Ilmumas on ajakirja novembrilugu "Nädalalõpp piinatud geeniusega"

Nii see on. Oli au sind tunda. 

Novembrilugu elustab ühe tuhmivõitu mälestuse. Võib-olla on sellel õigus ellu ärgata alles nüüd, palju aastaid hiljem, just sellel koltuval sügisel, mil möödanikust pole enam järel tolmukübetki. Kuid mõnikord on mälestused võimsamad kui me ise ega lase meist täielikult lahti enne, kui oleme oma loo ära rääkinud.

See tuba on mul suurepäraselt meeles. Smaragdrohelised seinad, sügavpruun antiikmööbel, mustad ribirulood, iga sisustuselement hoolikalt valitud ja täpselt paika sätitud. Tundsin ennast mugavalt,  olles ühtaegupisut üllatunud, kui väljapeetud ja heamaitseline oli kogu interjöör. Stiilne ruumidisain on mulle alati muljet avaldanud. Mitte, et ma kahelnuks kuidagi sinu sellealases võimekuses, pigem üllatas mind asjaolu, et see polnud kuigivõrd sinulik. Sa ei hoolinud materiaalsusest, kogu aineline maailm oli sinu jaoks tähtsusetu, tühipaljas õhk, mida sa ei väsinud rõhutamast. Ometi elasid sa nii ilusas toas. 

Su akna taga vohas leekivroosa põdrakanep. Tõenäoliselt kuhugi sinnakanti lehvis minema ka mu pikk öömust siidsall, millest mul on seniajani natuke kahju. Tol päeval oli ebatavaliselt suur tuul. Sall libises mu kaelast ära ja vuhises nähtamatu varjuna minema, ilma et oleksin seda isegi märganudki. Võimatu oli tol nädalalõpul näha midagi muud peale sinu. Hiljem küll otsisime mu salli koos, aga see oli lootusetult kadunud.
Seega, üle mõne aja taas üks romantiline suhtelugu ühest üpriski erilisest inimesest ajakirjas "Saatus&Saladused", juba novembrikuus. 


Pilt: internet