Polegi
kunagi varem novembrikuus puhanud, kuid omal moel oli see isegi tore. Looduse kõige pimedamal, väidetavalt troostitumal ajal nädalaks aja täielik mahavõtt. Piiramatu vaikus ja vabadus. Troostitus on vaieldav. November on mulle alati meeldinud. Veel pole talviselt külm ja pimedus ei häiri mind üldse. Head on aga küllaldaselt. Näiteks need
pikad kosutavad rattasõidud, ümberringi tumedad, vihmast tilkuvad
puud pärlivärvi taevast raamimas. Soised metsad ja märjad
teerajad. Ikka see tuttavlik taimede lõhn, mis ei kao enne südatalve. Värve õieti polegi enam, ainult tihke tintjas valevus ja
hinnaline meelerahu siinsamas, päris sõrmeotsaga katsuda. Sekka oli ka üks päikeseline päev, aga see ei meeldinud mulle üldse. Pealegi sai see nagunii liiga ruttu otsa. Jõudsin vaevu mõned uued riided ära proovida. Kassidel oli küll hea meel, et keegi on peaaegu ööpäevaringselt nende käsutuses. Teenindava personali kohalolu on ju oluline, seda enam, kui külmkapist ise midagi kätte ei saa, aga kogu aeg tahaks. Isegi need hilised krimpsus ebaküdooniad, mis hallist päevast vastu eretasid ja esimesed öökülmadki nagu muuseas üle elasid, oli mahti lõpuks põõsa küljest ära korjata. Aias suurt enam midagi teha ei olegi. Kõigest mõned pruuniks tõmbunud varrerootsud maha lõigata ja aiamööbel kuuri alla lohistada. Kuni lume minekuni, uue kevadeni. Laterna kui ühe armsa kunstipärase dekoratiivelemendi jätsin aiamajja rippuma, mingit kahju talle sellest ju ei sünni. Lihtsalt ilus vaadata, kui korraks siia istuma tulen, et tavapärasel õnnepalulikul moel varjualuses puulatvu ja sügist vahtida. Nagu ühte suurt, liikumatut ekraani, kus muutusi leiab aset õige vähe. Mõni juhuslik mööduv lind, üle taeva sõudev pilv. Parim film ilma peal.
Foto: erakogu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar