Kui lugu peaks lisaks ajakirjas ilmumisele minema ka uuel aastal ilmuvasse novellikogumikku "Kohtumine sillal", kuhu ma selle ilmselt ka paigutan, noppides sealt välja mõne varasema ja keeleliselt nõrgema loo, jääb antud loo pealkirjaks tõenäoliselt "Nagu Islandi saar." Et oleks pisut saladuslikum.
Peakirjavalikuga oli sedapuhku nõnda, et kirjutis sai täielikult valmis, kuid pealkirja polnud ikka veel. Novell lihtsalt ühe tegelase järgi nimetada tundus väheütlev. Tulin mõttele pealkirjaga edasi anda peategelase mõni tabav iseloomujoon.
Tegelaskujuks on seekord vastuoluline naine Mirelle, kes eeldab maailmalt saavat kõike või mittemiskit. Musta ja valget korraga. Ja ei ühtegi muud värvi. Mirelle on naine, kes peidab oma rahulolematuse ostlemise ja asjade omamise taha, väites, et elul on talle pakkuda vaid valesid valikuid. Naine, kes on korraga nii külm kui kuum. Külm neile, kes tema maailmanägemust ei aktsepteeri – nemad on rõhuvas enamuses, kaasaarvatud tema enese kooselupartner - kuum vähestele väljavalitutele. Jah, ega temaga kerge ole, tõsi.
Mis oleks korraga külm ja kuum? Vastust polnudki esmahetkel
kerge leida. Seega googeldasin – muidugi – Islandi saar. Jaheda
kliima ning looduslike kuumaveebasseinide maa. Sellest lähtuvalt sai
mu novembrilugu ka pealkirja. Mirelle arukam ja kainema meelega versioon on tema kuueaastane tütar Mana. Viimast aastat lasteaialaps, tuleb vaiksel ja tõsisel tüdrukul nii mõnigi kord oma lasteaiaõpetaja seltsis ema oodata, kel läheb tulekuga aega.
Miks see nõnda on? Sest Mirelle avastab ühel tuulisel sügispäeval millegi, mis teda paelub ja kinni hoiab. Täpsemalt saab lugeda uuel kuul ilmuvast ajakirjast "Saatus&Saladused".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar