Uue romaani algus

Esmalt, et asjast täpsem ülevaade saada, hüppasin esimese sammuna läbi raamatukogust ja laenutasin mõned romaanivõistlusel auhinnatud teosed, et mingi üldmulje saada, mis temaatika momendil üldse kõige populaarsem või aktuaalsem on. Muidugi olin varemgi üht-teist romaanivõistlustel ilmunust lugema sattunud, ent nüüd pöörasin rohkem tähelepanu nii süžeede arendusele kui kirjutamise stiilile üldse. Silma jäi nii mõndagi, näiteks tundus Birk Rohelennu „Enesetapjad“ suhteliselt heatasemeline, värvika, huvitava keelekasutusega, suurepäraselt kirjutatud, kuigi minu maitse jaoks ehk siiski pisut süngena mõjuv. Ka Taavi Kangur oma romaaniga „Kõigile võib kurikaga virutada,“ tundus samuti hea, suhteliselt loetav nn. „meestekas,“ mis paelus algusest lõpuni.

Mõnda aega romaanivõistlustel tunnustust kogunud kirjandusega tutvunud, leidsin, et kõige õigem on kirjutades mitte kedagi jäljendada, vaid eelkõige iseendaks jääda, sest ainult nõnda saab mõjuda ehedalt, loomulikult ja kaasahaaravalt.

Soovimata ainestikku liiga süngeks ajada, nagu mulle tutvudes tahtmatult silma oli jäänud, soovisin uue romaani lahti kirjutada iseendale kõige sobivamas võtmes, tuues sisse just need elemendid, mis mulle endale kõige enam sobisid – huumori, romantika ja kerge müstilisuse nüansi. Samas leidsin, et võiksin sedapuhku lisada ka midagi muud, mida „Lepatriinupüüdjas“ polnud – traagika-liini, kuna läbi selle vaadatuna saab tihtipeale inimese olemusest märksa sügavamalt aimu – kuidas ta raskustega toime tuleb, mismoodi oma sisemist jõudu koondab, et endaga toimuvast negatiivsest üle olla, seda seljatada, eluga püstipäi edasi minna.

Nõnda algabki mu romaan stseeniga, kus peategelane seisab üksipäini kesk lumesajust südatalvist ööd suurlinnas ja kõikjal ta ümber on tühjus – ümbritsevate majade aknad on pimedad, tänavad tühjad, justkui väljasurnud, ainsa elumärgina keerleb taevast aegamisi allapoole üksikuid pehmeid räitsakaid.

Otsatu tühjus lasub ka peategelase hinges. Ükskõikse ja eemalolevana mõjuv suurlinn ta ümber magab sügavat häirimatut und, tunde ühes paigas seisnud peategelane aga on lootusetult unustanud nii iseenda kui ka ta liikmeid jäiselt näpistava külmatunde. Ta lihtsalt seisab, aegamisi sõrmede vahel hõõguv sigaret märkamatult üha lühemaks põlemas. Ka temas endas põleb samasuguse kuuma hõõgusena mõõtmatu valu - lein oma hiljaaegu autoavariis hukkunud kallima pärast.

Inimese üksilduses on minu jaoks alati olnud midagi paeluvat, kuna sel puhul on sageli tegemist tavapärasest märksa sügavama tunnetusega. Valu on tihtipeale märksa võimsam emotsioon kui õnnetunne. Mulle meeldis taolist olustikukirjeldust – üksildane öö suurlinnas - edasi anda ja selle visandamine kujunes üsna ilmekaks ja tõetruuks.

Samas otsustasin, et mu romaan ei tule kohe päris kindlasti nutulaul ja algusest lõpuni traagiline, vaid üritan siiski ka nõnda tõsisesse temaatikasse, nagu seda on lein, tuua sisse mõned lõbusamad olukorrakirjeldused, eelkõige selle näol, et peategelase perekond koondab endas hulgaliselt värvikaid karaktereid, mistõttu tekib küllaldaselt huvide konflikte, erinevate põlvkondade arusaamu igapäevaolmest, mille pinnal sai tekitada päris lahedat situatsioonikoomikat.

Foto: tasithoughts.wordpress.com