja märksa etemaid söögikohti. Võimalus, et ta veelkord tuleb või kui isegi tuleb, et me kohtuks uuesti täpselt selsamal ajahetkel – kaks võhivõõrast, nagu me olime –  oli praktiliselt nullilähedane. Ega ma ausaltöelda eriti ei lootnudki.

Aga ta tuli.

Ma teadsin seda mingi kummalise kõhutundega veel enne, kui raske klaasist uks mu selja taga vaikse sahinaga avanes ja pehmed, peaaegu kuuldamatud sammud minust möödusid, et põgusalt ruumi teises otsas seisatada ja siis istet võtta. Täpselt samas kohas, kui eelminegi kord – kõige nurgapoolsemas küljes, väikese kahekohalise laua taga. Tõstsin pilgu ja silmitsesin teda põgusalt, nagu möödaminnes, suutmata alla suruda hetkelist ja endalegi arusaamatut heameelevirvendust. Mingil seletamatul põhjusel ma tahtsin teda vaadata, isegi teadmata, miks.

Tulija oli täpselt samamoodi riides, nagu eelminegi kord. Imestasin endamisi, kuidas mul iga pisemgi detail sellest kummalisest ja stiilsest mehest nõnda hästi meelde oli jäänud – mustjaspruun tuulepluus, kalli moega ja nägus, ent üksjagu kantud nahktagi, mustad teksad ja tumepruunid saapad. Ma ei näinud mehe nägu, kuna see oli peidus sügaval kapuutsi varjus, täpselt nagu eelmiselgi korral. Mees – tegelikult pigem samasugune nooruk nagu mina, mitte mingi aastates mees –  istus, veidi ettepoole kummardunult ja püsis peaaegu liikumatuna. Ta olemus ei reetnud isegi mitte kõige põgusamat huvi ümbritseva suhtes, kuid sellegipoolest näis ta end mugavalt tundvat ja mõtetes kusagil eemal viibivat.

Lõpuks tippis ettekandja lähemale ja ulatas võõrale kätteõpitud naeratuse saatel menüü. Mees ei teinud seda märkama. Lõpuks ta siiski tellis, täpselt sedasama, mida eelmiselgi korral – vasikaraguud ananassikastmes.

Jõin oma jooki ja silmitsesin vihmatriipe. Üritasin vaadata mujale, teades, kuivõrd sobimatu on võõraid inimesi niisama heast peast jõllitada. Mulle endalegi ei meeldinud, kui mind üksisilmi vahiti, see ajas mõnikord tõsiselt närvi. Enesesisendusest hoolimata libisesid mu silmad aeg-ajalt siiski tahtmatult nurgalaua poole. Ühe patuse viivu ei suutnud ma endale  keelata rõõmu ja jälgisin üksisilmi, kuidas tundmatu sööma asus. See oli omamoodi vaatemäng, mis täitis mu kurbusest lõhenenud hinge korraks – ainult korraks – siira imetlusega. Mehe liigutused olid äärmiselt sujuvad, mõõdetud, väljapeetud, justkui istuks ta kusagil krahvilossis, mitte selles tavalises söögikohas.

Õigupoolest polnud kohal otseselt ka mingit viga, ega ma seda ilmaasjata oma lemmikkohaks pidanud. Kuigi siin polnud midagi suurejoonelist, meeldisid mulle pehmed tumekollased kunstnahast istmed, mugavad ovaalsed meekarva lauad, seintel rippuvad erksavärvilised maaliplätserdised, millest minusugusel kunstivõhikul puudus muidugi igasugune arusaam, oli tegemist geniaalse loomingu või lihtsalt tundmatu asjaarmastaja pintsliharjutusega. Lisaks ilmestasid paika suured, maani eenduvad aknad, pakkudes võrdlemisi troostitut vaadet tuulest sasitud hallile rannale, mis ujuma ei meelitanud. Isegi ettekandjad meeldisid ja ma teadsin neid kõiki nimepidi.

Viimaks taipasin et olin jäänud meest jõllitama kauemaks, kui viisakas olnuks ja pöördusin mõningase piinlikkusega näo kõrvale. Õnneks ei pööranud mees mulle mingit tähelepanu. Ta vahtis ainiti enda ette, nagu pakuks laua laineline puidumuster talle sügavat huvi. Võisin vaid aimamisi näha mehe kahvatut nahka ja sügavaid varje ta silmade all.

Mida pikemalt ma võhivõõra kohalolu tunnetasin, seda enam adusin end veidralt rahutuks muutuvat. Ma polnud kunagi näinud kedagi temasarnast – võõrast hoovas ligitõmbavat salapära, mis tegi mu, hoolimata sisemust närivast kurbusest, uudishimulikuks. Pikapeale tajusin, et temas oli veel midagi… mingit kirjeldamatut ängistust, millele ma konkreetset tähendust anda ei osanud.

Mees ei paistnud vaene olevat, järeldasin seda tema krediitkaarte pungil täis rahakotist, lõdvalt kaela ümber seotud hinnalisena mõjuvast tumesinisest siidrätikust ja ilmeksimatust hoiakust, mis oli harjunud teistele korraldusi jagama. Siiski püsis ta vaikse ja enesessetõmbununa, nägemata põrmugi sedamoodi välja, nagu hakkaks kohemaid juhatuse koosolekut pidama.

Mind ei huvitanud tegelikult karvavõrdki mehe oletatav jõukus. Pigem oleks ta vaesemana ehk isegi kübeke huvitavam tundunud. Neid domineerivaid isaseid olin oma elus piisavalt kohanud. Alustades oma isast ja lõpetades… ee… sel polnud tegelikult tähtsust.

Võib-olla vaevasid meest mingid südameasjad? Probleemid pereringis? Tööl?

Pöörasin taas pilgu mujale. Hoolimata loomupärasest kaastundest, polnud see lõppeks üldse minu asi. Mul oli enda muredegagi piisavalt tegemist. Jõin oma joogi lõpuni, maksin ning tõusin. Enne lahkumist heitsin pilgu aknapeegeldusele, kust paistis kätte jupike nurgalauda. Mees istus ikka veel täpselt samas veidi ettepoole kummardunud asendis, kapuuts kaitsvalt silmadel. Ilmselt polnud ta mu lahkumist isegi märganud. Ja miks ta pidanukski?

Võtsin suuna kodu poole. Jalgsirännakuks marsruudil Pirita-Mustamäe kulus enam-vähem kaks ja pool tundi, mis oli tehniliselt võttes sulaselge hullumeelsus – paaril korral pidin otse ülekäigurajal auto alla jääma ja viadukti alt läbi vingerdades riivas üks tolmune linnaliinibuss ohtlikult mu käsivart, jättes sinna pika halli triibu ja hinge hirmusööstu. Muidugi ei keelanud keegi mul trolli peale istuda või takso tellida, aga ma eelistasin trotslikult teekonna lõpuni kõmpida. Mida muud mul oma ajaga peale hakata oligi, kui veenda end, et on ülitervislik vaheldus kopse autode bensiinivingus tuulutada, laveerides lakkamatus autodevoolus gaselli osavusega. Vähemasti oli vihm järgi jäänud, küllap kompensatsiooniks pärastlõunase vahejuhtumi eest maasturiga.

Viimaks, võiduka finišini spurtinud, lomberdasin pooloimetuna trepist üles ja keerasin koduukse lukust lahti. Otsekohe tekkis õlgadesse vastik pinge. Ilmselt seetõttu eelistasingi siit eemal püsida niipalju, kui vähegi võimalik. Pilk kellale kinnitas mulle hilist õhtutundi. Imeline aeg paljudes teistes peredes, mil põngerjad tuttu sunnitud ja armastav paar teleka ees teineteise kaisus koha sisse võtnud. 

Minu korteris oli teistmoodi. Juba mõnda aega. Mu tubades valitses lausa rusuv vaikus ja üksildus, mida ei suutnud peletada ka valjult lõugama keeratud telekas ja kõigis ruumides põlema klõpsitud tuled. Mulle ei meeldinud mu kodu, vähemalt mitte pärast seda, kui ma siia üksipäini jäin. Terves maailmas polnud olemas üksildasemat paika, kui mu Mustamäe kahetoaline. Miks ma selle kunagi üldse ostsin? Üürikast oleks olnud kordades lihtsam lahti saada. Aga endale kodu soetades ei heietanud ma loomulikult mõtet, kuidas see peagi võimalikult ruttu maha müüa. Olin naiivses usus lootnud, et sellest korterist saab mulle ja Tanelile samasugune mõnus pesa, nagu kõik need ülejäänudki, kus me tihtipeale külas tavatsesime käia. Kunagi ammu. Siis, kui ma veel ei teadnud, et… Pärast seda kadus mul hoobilt igasugune tuju ja tahtmine seltsielu järele. Kõik meelelahutused muutusid tühisteks. 

Seisatasin akna all ja vaatasin suveõhtusesse hämarusse, nagu loodaks sealt mõne vastuse leida. Paraku neid polnud. Vähemasti mitte minu jaoks.

Öösel sai ängistus mu jälle kätte, nagu pimeduses hiiliv tont, kes kasutas alatult ja südametult ära mu abitut seisundit, sundides mind asemel vähkrema ja nuuksuma. Taolisest visklemisest oli saanud pigem tava kui erand. Ma ei mäletanudki õigupoolest aega, mil ma viimati rahulikult maganud olin, ilmselt hea hulk aastaid tagasi.

Kui mul viimaks uinuda õnnestus, mis oli minu jaoks lausa tõsine kangelastegu, hakkas mu aju millegipärast hoopis kahekordse kiirusega tööle, paisates mu vaevatud meeltesse terve hulga veidravõitu mälupilte, millel polnud minu jaoks õigupoolest vähimatki tähendust, mis aga kordusid ööst öösse, hämmastava ja ausaltöelda lausa nüristava järjekindlusega.

Kuused. Kummalised vihmamärjad kuused, mu nahka riivamas ja ebameeldivalt kriipimas. Väike metsjärv ja ebamaiste siniste lillede imalmagus hõng. Sünged hallid kaljud, neis peituva kummalise punase värvilaiguga. Palju mustavat tühjust, kus ei olnud midagi, absoluutselt mitte midagi peale raske rõhuva tunde. Ja siis korraga – aken. Keset mustavat tühjust rippus mittemillegi küljes väike nelja ruuduga aken, mille küljes sätendas miski. Veel veidi musta tühjust ja siis nägin ma värve – pehmeid, sooje ja kuldseid, tumepunast ja sügavlillat. Need toonid otsekui paitasid mind, ent hääbusid pikapeale olematuks. Ma ei osanud seda kõike millegagi seostada, ükski detail ei tundunud vähimalgi määral tuttav. No võib-olla ainult kuused, aga isegi need tundusid võõrad ja teistsugused, mustjad ning halvaendelised. Kõik kokku oli moodustas põrguliku luupainaja, mis mulle unes korrakski rahu ei andnud. Ärgates tundsin end alati nõrga, vaevatu ja unisena, nagu poleks silmatäitki maganud.

Veider uni aina kordus tummfilmina, ööst öösse. Tänasel ööl aga tervitas mind vastu igasugu ootusi üks muutus, tuues mu meeltesse tervitatavat lisa, manades mu meeltesse kohvikust tuttava mehe. Nojah, tegelikult ei saanudki see kuigi ebatavaline olla, kuna olin kummalisest võõrast oma Mustamäe-suunalisel palverännakul päris pikalt mõelnud ja ilmselt arvas mu aju, et teeb mulle teene, kui pakub päeval nähtud vaatepilti unes uuesti. Aitäh, aga ürita vähem, eks? Kõik, mis ma soovisin, oli kõigest tibake puhkust ja hingerahu. Seda polnud ju palju palutud? Aga, nagu ikka, ei võtnud keegi mind kuulda, saati siis veel mu alateadvus. Aju ketras aiva edasi ja ma olin sunnitud vaatama, mida tal mulle tänaöiseks vaatemänguks pakkuda oli. Nagu kinoseanss, mille eest ei pidanud piletit lunastama. Või peaks ma rohkem üritama ja poetama enne magama jäämist unemehe meeleheaks mõned mündid padjale, et ta need õudsed kuused ja muu jama lõpuks ometi ära koristaks?

Mees istus samasuguses, veidi ettepoole kummardunud asendis, kapuuts silmadel, kuid praetaldriku asemel olid tema ees mõned täringuid. Mees napsas need kärmelt sõrmede vahele, keerutas korraks pihus ja lasi siis läikivale lauale pudeneda.

 „Ma võin sind aidata,“ ütles ta ühtäkki, täringutelt pilku tõstmata. Võõra hääl oli kummaliselt pehme ja soe, nagu leebe tuulehoog suvise järve kohal.

Kangestusin üllatusest ja uskumatusest. Keegi ei saanud mind aidata, kõige vähem see kummaline võõras, kes minust vähimatki ei teadnud.

„Ära ole selles nii kindel. Kõik on võimalik,“ sõnas mees rahumeelselt. Olin veel enam imestunud, kuna polnud oma mõtteid kuuldavalt väljendanud, kõigest mõelnud. 

„Veidi usku tuleks sulle kasuks.“

Või nii. Jälle üks usukuulutaja, mõtlesin süngelt. Aga kui ma ei jaksanud enam uskuda, mida või keda peaksin uskuma siis? Jäin hinges kaitseseisu, kavatsemata mingitest muuhulgas öeldud katteta lubadustest grammivõrragi välja teha. Olin selleks ilmas elanud üksjagu aega, et veenduda – kõik pole kuld, mis hiilgab ja lubadus võõra suust ei tähendanud vähimatki.

Täringud veeresid kõrinal eemale ja üks neist pudenes laualt maha ning veeres mu jalge ette. Kummardusin ja noppisin selle üles.

„Mis seis on?“ küsis mees oma tuulehoo-häälega.

„Mis seis?“ imestasin täielikus taipamatuses. Surusin käed rinnal risti ja põrnitsesin võõrale otsa. Asjaolu, et ma ei näinud ikka veel tema nägu, häiris mind. 

„Mis tulemuse sa said?“

Avasin kõheldes peopesa ja silmitsesin nupu tumedaid täppe valgel taustal. 

„Kuus,“ täheldasin endamisi. Veider mäng, milles kasutatakse ainult täringuid, mõtisklesin edasi. Mingi säästu-värk või?

„Ideaalne tulemus. Su šansid on suurepärased,“ kinnitas mees mingi kummalise elevusega, jättes mu irooniale viisakalt reageerimata.

„Minumeelest veeretasid sina täringut, mitte mina, seega on need sinu, mitte minu šansid,“ kinnitasin kerge kannatamatusega.

Mees ajas selja sirgu ja korraks tundus mulle, nagu oleks ta põgusalt naeratanud, aga ma võisin ka vabalt eksida. Kapuuts varjas endiselt suurema osa mehe näost. Sellegipoolest adusin oma seitsmenda salameelega, et võõras on äärmiselt kütkestav.

„Kuidas siis jääb, Cordelia?“ küsis võõras vaikse uudishimuga.

„Kust sa mu nime tead?“ jahmusin.

„Ma tean rohkemat, kui sa ettegi kujutada oskad.“

Mu hämmeldus kasvas. Olin järelikult õigesti aimanud, et mehes on varjul midagi ääretult kummalist, sootuks teistsugust, kui ülejäänud inimestes. Ühekorraga ei tundunudki ta mulle enam üleoleva juhatuse esimehena, aga kellena täpsemalt, ei osanud ma öelda.

„Mina jälle sinust mitte midagi.“

„See polegi ilmtingimata vajalik.“

„Minu jaoks on. Kuidas su nimi kõlab?“

„Darren,“ kostis napp vastus.

Kummaline nimi, võõrapärane. Aga ega mu enda nimi muidugi targem olnud. Mõttetult uhkeldav.

„Kuidas siis jääb, Cordelia?“ küsis mees uuesti. „Kas oled valmis  riski võtma?“

„Mis riski?“ ei saanud ma ikka veel mitte millestki aru.

End Darreniks nimetanu ei vastanud, vaid veeretas endiselt oma täringuid. Sedapuhku ei pudenenud ükski neist põrandale. Märkasin möödaminnes, et mehe sõrmed olid pikad, valged ja kaunikujulised, küüned kumerad ning läikivad nagu mõnel aadlikul. Taoline tõdemus sundis mind enda käsi kampsunivarrukatesse peitma. Küllap saaks iga maniküürija mu küüsi nähes paraja rabanduse. Mul olid lihtsalt erakordselt kehva struktuuriga küünised. Kiskjaks olen igal juhul sobimatu. 

„Milleks sa valmis oleksid, et saada seda, mida sa soovid?“ uuris mees.

Küsimus oma otsekohesuses ei meeldinud mulle ja ma hakkasin end üha ebamugavamalt tundma. Mis see lõppude lõpuks üldse selle tundmatu asi oli? Ilmselt oli ta lihtsalt mõni mu kunagine ammuunund koolivend, kes oli igavuse peletamiseks netis ringi nuhkinud, mu üles leidnud ja proovis nüüd natuke nalja teha, üritades minus mingeid ähmaseid lootusi tekitada.

„Lootust peab alati olema,“ jätkas Darren rahulikult. „Sa võid tõepoolest saada, mida soovid, Cordelia, aga tea, et igal asjal on oma hind. Su soovi täitumine sõltub suuresti sinust endast, kui kaugele sa oled nõus minema.“

Mida iganes, kuhu iganes, mõtlesin kibestunult, kuid ei tõtanud mehele oma valmisolekut kuulutama. Pealegi oli mu mure ülimalt delikaatne ega olnud tõepoolest ühegi võhivõõra asi.

„Jäta mind rahule, eks?“ nähvasin pahaselt.

Täringuid veeretav käsi peatus korraks, kuid jätkas siis oma graatsilist liikumist, peaaegu tantsisklemist.

„Kuidas soovid, Cordelia. Sinu elu on su enda valik.“

Nende sõnade peale ma ärkasin. Öökapi kellal vilkuvad tumesinised neoonnumbrid kuulutasid, et kell on pool kuus. Olin maganud kaks tundi, nagu tavaliselt. Pea oli paks ja raske, justkui telliskive täis ning mind vaevas meeletu janu. Ajasin end vaevaliselt püsti, et kööki kraani juurde komberdada.
Vaevalt olid mu jalad jahedat parketti puudutanud, kui tekilt veeres midagi kõrinal põrandale ja peatus köögiukse juures. Läksin seda vaatama, kummardusin ning korjasin üles väikese eseme, hüpitades seda mõtlikult peopesas. See oli valge täring, mustade nuppudega, just selline, mida olin äsja unes näinud.