Lõpuks olen suutnud valmis sepistada ka novellikogu "Õnn algab homme" tutvustusteksti teose tagakaanele, mis
annab ülevaate kogumiku sisust kõige üldisemas mõttes. Viitteist novelli
ühtse tervikuna kirjeldada polegi ehk kõige lihtsam, aga punase
niidina läbiv joon oleks kõigi mu lugude puhul kahtlemata novellitegelaste enese- ning
õnneotsingud. On ju õnnepaine üks peamisi katsumusi, millega inimhing varjatult silmitsi seisab. Soov kogeda rahulolu ja teadmist, et kõik on hästi, või kui ka hetkel pole, siis saab peagi korda. Õnnelik olemine on inimheaolu põhieeldus, mida ei saa alahinnata. Küllap võib õnn nii mõnegi jaoks kätkeda eneses müstitsismi, tabamatust ja hoomamatust, kuigi olemuselt on see samas lihtne - suhtumise, hoiaku küsimus, mis võib lähtuda õige lihtsast äratunnetatud otsusest: olen õnnelik, hoolimata... Millest siis iganes. Õnnetunnetus algab igaühe enda seest ja mis tahes katsed seda kuidagi väljastpoolt kunstlikult mis tahes aseainega tekitada, viivad enamasti luhtumisele. Mõned mu peategelased tulevad õnne tabamisega toime, mõned mitte. Nagu elus ikka. Lood on realistlikud ja mõeldud nii noortele kui täiskasvanutele, kellele meeldib vahel enesekriitiline pilk endasse visata.Raamat ilmub veel sellel aastal ja saab mahult olema pisut üle 200 lehekülje. Kaanekujundust pole ma veel näinud, aga kunstnik töötab selle kallal. Aga tekst ise siis oleks järgmine:
Kuidas püüda kinni õnn, see läbinisti hoomamatu homne unelm, mis libiseb igal uuel hommikul jälle ühe päeva võrra edasi? Selles kontekstis jääkski õnn justkui saabumata, kuna pikisilmi oodatav "homme" on alati kusagil eemal, haardeulatusest väljas. Ometi olla õnn kõigest suhtumise küsimus, saavutatav seisund.
Õnneotsingute
ja enesega rahu tegemisega on kimpus enamik mu lugude tegelasi. Mõned
neist leiavad endid, teised kaotavad, kogedes otsingute käänulisel
teel nii mõndagi. Eelkõige kõike inimlikku, igas mõeldavas
värvispektris.
Pilt pärit FBst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar