Katkend novembrinovellist "Naine nagu Islandi saar"

„Ära isale räägi, eks,“ anus kiirustamisest kergelt higistav Mirelle Manat. Uued saapad hõõrusid pisut, kuid nägid sellest hoolimata imelised välja. Tänu kohtumistele Roometiga oli ta mängleva kergusega kaotanud mitu kilo ja tundis end seetõttu märksa paremini. Riided, mida naine vahel vaateakendel aplalt oli silmitsenud, läksid nüüd vaevata selga ja leidsid õige pea koha tema riidekapis. Mirelle nägi jälle välja ilus ning noor. Ihaldusväärne. Selline, nagu kunagi ammu.

„Mida?“
„Seda, et ma vahel sulle järele tulekuga hiljaks jään. Ta ei saaks aru.“
 „Olgu,“ nõustus Mana. Määrdunud sõrmeke silus mängukaru sagris kasukat. Laps oli mõtlik. „Kas ükskord võib olla ka niimoodi, et sa ei tulegi mulle järgi?“ uuris ta pärast pikka vaikust.
Mirelle lõhestasid süümepiinade välgunooled. Ta kükitas lapse ette, võttis tema jahedad käed oma pihkudesse ja lubas pühalikult: „Sellist korda ei tule mitte kunagi. Emme armastab sind ja ei jäta sind kunagi maha.“
„Siis on hästi,“ naeratas Mana. Ta samm muutus jälle erksamaks ja tõtlikumaks.
„Võiksime sulle uue talvejope osta,“ pakkus Mirelle. „Ja ilusad soojad saapad. Võid ise välja valida just sellised, nagu sulle meeldivad. Mis sa arvad?“
Laps heitis pilgu oma jalavarjudele. Need nägid välja natuke kulunud küll.  „Mulle sobivad mu vanad saapad veel päris hästi,“ arvas ta sellegipoolest. „Ja jopel pole ka viga.“
„Kas sinus siis kübekestki edevust ei leidu?“ muigas Mirelle.
„Ma ei tea,“ tunnistas Mana. „Vist mitte.“
Mirelle heitis pea selga ja naeris. „Uskumatu, kui erinevad me oleme! Kas ilusate asjade kandmine ei tee siis tuju heaks?“
Mana jäi vastuse võlgu. Ka Mirelle vaikis.
„Aga kus sa käid, emme?“ Mana püsis tõsine.
Mirelle takerdus. Sauli petta oli imelihtne. Palju lihtsam, kui ta oli oletanud. Seda tehes ei tundnud naine kahetsuse varjugi. Managa aga nõnda ei saanud. Lapse ausatesse silmadesse vaadata ja talle valetada oli vastik. Korraks oli Mirelle endalegi vastik.
 „Ma käin… ühe sõbra juures,“ tunnistas ta lõpuks vastu tahtmist.

„Tõesti?“ usutles Mana. „Emmel on sõber!“
 „Mhmh,“ ümises naine.
 „Aga sa ise ütlesid kunagi, et inimesi ei saa usaldada. Nad ei vääri sõprust.“

„Ah, vahel ikka saab.“
„Kas see on tore sõber?“ uuris Mana edasi.

„Jah,“ tunnistas Mirelle ja naeratas. Talle meenus Roometi pehmejooneline suu ja kütkestavad naerulohud.
„Kas sa usaldad teda?“

„Ma arvan küll,“ ebales naine, teadmata, kuidas õigupoolest Roometisse suhtuda. Mehega oli turvaline ja rahustav. Sellest piisas. Vähemasti esialgu.
„Kas ta teeb su rõõmsamaks?“
„Muidugi.“

„Palju rõõmsamaks, kui ilusad riided?“

„Jah.“
Mana paistis selgitusega päri jäävat. Ta rahunes ja hakkas oma pikast lasteaiapäevast vadistama, Mirelle hajevil mõte aga eksles kuulates mujale. 

Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris. 
Pilt: FB