Nii. Ja kuna ma kaldun arvama, et ilmselt olen „Lepatriinupüüdjast“ siin juba piisavalt jahunud, on arvatavasti viimane aeg tuua areenile uus tegelane, kellest oleksin pidanud tõenäoliselt juba ammuilma rääkima. Aga mõte oli seesugune, et räägin oma debüüdi saamisloo kõigepealt ära ja siis võtan ette järgmise teema. Muidugi, ilmselt räägin oma lepaka-juttu vahel siin veel edasi ka, kui kusagil mingi tähelepanuväärsem uudis silma jääb, aga praegu – saagem siis tuttavaks Martin Greeniga!
Eiei, ta ei ole mu kallim J , vaid hoopis mu uue romaani peategelane.
Tõtt-öelda lõin ma tema tegelaskuju juba üsna ammu, selle aasta jaanuarikuus, kui akna taga lõõskas jäine tuul, pekstes peotäite kaupa valgeid lumeräitskaid vastu mu lumelillelist aknaklaasi.
Olin oma „Lepatriinupüüdjaga“ parasjagu just ühele poole saanud, kirjastusleping kenasti allkirjastatud ja sellega rõõmsalt ühel pool ning tegelikult nagu ei osanudki ühtäkki kuidagi ilma kirjutamiseta olla.
Keerutasin mõtlikult pastakat näpu vahel, silmitsesin akna taga laiuvat sügavat talve ja nõnda hakkaski vaikselt idanema mõte osaleda kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel. Tõtt-öelda pole ma kunagi soovinud mingi eriline võistlejate meeskonda kuuluv võtmeliige olla, kõik võistlemise ja mistahes pingeritta kõrvutamisega seonduv on mulle alati kuidagi vastumeelne tundunud, kuna kaldun pigem uskuma, et oleme selletagi piisavalt väärtuslikud. Samas tundus osalemine mõnes mõttes üksjagu huvitava ja pisut teistsuguse väljakutsena, et seda otseselt eirata. Otsusele jõudnult tuli kõike muidugi taas nullist alustada - uus süžee, uued tegelased, uued situatsioonid - täiesti uus maailm. Kõik see oli minu jaoks põnev nagu mäng – justkui silmitseks, pintsel käes, enda ees laual lebavat valget paberilehte ja arutleks endamisi, milliste värvide ja meeleoludega see sedapuhku katta. Tahtsin oma uue romaani visandada sootuks teistsuguseks, pannes ta kirja eelkõige haarava põnevusloona. Samas oli see tõepoolest paras väljakutse mulle enesele. Märksa lihtsam on kirjutada armastusromaani, kui põimida romaan täis keerukaid ja põnevust tekitavaid süžeesid – hoida ühelt poolt pinget ja teistelt poolt mõjuda siiski romantiliselt ja sügavalt. Kuna aega jäi võistluse tähtajani suhteliselt vähe, kõigest kaks nappi kuud, ei hakanud ma pikalt aru pidama, kas olla või mitte olla, vaid asusin energiliselt asja kallale.
Aga sellest kõigest siis juba veidike hiljem. J
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar