Nagu lubatud, räägin siis „Martin Greeni juhtumist“ edasi.
Nagu öeldud, on MG spetsiaalselt kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse jaoks kirja pandud teos, millega pihta hakates pidin arvestama päris mitme asjaoluga – esiteks, et käsikiri mõjuks eekõige eakohasena, sihtgrupina vanusele 14-18, oleks keelekasutuselt igati loomulik ja noortepärane ja mahuks sealhulgas ära ka võistlusel ette antud mahupiirangusse.
Noortepärasusega polnud mul erilist probleemi, kuna mu eelistatuimaks žanriks ongi kuidagi märkamatult kujunenud nooremale rahvale kirjutamine. Mahupiiranguga võis aga samas isegi mõningane probleem tekkida, peamiselt mu kalduvuse tõttu kirjutades liiga sisse elada ja rohkesõnaliseks muutuda. Seega tuli päris kindlasti arvestada faktiga, et sündmuste kirjeldused ja kogu süžee saaks piiritletud teatud napi lehekülgede arvu hulgaga, ehk siis – teos ei tohtinud olla pikem, kui 400 000 tähemärki, mis on veidi üle 200 lehekülje. Mahult siis umbes sama pikk, nagu mu „Lepatriinupüüdjagi.“
Kuna tähtaeg hingas üsna karmilt kuklasse, tuli kahtlemata end kokku võtta ja üksjagu pingutada, et üldse õigeks ajaks valmis jõuda. Kuna olin mõttes vastu võtnud otsuse, et osalen, tahtsin valmis jõuda igal juhul.
Kirjutamisprotsess iseenesest polnud seegi kord kuigi keeruline, vajasin selleks eelkõige lihtsalt piisavalt omaette-olemise aega ja väljapuhanud olekut, et vajalikul määral süveneda suuta.
Nagu ikka, ei tahtnud ma luua midagi tavalist, mida on juba varem öeldud, mis on kusagil juba enne mind kirjasõnas olemas, vaid mõjuda igati originaalsena. Kuna omanäolisus on mind alati köitnud, otsustasin visandada peategelase üsna kummaliseks tüübiks, kelle hingevalu trotsimine leiab üsna kummalise väljundi – ta muudab peale endaga aset leidnud traagilist sündmust üsna kardinaalselt oma imagod, hakates üha uskumatumaid ja möödakäijaid šokeerivaid riideid kandma, omandades neid täiesti suvalistest kaltsukatest.
Kuna mulle endalegi meeldis mingi aeg omanäolisi ja ekstravagantseid rõivaid kanda, neid peamiselt ise õmmeldes, oli päris lõbus käsikirjas selles mõttes fantaasia vabaks lasta ja edasi anda Martini ema šokeeritust mõne uue hullumeelse hilbu pärast, mida ta oma pojal taas seljast leidis. Aga päris kindlasti pole see peategelase ainuke eripära, Martin on väga eriline ja ainulaadne inimene, aga milles see täpsemalt seisneb, sellest lugege juba mu romaanist! J
Üldse peaks teoses leiduma päris palju elavaid humoorikaid dialooge. Hoolimata leina-temaatikast ei tohiks raamat kokkuvõtvalt kindlasti mõjuda sünge, vaid pigem siiski üsna omanäolise põnevikuna, milles leidub peale sisse kootud põnevuselemendi palju muudki - kaunist romantikat, elavaid olukorrakirjeldusi ja kummalisi sündmusteahelaid, mis viivad lõpuks üsna ootamatu lõpplahenduseni.
„Martin Greeni juhtumis“ leidub märksa enam tegelasi, kui „Lepatriinupüüdjas.“ Kirjutades tajusin kuidagi alateadlikult, et suudan sedapuhku märksa suuremat tegelaste hulka hallata, kujundada neist igast ühest omanäoline karakter ja panna nad värvikalt elama ja tegutsema, põimides kõik kokku üheks eriskummaliseks looks.
Kuigi esialgne mõte oli jätta müstika loost täielikult välja ja kirjutada lihtsalt üks realistlik ja asjalik romaan, trügis see üsna märkamatult mõne elemendi näol siiski sisse. Seda tõdedes tajusin veekordselt - mingi ajahetk hakkavad mu kirjutised lihtsalt justkui oma elu elama, sündmused hargnevad, arenevad, dikteerivad ise, kuidas ja mis suunas edasi kulgeda – minu ülesandeks jääb lihtsalt leplikult kõik kirja panna ja sõnastus talutavalt perfektseks lihvida. Kokkuvõttes kaldun arvama, et ilmselt sai mu romaan nõnda isegi märksa parem, mitmekülgsem ja omanäolisem, kui siis, kui oleksin tuimalt oma esialgse teooria juurde jäänud.
Selle üle ükspäev omaette mõtiskledes tabasin end mõttelt, et kas ongi nii, et võib-olla ma ei oskagi teisiti? Ilma selle kerge müstilisuse elemendita, mis (vähemasti mu enda arvates) annabki mu teostele sootuks erilise värvingu ja omamoodi olemise? Ilmselt peitub siinkohal samas ka mõningane risk jääda ühekülgseks, ainult üht kindlat žanri pakkuvaks, sest kahtlemata ei pruugi kõiki lugejaid müstilisus sugugi köita. Tegelikult on nii, et oskan samas realismi kirjutada küll ja midagi sellelaadset on mul isegi olemas, aga sellest rääkimise jätan pisut hiljemaks. J
Mu seekordse romaani sihtgrupi määratlemisega on seegi kord täpselt nõnda, nagu „Lepatriinupüüdjagagi“ – päris kindlasti pole sihtgrupp siiski nõnda kitsalt piiritletud, et sobib lugemiseks ainult teismelistele. Kahtlemata on „Martin Greeni juhtum“ lahe lugemismaterjal väga vabalt mis igas vanuses täiskasvanuile, eelkõige inimestele, kes peavad lugu heast huumorist, romantikast ja tahavad loetava kaudu kogeda midagi tavapärasest sootuks erinevat ja võib-olla isegi pisut eriskummalist. Midagi, mis viib argipäevast eemale ja süstib usku, et tegelikult on ilmas kõik võimalik. Kui me ainult avame silmad ja lubame endil sellesse uskuda.
Arvan, et kuniks teos pole trükist tulnud, ei hakka ma seda praegu ümber jutustama, et mitte lugejail avastamisrõõmu ära võtta. Sisukokkuvõtteks ütlen ehk ainult niipalju, et ühel pimedal meeleheiteööl kohtub peategelane, 21aastane Martin, ühe kummalise tütarlapsega, kellega tutvumine tõmbab ta ootamatutesse ja üksjagu üleloomulikesse sündmuste keerisesse, mis kõigutavad suuresti ta realismist kantud maailmapilti, pannes lõpuks maailma sootuks teise pilguga nägema.
Fotodel on Eesti Lastekirjanduse Keskuse maja Tallinna vanalinnas, kus kirjastus Tänapäev võistlustulemused välja kuulutas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar