Pildigalerii: Tallinna Käsitöömess 2019 ja Raekoja platsi jõululaat

Messipilte käsitöö suursündmuselt, armastatuim talvine üritus, kuhu mulle aeg-ajalt ikka meeldib sattuda, kuna armastan käsitööesemeid, originaalset ning isetehtut.

Haldjamantlid

Ella-Neele pilkupüüdvad kotid

Ars Keraamika

Marko Pikkati humoorikas pildiloomaaed

Ehe Eesti ehe

Raekoja platsi selletalvine kuusk ja jõululaat

Magusasõbra heleroosa unistus

Tibas vihma, aga kuuse sai ikkagi pildile

Tallinna vanalinna jõuluvalgus

Viimsi ostukeskuse kuusk

Minu "Panter Pauli pole olemas" Viimsi ostukeskuses

Kirjutamine kui isekuse ravi

Kummaline, kas ma olen viimasel ajal mingisuguses teatavas eituse-faasis, kuna enamik mu möödunud kuude lugudest on kuidagi negatiivse lõpuvärvinguga. Et ei tule seda õnnelikku muinasjutulõppu "siis nad elasivad õnnelikult, kuni surm nad lahutas", vaid on hoopistükkis vastupidi. Pigem võtab temake end kokku ja näitab ülbevõitu eksile koha kätte. Või siis juhtub hoopis niimoodi, et naispool tõstab oma kahepalgelise kallima, kellele on naabrinaine liialt meeldima hakanud, lõppeks ukse taha. Kaua siis ikka võib, eks ole? Ühes varasemas loos lasin naispeategelasel meespoolele isegi mürki anda, kuna too oli perevägivallast liialt lummatud ja see naise ainus võimalus end vabadusse murda.

Et kas ma vihkan mehi? Sugugi mitte. Lood loovad ennast ise ja nendega kirjutades kaasa kulgedes olen seda meelt, et positiivne lõpp on liiga lihtne ja vähemõjus, mõneti isegi ebaveenev. Oleneb muidugi, millise teekonna on lootegelane enne läbima pidanud, et omadega haljale oksale ja suhtega harmoonilise tasandini jõuda. Võib-olla on tegu ka läbinisti eestlasliku mõtteviisiga, et küllap enne ikka midagi ränka kogeda tuleb, et eesmärgini jõuda ja kättevõidetud õnne nautida. Kui siiski. Kui me siiski seda oskame, eks ole. Aga lihtne soojatooniline lugu, kus pole mingit pinget, ei kõneta ju. Kahtlemata mitte. Sellise teemaarenduse peale ei hakka keegi oma hinnalist ajanatukest raiskama. 

Eelistan hetkel eeskätt kirjeldada pealtnäha head ja toimivat suhet, mis tegelikkuses absoluutselt ei toimi ning sammhaaval jõuda põhjuseni, miks see nii on ning millised on lootegelastel võimalused edasiseks.
Jaanuariloos, nagu öeldud, seisab paarikese õnnel ees karismaatiline naabrinaine, kellele on allkorrusel (ju vist näiliselt) harmoonilises paarisuhtes elav mees liialt meeltmööda. Tema naine on omakorda tülika naabrimutiga püstihädas, kuna too leiutab pidevalt viise, kuidas nägus meespool enda punutud võrku püüda. Ja ega tollel püünises siplemise vastu suurt midagi olegi, olla nad ju ammused tuttavad, palju varem, kui uus suhe alguse sai. Kust läheb piir sõpruse ja abivalmiduse ning ebalojaalsuse vahel? Küllap on ka nii, et mees on oma minevikust praegusele naisele üht-teist rääkimata jätnud. Seega, teise ringi mehed, ega teiega kerge ole, kuid aines, millest kirjutada on, seevastu lõputu, lisaks ka aktuaalne.
Kas ma ravin seeläbi mingit enese isekust? Ei ütleks. Mingid hoiakud kahtlemata kujunevad elu jooksul välja, aga nii on see meie kõigiga.  Ma eelistan oma lugudes olla erapooletu, vaadelda ainest läbi väga erinevate silmapaaride ning edasi anda äärmiselt erinevate maailmavaadetega inimeste nägemust. Elud oma kordumatuses on väga sageli ühesuguse mustriga ja lõppkokkuvõttes ei midagi ainulaadset. Me ise mõtleme selle kordumatuks, kuid heitleme ikkagi nende ühtede ja samade igipõliste probleemide küüsis, mis muutuvad ajas vähe. 

Pilt: internet

Hiiumaal on hea

Hiiumaal on hea. Isegi sellel koltuval ja värvitul aastaajal, mil looduses on üha vähem värve. Isegi selle külma tuule kiuste, mis ennustab lähenevat talve. Seda mõnusat rahu ja eneseteadlikkust, et võib välja minna ükspuha millistes mugavates koduriietes ja tunda sama mugavalt, olles osake kõigest turvalisest end ümbritsevast. 
Siin pole tõepoolest paljutki, aga on olemas peamine. Miks peakski inimene siit ära tahtma? Koht, kus sa saad olla sina ise, ongi sinu. 

Hiiu Leht kajastab minu uue lasteraamatu "Panter Pauli pole olemas" sündi

Kümneaastane Amanda Liisa kirjutab oma vastukajas toredasti, kuidas talle meeldis minu raamatus kõige rohkem tüügassiga Timmu lugu. Loo moraalist sai ta aru just nõnda, nagu ma ise olin seda mõelnud – mitte miski pole võimatu, kui vaid piisavalt tahta ja oma unistusele truuks jääda. Seega, eneseusk on väga oluline ja oma looga ma tahtsingi lastele just seda mõtet edasi anda. Oma soovidele tuleb raskustest hoolimata kindlaks jääda, sest ainult niimoodi ongi võimalik neid ellu viia.
Lisaks soovis Amanda Liisa peale raamatu läbilugemist minult veel teada saada üht-teist muudki. 

Palju kulus aega raamatu peatüki kirjutamiseks ja ühe tegelase väljamõtlemiseks.

Ühe raamatu peatüki kirjutasin valmis ühe-kahe päevaga. Tegelaste väljamõtlemisega oli veelgi lihtsam – võtsin ette suure värvipiltidega Aafrika loomaraamatu ja lihtsalt sirvisin. Sõelale jäid välimuse või oleku poolest kõige köitvamad tegelased. Panin neile toredad vanaaegsed nimed. Nii näiteks seiklevad mu raamatus leopard Lembit, krokodill Kalmer, sebra Salme, mureen Marta, okassiga Oskar ja teised.

Kust said inspiratsiooni niisuguse raamatu kirjutamiseks.
Inspiratsiooni leidmine polnud keeruline. Käesolev raamat mu laste loomaraamatu sarja teine raamat. Kunagi tekkis meil ühe kirjastajaga idee, kirjutan loomaraamatu sarja. Esimene,  „Maailma parim dingo“ tutvustab Austraalia asukaid ja teine, „Panter Pauli pole olemas“, Aafrika asukaid. Võimalik, et sünnib ka sarja kolmas raamat, mis tutvustab lastele mõne muu maailmajao loomi. Põhimõtteliselt on Andres kolmanda raamatu illustreerimiseks oma nõusoleku juba andnud.
Tahtsin kirjutada midagi lõbusat, mis ei koormaks last õpetussõnadega, vaid annaks elamise ja teistega läbisaamise kunsti edasi läbi huumoriprsma ning lustakate seikluste.

Kust sa nii hea illustraatori leidsid (sul on tegelikult alati väga head kujundused), kas koostöö temaga on esimene.
Andrus Kuuraga pole ma tõepoolest varem koostööd teinud, „Panter Pauli pole olemas“ on meie esimene ühine raamat. Võib öelda, et kokku viis meid juhus. Andresele mu käsikiri meeldis, mulle jälle tema värviküllased ja rõõmsad illustratsioonid. Õige pea leidsime ka sobiva kirjastuse. Otsustasime Eesti ühe edukaima kirjastuse, Heliose kasuks, kes tegi meile soodsa pakkumise.

2010 hakkasid kirjutama ja 2015 olid juba 9 teose autor, mitmes teos see sul on ja mitmes lastele mõeldud raamat.
„Panter Pauli pole olemas“ on mu kuueteistkümnes ilukirjandusteos ja ühtlasi viies lasteraamat.


Millal ja miks pöördusid noorteraamatute juurest pisemate poole?

Minu esimese lasteraamatu „Keteriin Salaaias“ 1. osa ilmus aastal 2012. Käsikiri ise oli kõige esimene, mille ma üldse kirjutasin, aga mõte seda avaldamiseks pakkuda sündis mõni aasta hiljem.
Lastele kirjutada on ju lihtne ja tore ning nad ise kõige vahetum ning osavõtlikum sihtgrupp. 

Seda ja palju muudki küsisid Amanda Liisa Liister ja Kärolyn Kivistik

Uudis ilmus teisipäevases, 19. novembri "Hiiu Lehes"
Veebiartikli link: http://www.hiiuleht.ee/2019/11/amanda-liisa-tutvustab-uut-lasteraamatut/

Eeltutvustav katkend detsembrikuu suhteloost "Tööle eksi alluvusse"

„Saame kõigepealt kokku, räägime,“ otsustas Ursula lõpuks, soovimata sülle langenud pakkumist ka niisama kergekäeliselt kõrvale lükata.

„Minugipoolest,“ oli mees asjaga päri.
Orman oli vahepeal asutuse tegevdirektoriks saanud. Ega see Ursulat ei üllatanudki. Mees oli alati ambitsioonikas olnud. Ja haritud. Eelistades rääkida asjadest, mis Ursulale une peale ajasid. Majandus oli tema jaoks surmigav ja ta ei suutnud mõista, kuidas sellest võis sedavõrd entusiastlikult jahuda, nagu mees seda enamjaolt tegi.
Orman veeres ette uhiuue musta maasturiga, mis rääkis selget keelt muretust elujärjest. Tervitus oli soe ja samas mittemidagiütlev. Mehe tihedad turris juuksed olid mööda lennanud aastate jooksul päris halliks tõmbunud, aga tal oligi sellele kummaline varajane kalduvus.
„Kena sind näha. Tule, ma näitan sulle maja,“ haaras Orman kohe ohjad. Temast hoovas meeldivat maskuliinset parfüümilõhna. See oli midagi uut. Nende kooselu ajal ei lõhnastanud Orman end kunagi.
Ursula lasi end kaasa talutada ja kõndis pisut vastumeelselt ruumides ringi. Maja nagu maja ikka. Isikupäratud kontoriruumid, vahakarva seinad ja heledad ribirulood, siin-seal mõni roheline taimeke värvilaiguks. Mugav puhkenurk uue läikiva kohvimasinaga, kallid nahkdiivanid ja kaasaegne bürootehnika. Vaikne ja puhas. Kõik vajalik olemas ning enamgi veel.
„Kohvi? Teed?“ oli Orman külalislahke.
„Mmm… jah, ükskõik,“ pillas Ursula ja vahtis hiigelsuurt valget õunalogoga kuvarit, mille ta pidi asjaga päri jäämise korral enda käsutusse saama. Töölaud oli klaasist, ilus ja modernne, iga kontoritöötaja unistus. Asjaolu, mis naisele vastukarva käis, oli see, et tema eeldatav töökoht asus täpselt Ormani kabineti kõrval, mis tõotas bossiga igapäevast tihedat lävimist. Ursula oli ette kujutanud, et sellise suure asutuse puhul põrkavad nad mehega heal juhul korra nädalas kokku, kui sedagi. Selle oleks ta ehk isegi välja kannatanud, aga paistis, et nii hõlpsalt ta ei pääse. Orman otsis endale käepikendust. Ja kes teab, mida veel.
„Et siis kumba?“ naeratas mees.
„Teed,“ lausus Ursula, mõtted endiselt mujal.
Orman otsis teepuru välja ja asus köögipoolel askeldama. Ursula jälgis teda silmanurgast, suutmata muiet alla suruda. Mõnes mõttes polnud mees üldse muutunud. Koguka soliidse oleku ja asjalikkuse maski taga peitus endiselt isekas laps, kes arvas, et talle on kõik lubatud. Isegi püksirihma pannalt polnud mees vahepeal õppinud korralikult otseks sättima, ikka seisis see kuidagi imelikult viltu. Asjaolu, mis Ursulat alati ärritas.
„Ongi valmis, istume korraks,“ teatas Orman ja viskus mugavasse tugitooli. Ursula sättis end ettevaatlikult diivaniservale.

/.../

„Kuidas siis jääb? On sind esmaspäeval oodata? Paremat palka ei paku sulle keegi, selles võid kindel olla.“
Ursula viskas uuesti pilgu ümbrusele. Kõik nägi välja täpipealt nagu nende suhegi – pealtnäha laitmatu, aga ei toiminud sellegipoolest.
„Et peaksin sinu kirjavigu parandama?“
„Mitte päris. Sinu peamine tööülesanne oleks dokumentatsioonil silma peal hoidmine, et kõik oleks korrektselt vormistatud ja keeleliselt tipp-topp. Midagi sellist sa ju teed?“
Ormani arusaam ajakirjanikutööst oli Ursulale peaaegu solvav. See oli midagi märksa enamat, kui igapäevaselt ühe düsgraafiku õigekirjavigadega heitlemine. Selles suhtes oli Orman lootusetu. Hämmastav, et ta säherduse tõsiasja kiuste omadega üldse nii kaugele oli jõudnud. Ursulale meeldis tema enda kitsas töönurgake ja kolleegide sõbralik tögamine. Lehetoimetus oli talle nagu teine kodu, mille energeetikat Ursula suurepäraselt mõistis, olles selle loomulik igapäevane osake. Hea tööõhkkond oli Ursulale oluline. Kas see valitseks ka Ormani alluvuses, selles oli naine üha vähem kindel. Õhus heljus midagi jäika, paindumatut ja rõõmutut. See oli imbunud seintesse ja kallisse büroomööblisse. Ilmeksimatu veendumus, et ta ei kuulu oma olemuselt siia, tõsiste, asjalike ja igavate äriinimeste maailma.
Orman mõistis naise kõhklust ja keelitas: „See on just täpipealt see, mida sa alati teha oled tahtnud.“
Naine vahtis meest, pilgus tumm hämmeldus. Tõde oli see, et Orman polnud kunagi teadnud, mida Ursula tegelikult tahab, vajab või ootab. Puhevil kesta alt joonistus üha selgemini välja jäärapäine memmepoeg, kes arvas endal kõiges õiguse olevat. Isegi selles osas, mida teised tahta või vajada võisid. 

"Tööle eksi alluvusse" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris.
Pilt: internet

See õdus novembrikuine puhkus... uus roosa kasukas ja pärlhall ilm

Polegi kunagi varem novembrikuus puhanud, kuid omal moel oli see isegi tore. Looduse kõige pimedamal, väidetavalt troostitumal ajal nädalaks aja täielik mahavõtt. Piiramatu vaikus ja vabadus. Troostitus on vaieldav. November on mulle alati meeldinud. Veel pole talviselt külm ja pimedus ei häiri mind üldse. Head on aga küllaldaselt. Näiteks need pikad kosutavad rattasõidud, ümberringi tumedad, vihmast tilkuvad puud pärlivärvi taevast raamimas. Soised metsad ja märjad teerajad. Ikka see tuttavlik taimede lõhn, mis ei kao enne südatalve. Värve õieti polegi enam, ainult tihke tintjas valevus ja hinnaline meelerahu siinsamas, päris sõrmeotsaga katsuda. Sekka oli ka üks päikeseline päev, aga see ei meeldinud mulle üldse. Pealegi sai see nagunii liiga ruttu otsa. Jõudsin vaevu mõned uued riided ära proovida. 

Kõik õhtud on enamasti ühesugused, ent oma lihtsuses sellegipoolest kordumatud. Raamat, mida on aega lugeda, film, mis suvest saati vaatamata, ette võetud julge imagomuutus. Ei saanudki oma juukseid päris roosaks, tuli hoopis tumeda männipuidu karva tulemus, aga eks seegi ole omamoodi uus.  Olla korraks tõsise musta asemel hele ja helge. Nii, nagu oskab ainult mõnikord.
Kassidel oli küll hea meel, et keegi on peaaegu ööpäevaringselt nende käsutuses. Teenindava personali kohalolu on ju oluline, seda enam, kui külmkapist ise midagi kätte ei saa, aga kogu aeg tahaks. Isegi need hilised krimpsus ebaküdooniad, mis hallist päevast vastu eretasid ja esimesed öökülmadki nagu muuseas üle elasid, oli mahti lõpuks põõsa küljest ära korjata. Aias suurt enam midagi teha ei olegi. Kõigest mõned pruuniks tõmbunud varrerootsud maha lõigata ja aiamööbel kuuri alla lohistada. Kuni lume minekuni, uue kevadeni. Laterna kui ühe armsa kunstipärase dekoratiivelemendi jätsin aiamajja rippuma, mingit kahju talle sellest ju ei sünni. Lihtsalt ilus vaadata, kui korraks siia istuma tulen, et tavapärasel õnnepalulikul moel varjualuses puulatvu ja sügist vahtida. Nagu ühte suurt, liikumatut ekraani, kus muutusi leiab aset õige vähe. Mõni juhuslik mööduv lind, üle taeva sõudev pilv. Parim film ilma peal. 

Foto: erakogu

Ilmumas on ajakirja detsembrilugu "Tööle eksi alluvusse"

Ajakirja detsembrilugu on inspireeritud talvest. Üle paljude aastate on talv mulle meeldima hakanud. Eelkõige puhtuse ja rahu tõttu, mida see vaikne karge aastaaeg endaga kaasa toob. Otsatu, võibolla ka illusioorse vabadusetunde tõttu, mida tekitab piimvalgete, maapinna poole pöörlevate räitsakate vahtimine, nagu seda sai lapsepõlves alatasa tehtud.
Talvemeeleolu on mu loos muidugi ainult aimamisi, väikese värvipuhta ja kergendust pakkuva nüansina. Mu sulesünnitis, nagu ikka, räägib inimestest, nende loomuse veidrustest ja keerukusest. Peategelasi on sedapuhku kaks, Orman ja Ursula, kaudselt ka Ormani ema Olivia, kes figureerib loos vaid kaudselt, pineva ja kontrolliva varjuna. 

Ennast ajakirjandusmaailmas teostav ja ülepea töösse sukeldunud Ursula leiab end ühel imelikul päeval veidra dilemma eest. Üle pikkade aastate võtab temaga ühendust tema eks, kes on vahepeal asutuse juhiks saanud ja pakub talle tööd enda alluvusse. Palk ja töötingimused meelitavad, mees ise aga mitte. Orman on Ursulale vastukarva nagu alati. Tõtt-öelda hämmastab ootamatu pakkumine naist omajagu, sai ju omal ajal kolinaga lahku mindud ja teatavasti pole ükski lahkuminek mingisugune meeldiv mälestus. Suhte purunemisel oli palju põhjuseid, üks neist kahtlemata kergendus tõiga üle, et pääseb lävimisest kuivikutest mehevanematega, kellega Ursula kuidagi ühist keelt ei suutnud leida.
Ja nüüd on Orman tagasi. Oma imeliku ettepanekuga. Kõrgharitud ja intelligentne Ursula pole kaugeltki rumal naine ja aimab, et pakkumise taga võib peituda muudki. Mehe ärritav harjumus on talle hästi teada. Siiski ei pea Ursula mõistlikuks otsesõnu keelduda, vaid annab endale võimaluse üle aastate eksi uuesti näha ja veenduda, kas mees on vahepealse aja jooksul muutunud või mitte. Nõnda kõnnib naine kaalutlevalt läbi pehme talve ja seisab lõppeks eksi moodsates tööruumides sugugi mitte tavatu dilemma ees – raha või eneseteostus? Sest mehe poolt pakutav maailm ei paista olevat kaugeltki säärane, nagu tema enda mugavas kontorinurgakeses mõnusate kolleegide seltsis. Elustub vana vimm ja Ursulale meenuvad kõik need põhjused, miks sai omal ajal "nägemist" öeldud. Milline on hind, mille eest oleme nõus ennast müüma, kas see kõik on seda väärt ja kas me peaksimegi seda ülepea kaaluma? 

"Tööle eksi alluvusse" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris.
Pilt: internet

Ilmunud on ajakirja novembrilugu "Nädalalõpp piinatud geeniusega"

Ma panin sulle nimeks Kent. Sest miks ei võiks sa Kent olla. See on suurepärane nimi ja kõlab natuke lõplikult. Umbes nagu "punkt". Sama lõplikult, nagu olid sa ka ise, rääkides mulle kõiki neid lugusid. Õnne sulle siis, said kaante vahele. Nagu keegi, kes väärib mäletamist ja seda, et temast kirjutataks.

Hämmastav tõik, et ajakirja kunstiline toimetaja oskas leida loo tarbeks Sinuga nii sarnaneva foto. Värsket ajakirjanumbrit lehitsedes ja oma lugu otsides vahtisin tükk aega seda illustreerivat fotot ja olin teatavast sarnasusest rabatud. Selline Sa ju toona olidki, ligilähedaselt. Noor, silmipimestavalt kena, piiritult arukas ja intelligentne.
Elu paradoks on see, et tutvus taolise inimesega ei kesta kunagi kaua. Nood otsivat siitilmast alailma mingeid uusi väljundeid, on püsimatud ja rahulolematud, oma mõtetes harva paigal viibivad, pigem alati kuhugi teel ja tegelikust reaalsusest irdunud. Paigalseis on selliste inimeste jaoks talumatu ja mis tahes rutiin tõeline piin. See oli üks huvitavamaid reaalsuses aset leidnud kohtumisi. 

Värskelt ilmunud suhteloo leiab ajakirja Saatus&Saladused novembrinumbrist. 

Maakonnaleht Hiiu Leht pajatab mu lasteraamatu "Panter Pauli pole olemas" sünnist

Meeldiv tõdeda, kohalik maakonnaleht Hiiu Leht pajatab niisamuti mu uue lasteraamatu "Panter Pauli pole olemas" sünnist, mille sünnidaatumiks võib pidada ilusat kuupäeva: 25. oktoober. Värvilist Nädalalõpulisa sisaldaval seitungil õnnestus nädalavahetusel Eestimaad tabanud määratu saju tõttu mu postkastis kõigepealt ebakaubanduslikult läbi liguneda, alles siis jõudis häälekandja mu köögilauale. Eks sellest ka see pisut lopergune välimus, mida otsustasin siluda paari viimase hilise sügislillega, et ülesvõte saaks kübeke värvirõõmsam, kuigi, nagu näha, suurt tolku sellest polnud, märkimisväärset värviküllust looduses sellisel aastaajal enam näha ei ole. Seda enam on see leitav mu uuest lasteraamatust, mis sai tänu kunstnik Andres Kuurale silmipimestavalt värviline ja rõõmus. Loomingu puhul suuresti nii ongi, et me loome vaimusilmas just seesuguse maailma, mis lähtub meie endi seest ja seetõttu mu lasteraamat just selline ta saigi, värve ja rõõmu igatsevale pilgule palju pakkuv.

Ega suurt muud aiast enam vaasi krabada polnudki. Õues sajab esimesi suuri räitsakaid ja paistab vaheldumisi päike. Heitlik see eestimaine ilm, nagu inimese meelgi.  Ega ma tõttöelda, pimedusega lööduna, ise teadnudki, et mingi sellekohane uudis minu loomingu kohta ilmunud, selles osas valgustasid mind hoopistükkis mu abivalmid töökaaslased. Et kas ma ikka teadvat. Näe, ei teadnudki, aga aitäh, armsad inimesed, kes te uudise mulle kätte juhatasite. Teinekord on ju ikka hea, kui su tegemisi märgatakse ja need kellelegi korda lähevad.

Foto minust on küll selline rohkem noorpõlvelaadne, mil sai kooli kokkutuleku jaoks ennast raasike siledamaks sätitud, kuid küllap siiski piisavalt äratuntav. Nii see on, raamatupakk kirjastus Heliose päikesekujutist kandva kleepsuga ootab mind elutoalaual. Pidulik hetk šampuse ja lillede jaoks. Raamatule müügiõnne ja teile mõnusat lugemist! 

Ilmunud on minu uus lasteraamat "Panter Pauli pole olemas"

Ilmunud on minu kauaoodatud kaunikene, uus lustakas laste loomaraamat "Panter Pauli pole olemas", võrratute värvirõõmsate Andres Kuura illustratsioonidega, mis pajatab lõbusas lastepärases võtmes Aafrika asukate eluolust. Loodetavasti tekitab teos teis kõigis samalaadse sooja ja värvilise tunde, mida pakub vaataja silmale see võrratu esikaas. Raamat sisaldab ohtralt lustakaid illustratsioone ja meelelisi rännakuid kaugele lõunamaale. Teose andis välja kirjastus Helios. Tuhat tänu kõigile headele inimestele, kes minusse uskusid ja aitasid mu järjekordsel unistusel teoks saada.
Raamat on saadaval nii Rahva Raamatu kui Apollo müügiketis, niisamuti  on teos leitav kirjastus Heliose kodulehelt päris meeldivalt taskukohase hinnaga. Parim kingitus lapsele on raamat! Miks mitte hakata varakult mõtlema jõulukingituse soetamisele. 

Sisu tutvustav tekst tagakaanelt:

„Mida te tahate?“ küsis panter Paul. 
„Midagi ei taha, lihtsalt sind vaatame,“ ütlesid leopardikutsikad.
„Mida te siis näete?“ uuris panter Paul edasi.
„Näeme seda, et sa pole mingi panter, vaid hoopis leopard nagu meiegi,“ hüüdis talle leopard Lembit puu alt.
„Mida sa veel välja ei mõtle,“ torises panter Paul. „Pole ma mingi leopard. Kogu meie suguselts on pantrid!“
„Pantreid pole olemas,“ jätkas leopard Lambert veendunud häälel.
„On küll, ma olen täitsa olemas!“ oli panter Paul nördinud. „Mul on pikk saba ja ilus must kasukas. See on igal juhul vingem kui teie tobe täpiline karv.“
„Sa oled hoopis jaaguar!“ ei jätnud Lembit järele. „Must jaaguar!“
Vihane Paul hüppas puu otsast alla. Alati, kui leopardid olid kohal, juhtus midagi halba. „Ma ei ole ei leopard ega jaaguar ega lõvi ega elevant. Ma olen panter!“ susises ta. „Saage ometi aru!“
Leopardid Lembit ja Lambert hakkasid uuesti itsitama. Seda nad tahtsidki, et Paul kannatuse kaotaks, see oli nende meelest väga naljakas.

Autoriõigus: Kirjastus Helios, Kiiri Saar ja Andres Kuura 2019 

Eeltutvustav katkend novembris ilmuvast ajakirjaloost "Nädalalõpp piinatud geeniusega"

Jõudsin kohale pisut enne kokkulepitud aega. Tähtsaid hetki pole mul kombeks maha magada. Istusin Kenti oodates teatriesisele madalale kivitrepile ja olin lummatud inimeste rahulikust kulgemisest ning sellest, kuidas mu pikk must pitsseelik tuules tantsiskles. Isegi neis valge majalahmaka ees õõtsuvates rohelistes okaspõõsastes peitus ühtäkki mingi varjatud tähendusrikkus. 

Esiotsa polnud mul vähimatki kavatsust Kentiga kohtuda. Mul oli temaga tore ja huvitav suhelda ning arvasin, et sellest piisabki. Alles hiljem mõistsin, et iga meie omavahel vahetatud sõna ja nagu muuseas pillatud kompliment oli teesillutus millekski sootuks enamaks. Selleks samaks hetkeks, milleni me nüüd olime jõudnud. Meid mõlemat kannustas tagant uudishimu, milline näeb välja tegelikkus, mis oli kirjaridades olnud sedavõrd täiuslik.

/... / 

Kenti elutoa õhuline kardinakangas joonistas põrandale suuri ovaalseid mustreid ja meie kaks olime osa sellest nagu mingi iseäralik iniminstallatsioon. Ma polnud kunagi selles linnajaos viibinud. Kõik oli võõras ja kummaline, paljastamata mulle midagi ülemäärast ja asjasse puutumatut. Kenti toa akna taga õilmitsesid põdrakanepi violetsed puhmad ja laius pajupõõsaste tuhmroheline väli. Tema ridaelamu asus moodsa uusarendusrajooni serval, mille elanikel oli õnnestunud säilitada killuke privaatsust ja looduslähedust. Ma polnud seni üheski taolises  arenduses viibinud. 

Suhtelugu "Nädalalõpp piinatud geeniusega" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris. Käesoleva kuu vältel on võimalik lugeda oktoobrinumbrilugu originaalpealkirjaga "Vale valik",  mille trükki läinud pealkiri sai, tõsi küll, toimetuse tahtel pisut teine: "Sügistalgud kujunesid naistevahetuseks". Inspiratsiooni antud loo tarbeks sain Riina Kanguri raamatust "Tuul toob pisaraid". Katkendit saab lugeda siit.

Pilt: internet

Ilmumas on ajakirja novembrilugu "Nädalalõpp piinatud geeniusega"

Nii see on. Oli au sind tunda. 

Novembrilugu elustab ühe tuhmivõitu mälestuse. Võib-olla on sellel õigus ellu ärgata alles nüüd, palju aastaid hiljem, just sellel koltuval sügisel, mil möödanikust pole enam järel tolmukübetki. Kuid mõnikord on mälestused võimsamad kui me ise ega lase meist täielikult lahti enne, kui oleme oma loo ära rääkinud.

See tuba on mul suurepäraselt meeles. Smaragdrohelised seinad, sügavpruun antiikmööbel, mustad ribirulood, iga sisustuselement hoolikalt valitud ja täpselt paika sätitud. Tundsin ennast mugavalt,  olles ühtaegupisut üllatunud, kui väljapeetud ja heamaitseline oli kogu interjöör. Stiilne ruumidisain on mulle alati muljet avaldanud. Mitte, et ma kahelnuks kuidagi sinu sellealases võimekuses, pigem üllatas mind asjaolu, et see polnud kuigivõrd sinulik. Sa ei hoolinud materiaalsusest, kogu aineline maailm oli sinu jaoks tähtsusetu, tühipaljas õhk, mida sa ei väsinud rõhutamast. Ometi elasid sa nii ilusas toas. 

Su akna taga vohas leekivroosa põdrakanep. Tõenäoliselt kuhugi sinnakanti lehvis minema ka mu pikk öömust siidsall, millest mul on seniajani natuke kahju. Tol päeval oli ebatavaliselt suur tuul. Sall libises mu kaelast ära ja vuhises nähtamatu varjuna minema, ilma et oleksin seda isegi märganudki. Võimatu oli tol nädalalõpul näha midagi muud peale sinu. Hiljem küll otsisime mu salli koos, aga see oli lootusetult kadunud.
Seega, üle mõne aja taas üks romantiline suhtelugu ühest üpriski erilisest inimesest ajakirjas "Saatus&Saladused", juba novembrikuus. 


Pilt: internet

Ilmumas on minu uus lasteraamat "Panter Pauli pole olemas"

Mul on suur rõõm ja au nentida, et minu kauaoodatud kaunikene on õige pea ilmumas ja seda tänu kirjastus Heliosele, kunstnik Andres Kuurale ja toimetaja Mari Kleinile. Raamat annab lugejaile lustaka ja lastepärase ülevaate Aafrika looma- ja linnuriigist. 

 

Ilmumisandmed: 

Ilmub:                oktoobris 2019

Autor:                Kiiri Saar
Illustraator:       Andres Kuura
Toimetaja:          Mari Klein
Kujundaja:         Andres Kuura
Lehekülgi           96 lk
Köide:                 Pehme köide, lakkadega

Sisututvustus: 

Sellest raamatust leiad lugusid vahvatest Aafrika loomadest. Ninasarvik Ninni tahaks olla heleroosa nagu flamingo Friida – kuidas ta mõistaks, et on ilus just sellisena nagu ta on? Ahv Aksel võtab muudkui võlgu, aga ei maksa tagasi – millega see lõppeda võib? Lamantiin Lonni avastab, et internetis tutvuste sobitamine võib hoopiski ohtlik olla – mida see kaasa toob? Kiiri Saare kirja pandud lood koos Andres Kuura humoorikate illustratsioonidega õpetavad meile kõigile midagi – näiteks miks panter Pauli pole olemas.

Raamatu annab välja kirjastus Helios.


Kirjastuse kodulehekülg: 

https://helios.ee/toode/panter-pauli-pole-olemas/?fbclid=IwAR0386ZgIXw-reCeubFOH33m4-zS3KtgWgIDEynikNwBIL-ykgNSAXDwxE4

Ajakirja oktoobrilugu "Sügistalgud kujunesid naistevahetuseks" lugemiseks ka ajakrja veebiväljaande vahendusel

Iga sügis on omamoodi uus. Nii nagu kogu elugi on pidevas muutumises. Ühesugune, ent ometi igapäevaselt mingite erinevate variatsioonidega. Isegi tee, mida päevast päeva käid, näib iga kord pisut teine, pakkudes meeltele midagi uut. 
Õhk on veel suviselt pehme ja sõbralik, täis kuldseid lehti, mis iga vähimagi tuulepuudutuse peale okste küljest lahti rebenevad ja aeglaselt maapinnale pudenevad, nagu poleks neil kuhugi kiiret. Ega olegi. Vist. 

Värvide üürike pillerkaar kestab. Vahtra kirgas sügavpunane, kase silmipimestav säravkollane kontrastselt morni taeva taustal, erinevate puulehtede küpsed merevaigutoonid. Puude alla, niiske rohu sisse on kukkunud mõned õunad, mis ootavad taskusse korjamist. Üksikud noppimata jäänud arooniakobarad ripuvad raagus okstel nagu mustad pärlid. Valitseb olemise külluslik rahu. Meeldiv vaikus ja pehme hämarus enne pikka talvist valgust ning kargust. Jah, ükski varasem sügis polegi vist seniajani olnud nii meeleoluküllane. Ikka on selles võbelenud mingi melanhoolne hääbumise noot. Ka meri oma kümne soojakraadiga pole veel kuigivõrd tõrjuv. Millimallikad, need suvelõpu laisad ujujad, on ammuilma kuhugi kadunud, iseendi unistusteks lagunenud, ja rannaäärde hakkab tasapisi kogunema mustjas mereadru. 

Kiviklibune kõrge kaldapealne, soolane õhk, viimased verevad kibuvitsamarjad, heitlik päikesepaiste. Kõik on nii teistsugune kui lapsepõlves, vaheldusrikka kuppelmaastiku, turbavärvi metsajärvede ja töntsakate kollendavate vesikuppude keskel, mis hulpisid veepinnal nagu paksud põrnikad ja lõhnasid põhjataimede järele.

Kõik joonistub ajaga kuidagi selgemini välja, tõmmates piiri mineviku ja oleviku vahele. Siis mõtledki, miks ma olen jäänud sellesse ajahetkesse ja just sellele maalapikesele ning ei kusagile mujale. Et kas nii peabki olema. Ja kas see kõik, mis on olnud, pidigi just sedamoodi minema.

Vahelduseks loen, pikki õdusaid õhtuid. Seinalambi pehme valgus mahendab oleviku piirjooni. Õhtud on päeva parim aeg. Raamatulehtede turvaline krabin, paberilõhn, trükimusta maagia, mis meelitab eemale, teistsugusesse reaalsusesse. Aias pole enam nagunii suurt midagi teha. Tuul keerutab lehti ja värvid tuhmuvad iga vihmase ööga. Ka aed ootab talve, pikka unenägudeta und, et end välja puhata ja otsast alata.
Kelder on moose täis. Pakse matsakaid purke, mis peidavad endas puulehtedele sarnaseid sügisvärve. Sügavpunast, mahekollast, peaaegu mustja pohla- ja ploomitoonini välja. Ma polegi eales tundnud nii suurt rõõmu mooside keetmisest kui sellel sügisel. Vana muldkeldri riiulid, mida arvasin, et ei kasuta enam kunagi, on hoidiseid täis. Inimene oma mitmekülgsuses suudab vahel ennastki üllatada. Loodus on helde. Tasub olla tänulik. Mis meil temata olekski.

Ka mu ajakirja oktoobrilugugi on erinevaist sügismeeleoludest kantud. Looduskirjelduste asemel on esiplaanil eeskätt ikka keerulisevõitu ja nüansirohked inimsuhted. Katkendit saab lugeda siit: http://www.saladused.ee/sugistalgud-kujunesid-naistevahetuseks 


Pilt: internet

Ilmunud on ajakirja oktoobrilugu "Vale valik" ehk "Sügistalgud kujunesid naistevahetuseks"

Rõõm nentida, et uue kuu ajakirjalugu on jälle ilmunud. Trükki läinud loo algne pealkiri "Vale valik" sai pisut tabavama pealkirja: "Sügistalgud kujunesid naistevahetuseks". 

Inspiratsiooni loo tarbeks sain ühest hiljuti loetud maalähedase ainestikuga raamatust, mille soe toon mind sõnul seletamatu kodususega kõnetas. Eks neid talguid sai  maal vanaema juures omal ajal palju peetud, suuremad talutööd võeti ikka ette hulgakesi, oli selleks siis suvine heinategu või sügisene kartulivõtt. Seniajani on selgelt meeles need sääri kriipivad heinakõrred, kuivatatud heina pehme lõhn ja hapendatud kasemahla soolakas maitse, mis mekkiski palaval suvepäeval kõige paremini. Sügisese kartulivõtuga meenub eeskätt rammusa mulla lõhn, pirakad kuldkollased kartulid, porikamakatega ehitud kummikud, poolvalmis kreekide kibehapu maitse ja esimest kartulivagu lahti töristav punane traktor. Midagi sellest kõigest sattus kaudselt ka mu oktoobrikuu loosse, kuigi lugu ise on hoopistükkis teine.
Lugu siis neljast õest, kellest üks on maale elama läinud ja püüab seal väikelapse kasvatamise kõrvalt suure talu perenaisena hakkama saada. Elu on hapra kondiga piiga jaoks vaevanõudev ja harjumatu. Linnas elavad õed tulevad hea meelega sügisestele maatöödele appi, kuid paraku selgub peagi, et mõni neist on liigagi abivalmis ja seda koha peal, kus seda sugugi ei peaks olema.
Katkendit saab lugeda siit.