Romaanivõistluse tulemused 2011

Võistlustulemused kuulutati välja vanalinnas asuvas Lastekirjanduse Keskuses. Nagu kaugelt tulijaile nähtavasti omane, jõudsin kohale esimesena. Lastekirjanduse maja võttis mind vastu võrdlemisi omanäolise interjööriga, vana väärika, kenasti renoveeritud eestiaegse majana. Kõndisin trepist üles ja vaatasin lastepäraselt sisustatud saalis ringi, ümbritsetuna kõikmõeldavatest käsitsi valmistatud nukkudest ja muinasjututegelastest. Maja ise tundus hubane ja vaikne, olin lausa hämmelduses mõtte üle, et polnud siiamaani vähimalgi määral pabinasse sattunud. Arvatavasti tulenes see peamiselt sellest, et ma lihtsalt ei ajanud lootusi liialt kõrgeks. Auhinnaline koht tundus pigem helesinise unistuse kui reaalsusena.

Pikapeale saabusid ka teised, kokku saigi meid ainult neli suleseppa, kahel neist julgustuseks kaasas ka mehed. Üks kutsutu jäi olude sunnil tulemata. Kuna ma nägupidi esialgu kedagi ei tundnud, sain pisut hiljem teada, et üks osaleja, Reeli Reinaus, olla staažikas noortekirjanduses nime teinud kirjanik, kelle sulest on ilmunud mitmeid laste seas populaarseid raamatuid, millest nii mõnedki kuuluvad ka mu tütre lemmikute hulka. Näiteks „Saladuslik päevik ja „Nõidkapteni needus.“ Teine osaleja, Kristiine Kurema, olla 2008.aastal noorsooromaanivõistlusel oma käsikirjaga „Jäätunud võõras“ koju viinud esikoha. Kolmas kutsutu, Kristel Kriisa, saavutas 2009.aastal samal võistlusel oma käsikirjaga „Neetud“ 3nda koha. Seega – mida te ise arvate taoliste konkurentide kõrval seismisest? J Hmm…

Pikapeale ilmusid lauale kringlid, mahlaklaasid, lillekimbud ja saabus ka kirjastuse juhtkond eesotsas Tauno Vahteriga (pildil), kes tundus olekult üllatavalt muhe ja sõbralik.

Ta alustas sissejuhatust sõnadega: „Kuna teid on siia kutsutud, siis saate ilmselt isegi aru, et väga halvasti teil ei saanud just minna.“

Tema taolised sõnad viisid mu mõttele, et ehk polegi hullu ja järsku on mul vähemasti äramärkimist loota. See ei tähendanuks küll rahalist auhinda, aga vähemalt käsikirja kirjastuslepingut, mis oleks sellegipoolest väga suur asi ja kordaminek.

Kõigepealt rääkis Tauno pisut romaanide sisust ja varasemate aastate võistlustest üldse, mispeale tabasin end samal ajal rahutult telefoni käes keerutamas ja kergesse kahetsusse laskumas, et end üldse kohale vedanud olin. Tahtmatult võttis korraks närveerima ja leidma end mõttelt, et märksa lihtsam oleks siiski olnud lihtsalt kodus Tänapäeva kodulehelt tulemused järgi vaadata, kui üle laua teistele, samamoodi kergelt tõsiseks tõmbunud ja pabistavatele suleseppadele otsa vaadata.

 Äramärgitud tööd said ette loetud ja kuna minu nime ikka veel polnud kõlanud, siis muutus olemine küll kergelt kummaliseks. Ei teadnud enam, kuhu vaadata või mida mõelda.

Aga kui siis lõpuks minu nimi välja kuulutati, mis teatas mulle, lihtsalt koba peale üritama tulnud uustulnukale, auhinnalist kolmandat kohta, oli see kahtlemata üks kõige toredamaid hetki mu elus. Jalg taolise suurkirjastuse ukse vahele saada oli miski, mis mulle korraga

õieti päralegi ei tahtnud jõuda.

Allkirjastasime sealsamas lepingud, sõime kringlit ja rääkisime pisut juttu. Tulemused teada, saabus muidugi üleüldine pingelangus ja olemine muutus taas üsna lahedaks tagasi.

Žürii otsustas auhinnad jagada järgmiselt:

II koht Reeli Reinaus, käsikiri "Nahka kriipivad nädalad"
II koht Kristel Kriisa, käsikiri "Piinatud hinged"
III koht Kiiri Saar, käsikiri "Martin Greeni juhtum"
III koht Reeli Reinaus, käsikiri "Vaevatud"

Äramärgitud, avaldamissooviga:

Kristiine Kurema, käsikiri "Liblika lein"
Kadri Pettai "Jaanik(a)"

Reaalsus tabas mind täielikult alles siis, kui Lastekirjandusemaja raske puidust uks lõpuks mu selja taga kinni kolksatas ja ma end taas vanalinna tänavalt leidsin. Mõnda aega oli nii, et ma ei mäletanud midagi, kuhu poole õieti minema pidin, mida ma teha tahtsin, mis kellasele praamile jõudma pidin või mis päev üldse oli. Pea käis kuidagi kummaliselt ringi, kõik tundus harjumatult ere, mistõttu kulgesin nagu unes.

Päev… päev tuli mul lõpuks isegi meelde – 25. mai. Millegipärast on seitsmega seonduvad numbrid (kui 2 ja 5 omavahel kokku liita) mulle alati õnne toonud. Hoolimata sellest, et ma end eriliselt ebausklikuks ei pea, on number 7 on mu elus üsna suurt rolli mänginud ja paljud olulised või lihtsalt head asjad elus juhtunud just selle numbrikombinatsiooni tähe all. Nii et mine tea, uskuda või mitte. Natuke ju isegi ehk võib. J

Järgmise sammuna, kui pisut toibunud olin ja möödakäijaile tobedalt naeratamise viimaks lõpetada suutsin, koukisin kotipõhjast uuesti oma telefoni välja ja alles siis hakkasin tuttavatele helistama ning uudisest teavitama. Eks nad olid ikka üllatunud küll. Ja ega ma ise vist eriti vähem ei olnud.

Statistikast kirjastuse kodulehelt romaanivõistluse kohta veel niipalju, et:

Kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2011. aasta noorteromaani võistlusele laekus kokku 32 tööd. Tegu oli järjekorras kuuenda noorteromaani võistlusega, kokku on aastate jooksul laekunud 135 käsikirja, millest avaldatud on umbes 25. Võistluse korraldamist toetas Kultuurkapital.

Huvi korral loe lähemalt kirjastuse kodulehelt http://www.tnp.ee/uudised

Grupipildi ja minu 3nda koha foto autor on kirjastuse Tänapäev fotograaf. Vasakult: Reeli Reinaus, tundmatu meesisik, Kristiine Kurema, jälle tundmatu meesisik, Kristel Kriisa ja mina.

Lillekimp seisis müstilisel kombel mul vaasis enam-vähem värskena ligi kuu aega, peale seda kuivatasin ta ära, ripub mul praegugi kamina küljes, lihtsalt kui üks ilus asi. Väga omapärast tooni õied – hallikasroosad – polnudki varem seesuguseid näinud.

 „Martin Greeni juhtum“ peaks kirjastuse sõnul ilmuma kas aasta lõpul või uue algul ja seda peaks olema võimalik osta ka e-raamatuna.